Kui naftat enam pole, tuleb kanep kasvama panna
Väidate oma loengumaterjalides, et kõige lähteallikas on jumalik säde, millest oleneb kõik, mis kõike määrab. See olevat meis igaühes ja peaks meid julgustama loomingulistes otsingutes. Inimesesse olla lausa sisse programmeeritud uudishimu, soov luua midagi vähem ettekujutamatut.
Väidan seda ka praegu.
Kellena te ise end selle määratluse taustal identifitseerite? Tavainimesel ei ole ju ette näidata sadu leiutisi.
Olen samuti tavaline, võiks öelda normaalne inimene, sõltumatu mõtleja, eestlane.
Kas saab leiutamisande puhul mõnd omadust eelistada - rahvust, vanust, sugu, haridust?
Kindlasti mitte. Inimese väljamõtlemisvõime ei sõltu ühestki neist omadustest. Hiljuti olin Soomes ühel kohalikul leiutiste konkursil. Selle võitis 8aastane tüdruk. Pakkus välja uksesilma.
See oli ju enne teda ka leiutatud?
Muidugi, aga kus? Ikka seal, kus see täiskasvanule mugav on. Suure inimese silmade kõrgusel. Üksi koju jäänuna on aga just lapsed riskigrupp. Tüdruk tegi ettepaneku see silm meeter madalamale tuua.
Siis peaksid ju suuremad kükitama, et läbi ukse vaadata?
Jätku endale kõrgem piiluauk alles, kaks silma on kaks silma.
Leiutamine on kahtlemata loominguline tegevus. Ometi vaadatakse muusikule, maalikunstnikule, luuletajale hoopis mõistvama pilguga kui mõnele... väljamõtlejale.
Päris kindlasti tehakse väljamõtlejaile liiga, riiklik poolehoid on neile nullilähedane. Tundub, et see on meie riigis lausa poliitiline joon.
Juba enne meie riiki, kaks-kolm riigikorda tagasi lõi Eduard Bornhöhe kuulsa Jaan Tatika kuju, kes mängleva kergusega telliskivipurust sealiha lubas tekitada. Loodan, et ma tema mainimisega kedagi ei solvanud.
Eks me oota, millal ametlikes ringkondades see väärseisukoht ükskord lõpeb... nagu leiundus olekski Jaan Tatikate pärusmaa. Mulle on soovitatud vägagi soliidsete isikute poolt sõna "leiutis" mitte kasutada, võib esile kutsuda vaenulikku suhtumist.
Värsirida ütleb: "luule, see ei tule tuulest". Kuidas ja kust leiunduse vabad mõtted tulevad?
Kas või Puškinist, kui luule peale jutt läks.
Kas Puškin ka leiutas?
Ühe asja kindlasti. Puškin toob oma "Kapteni tütres" välja suurepärase pohmelusevastase rohu. Kas annan retsepti?
Läheb tarvis ikka.
Hapukapsamahla sisse tuleb panna ports mett ja ongi valmis. Või veel üks näide maailmakirjandusest. Eestis üsna populaarne rahvalik vähivastane määre, koprasalv, on ära toodud Henryk Sienkiewiczi romaanis "Ristirüütlid". Teatavasti on kopra immuunsussüsteem imetajate seas eriti võimas, nii otsitigi sealt abi.
Kapsavett saab juua, koprasalvi peale määrida. Mis see leiutamine siia puutub?
Kõike saab tahtmise ja vajaduse korral ju edasi arendada. Ei või iial teada, mis välja tuleb või alles jääb. Thomas Alva Edisoni enam kui tuhandest leiutisest on algsel kujul oma koha turul säilitanud ainult elektripirni keeratav sokkel. Vaevalt et Edison aimas, et tema leiutistest just see enam kui sajaks aastaks suurima edu osaliseks saab. Teistest on aeg üle käinud või tulid nad liiga vara ilmale. Seda mitte ainult Edisoni puhul.
Liiga vara?
Jah. Suur hulk leidureid on teinud oma leiutised lihtsalt liiga vara. Võtame kas või meie naabri Soome. Kui nende relvateadur Armas Laine 1927. aastal ootamatult suure tulejõuga automaatrelva Suomi, nende kuulsa konepistool'i leiutas, pandi
see rohkem kui kümneks aastaks kalevi alla. Ei läinud hetkel tarvis. Tarvis läks seda alles Talvesõjas ja on selge, et Suomi oli eduka tõrjesõja üks olulisi vahendeid.
Olen lugenud, et üks edukuse põhjus olnud ka Vene padruni sobivus Soome püssitorusse. Ega Mannerheim asjata ei muianud, et kui laskemoon otsa saab, siis venelased annavad juurde...
Seda nippi kasutati rinderelvades alatasa. Tollesama Suomi viksisid venelased hiljem maha ja tegid sellest oma PPŠ (pistolet-pulemjot Špagina), tõsi, kiiruga ja lohakalt, aga abiks oli seegi. Kuulsat tanki T 34 täiustati ainuüksi sõja aastatel rohkem kui 3000 leiutise abil, seega ligi kaks leiutist päevas, mis sest et ebaõnnestunud uuenduse rakendaja sattus tihti seina äärde...
Väitsite ennist, et leiutustegevus rahvusest ei sõltu.
Üldse mitte. Kui te meid silmas peate, siis on eestlasele samuti omane suur püsivus, iseseisvus, sõltumatus, jonnakus ja lahtine pea. Neist kaks viimast on leiutaja iseloomu tähtsaimad omadused.
Aga ülevalt tulev hukkamõist vallandub kohe, kui inimene hakkab mõtlema ebaharilikult, allumatult.
Kas olete kõike seda ka omal nahal kogenud?
Korduvalt ja siiani. 1962. aastal töötasin RETi erikonstrueerimisbüroos, tollal hüüti seda asutust vist veel Punaseks RETiks. Olin selleks ajaks õppinud ka Moskva Riiklikus Ülikoolis, aga kopsutuberkuloos tuli vahele, arvasin, et kirstu ei ole mõtet diplomit kaasa võtta ja tulin ülikoolist ära. See RETi büroo tegeles tollal elektroonikaga.
Kuuekümnendate elektroonika N Liidus ei olnud vist eriti teab mis.
Oli küll, muidu ei oleks venelastel selliseid lennukeid, rakette, sidevahendeid olnud. Iseasi, et see kõik ei jõudnud laiatarbesse, oli puhtalt sõjaline ja salastatud värk. Nende välisluure käis maailmas ringi, nuhkis ja varastas mida sai, tõi detailide kaupa oma tehastesse ja lasi järele teha. Ja keegi ei teadnud kunagi, kuhu see tegelikult lõpuks jõuab või kust see tegelikult tuli.
Siis aretasin välja ühe mõõteriista (täpsem seletus läheks igavaks), mille võimalik mõõteviga oli üks kümnemiljondik (1/10 000 000 - toim). Vastavad filtrid võimaldasid nii täpse mõõdise, see oli tollase elektroonika standardist 100 korda täpsem. Üks vene professor käis mind selle eest pidevalt sõimamas, ei uskunud, võib-olla sõimab siiani.
RET tegi ju raadioid?
See raadiovärk oli suures osas tegeliku töö kattevarjuks, kuigi nendega tegelesime ka. Jaapani olmeelektroonika oli siis juba ilma tegemas. Anti meile ka ülesanne sinna valdkonda tungida. Kõigepealt muidugi toodi üks jaapanlaste asi nina ette. Sharp 7100, üks Hi-Fi kompleks. Ise tuli sinna leiutada otseveo mootor. Praktiliselt loeti selle tegemist lahendamatuks.
Tollal töötas Teaduste Akadeemia erikonstrueerimisbüroos selline mees nagu Toomas Einborn. Temal palusin koopia valmistada. Mees kahtles küll üsna tugevasti selle tulevases töövõimes, aga asus siiski asja kallale. Nädala pärast oli mootor valmis. Tegelikult parem kui originaal. Nüüd võis teha lihtsama, samade parameetritega või samas gabariidis parema.
Kõik see toimus muidugi mitte enam kuuekümnendatel. See oli 1982. a septembris. Oktoobris maailma esimene ühe ferriidiga otseveomootor juba töötas. Leiutustaotlus läks välja veel samal kuul. Olivetti ostis selle ära, nüüd müüb neid siin Eestis ka.
Kurvavõitu tulemusega ringkaubandus.
Nii see oli ja on.
Miks laiad massid sellest midagi ei tea?
Leiutistega oli siis üldiselt nii, et äärmusi ei publitseeritud, väga viletsaid ja ülihäid tulemusi. Esimesi oli piinlik avaldada,viimased aga salastati, enamasti militaarjõudude poolt.
Vihjasite ennist, et olete oma allumatuse tõttu kannatada ka saanud.
Pinnuks olin silmas pidevalt. Ma polnud parteis, seega paljudele asjadele mul dopusk puudus.
Dopusk, mitte propusk?
Dopusk jah, juurdepääs, kuigi propusk on sealtsamast tüvest pärit. Esiteks leiutasin liiga palju, nii et muist tuli avaldada teiste nime all. Siis taheti mind lõpuks koondada. Ähvardasin, et kirjutan ülemnõukogu presiidiumile, Moskvasse muidugi. Rahule jäeti, aga prooviti muud moodi lahti saada.
Kuidagi väga Johannes Hindi afääri moodi.
Sarnane jah. Tundsin muide ka Hindi seltskonda ja tean sellest üht-teist, aga see oleks teine lugu. Siis pandi mind alkoholidieedile.
Olite juba mõnes hullumajas?
Ei, tehnoloogiaosakonnas. Nurgas oli kogu aeg piiritusenõu, muuseas väga hea ja puhta piiritusega. Veekraan ka.
Oli see sisuliselt ajurünnak, s.t rünnak ajudele?
Tundus küll. Et ajurakud kogu aeg rõõmsad oleksid.
Jõite ka, tähendab pidasite dieeti?
Ikka! Aga mitte vist nii palju, kui "retsept" ette nägi. Tõlkisin samal ajal Ameerika patente, mängisin meestega välkmalet...
Sisuliselt oli kõik see loomulikult laostamine, aga sain hakkama. Hiljem sattusin õnneks siiski "looduskaitse" alla. Moskva meestele mu "naljad" meeldisid.
Seitsmekümne neljandal määrati meie šeflusaluseks Kirovi kalurikolhoos, olin siis leiutajate klubi aseesimees. Venemaal oli siis igavene hulk kalalaevu ookeanide peal, et Nõukogude inimene kala saaks. Püüti ka sardiine. Sardiin muidu hea kala, aga tema luud-kondid on pagana kõvad. Taheti küll väljamaalt sisse osta aururežiimil kondipehmendajat, aga nagu ikka, valuutat ei jätkunud.
Laevad muudkui püüdsid, aga kalaga ei olnud midagi peale hakata ning kogu see kraam lasti kümnete tuhandete tonnide kaupa merre tagasi. Nad ei osanud sellest isegi kalajahu teha. Et saada tootmisluba, pidid leiutised mängus olema.
Lubati siis meid asja kallale ja kolme kuuga oli riistapuu valmis, ainult pisut väiksem, et mahuks Eesti alustele ka ära. Täiustasime seda veel, tegime sinna pipra- ja sooladosaatorid juurde, blansseerimisseadme ka.
Kirov sai õiguse teha metalltooteid ja mitte ainult siseturule, ekspordiks ka.
Ega üks jalgratta leiutamine ju ka ainult naljanumber ole.
Kindlasti mitte. Seda leiutatakse ju kogu aeg, õigemini täiustatakse.
Kui oleks mahti ja viitsimist, mida teie jalgratta juures ümber või juurde teeksite?
Eelkõige püüaksin kulutatud energiat salvestada, et mäest allasõidu ajal aitaks kogutud hoog ka mäest üles hõlpsamini vändata. Üsna reaalne ju. Siis võiks tegelda ka parameetritega, ohutusega. Oleks teha küll...
Ega jalgratas pole ju ainuke, mille kallal pidevalt nokitseda. Nokias tehakse mobiilide kallal aastas üle tuhande täienduse, tegelikult leiutise.
Mis praegu käsil on?
Mitu asja. Häirib näiteks, et Tallinnas maksab soojus kolm korda rohkem kui Kopenhaagenis. Seal läheb enamik prügist ja olmejäätmeist soojuse tootmiseks. 1 MW/h maksab Kopenhaagenis umbes 350 krooni, meil ligikaudu 1000. Sest meil veetakse prügi ühte hunnikusse kokku, see reostab, võtab energiat.
Agregaat, millega tegeleme, võib ümber töötada igat sorti jäätmeid, paberist puulehtedeni, aga ka puitu, õlgi, sõnnikut - ühesõnaga kõike seda, mis sisaldab orgaanilist ainet, kuhu on kord juba energia salvestatud.
Seega mingi masin?
Jah.
Väike?
Mitte väga. 10 meetrit pikk, 2 kõrge, 2 lai. Paras ühe väikese linna eest hoolitsemiseks.
On see tulevik?
Olevik. Vähemalt võiks olla.
Kas olete mõne kohaliku kütuse peale ka mõelnud?
Tegelikult mõtles selle peale omal ajal juba USA president Roosevelt. Arvas, et kui raskel ajal laevad kütuseta jäävad, võiks panna Ameerikas kanepi kasvama. Ma arvan sedasama.
Kanepi? Kas te kinni ei karda minna? Või mõnele dieedile?
Kinni lähevad need, kes suitsumaterjali kasvatavad. See kanep oleks sisuliselt 0-grupi taim, kaifi sellest ei saaks, paneks ainult köhima.
Mida sellest siis peale köha veel saaks?
Kümme tonni õli hektari pealt. Kanepitaim on võimeline tohutult päikeseenergiat salvestama.
Seni on teie leiutised enamasti masinad, agregaadid, mõõteriistad jne. Inimesed on ju leiutanud ka palju lihtsamaid asju. Kas just hambaorgi, aga haaknõela küll.
Muide, haaknõela leiutajaga juhtus nii. Olla läinud rikka sõbra juurde järjekordselt raha laenama. Too polevat tahtnud niisama anda, öelnud, et tehku mees midagi kasulikku ka ja andnud pihku traadijupi.
Pisut hiljem oli haaknõel sündinud, õigemini selle algprintsiip. Loomulikult on seda hiljem korduvalt täiustatud. Stiimul on mõnikord eluliselt tähtis. Samamoodi leiutas üks kingsepp kunagi tõmbluku, arvas seda saabaste juures ära kasutada, aga ei läinud kaubaks. Asi jäi tükiks ajaks seisma, kuni ükskord... Mees oli jälle ajast ees.
Mida te enda tähtsaimaks leiutiseks peate?
Ju vist ikka Viru Rammu.
Mis ramm see selline on?
Üsna vana ramm juba, õigemini mullaparendusaine. Põlevkivi poolkoksi, turba ja sõnniku baasil tehtud segu. 1993. aastal, kui sellega välja tulin, tabas mind üsna ootuspärane saatus - asi tundus jälle liiga uus, tarbija püsinõudlust ei tekkinud. Nagu vihuti, rikkus üks valmistajatehas ka reglementeeritud tehnoloogiat, andis välja piraattoodangut. Mikrobioloogiline protsess jäi stimuleerimata, klienti peteti. Mind ka.
Õiget asja õigesti kasutades hakanuks parendatud maalõigul taimed hulga kiiremini kasvama.
Seda on tehtud kunstväetisega varemgi.
Just nimelt. Eestist veeti näiteks siin väetatud kartulit Venemaale. Oli suur ja uhke mugul, aga nitraate sedavõrd täis, et lausa mürgine, lubatust seitse korda rohkem. Hispaaniast toodud rohelisega praegu sama lugu.
Aga Viru Ramm?
Selle rammuga hakkavad taimed samuti kiiremini kasvama, aga mis peamine, nende viljades langeb nitraatidesisaldus kordades ja seda ka suurte saakide juures, sest kahjulikud lämmastikuühendid asenduvad menetledes kaltsiumi, magneesiumi ja tsingiga. Maakeral on räni ja kaltsiumi vaat et kõige rohkem, meie tunneme neist pidevalt puudust.
Nalja sai ka katselappidel. Kui taimed kasvama panime, hakkasid metsloomad neid salaja söömas käima. Muud eriti ei puutunud, aga madala nitraadisisaldusega rohelise tundsid eemalt ära.
Mis sest rammust saanud on?
Läks kuusteist aastat, enne kui asjale pihta saadi.
Nõudmist on?
Väga.
Nii et jälle tulite leiutisega liiga vara välja?
Seep see needus on.
Kas see ükskord vaevanägemise tahtmist ära ei võta?
Ei võta. Tänu leiundusele arenes välja inimeste ja loomade erinevus. Kuigi ehk üks kümnest miljonist inimesest suutis menetleda midagi täiesti uut ja kasulikku.
Just nende geeniuste inspiratsioon tõi meie elustandardi praegusele tasemele, lõi kogu tsiviliseeritud maailma.
Kuidas te lõpetaksite lause, mis algab sõnadega: "Ma loodan, et..."
...et elu jätkub rõõmsalt ja toredal viisil.
Kuidagi liiga lihtne ühe leiutaja kohta.
Siin on seosed sees. Rõõm on üks minu elu ja töö komponente. Ma lihtsalt pean olema optimist, ei saa olla konfliktne, mu elu on selleks liiga intensiivne, täis uudishimu. Kui uudishimu rahuldatud saab, muutub raha iseenesest teise-, ei viiendajärguliseks.
Nii et ahvist ei teinud inimest mitte töö, vaid leiutamine?
Eespool ütlesin, et üks kümnest miljonist suudab luua midagi täiesti uut.
Jah, mis siis?
Kui palju praegu inimesi meie Emakesel elab?
Üle kuue miljardi...
Siis on Eesti miljoni leiutaja maa. Vähemalt!
