“Valitsuse meestest ei teadnud keegi ründajate edasisi plaane. Mis siis, kui nad lossi sisse tungivad?

Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis soovitas hakata käituma riigina ja tulistada enesekaitseks. Relvi nõudsid ka Andrus Ööveli juhitava Rahvarinde turvateenistuse mehed. Siseminister Olev Laanjärv säilitas ettevaatuse. Ta andis käsu kutsuda kõik miilitsad lossi sisse.

“Me ei teadnud, kas Lõssenko poistel olid tukid kaasas,” meenutas Laanjärv aastaid hiljem. “Sain argpüksi kuulsuse, et ma ei andnud relvi.”

Laanjärv mõtles ratsionaal-selt. Esiteks viibis lossis palju töötajaid, sealhulgas naisterahvaid. Nende evakueerimine polnud enam võimalik.

Teiseks oleks kiviseintest rikošetina põrkuvad kuulid võinud põhjustada väga palju inimohvreid. “Tulistamine kõverates koridorides ei ole efektiivne.”

Kolmandaks oli jõudnud Laan-järveni info, et Interliikumise tegelased olid käinud sõjaväelastelt miitingu toetuseks soomusautosid küsimas. Soovitud toetust nad ei saanud. “Meil oli põhjust arvata, et verd tahetaksegi.”

Valitsus andis korralduse relvastada kolm-neli miilitsat Kalašnikovi automaatidega.

Nad pidid jääma [peaminister Edgar] Savisaare ja Nugise juurde, juhtugu mis tahes.

Ka Savisaarel oli relv. Laan-järve mälestuste järgi oli see 6,35 mm kaliibriga püstol. Siseminister näitas ette, kuidas seda kasutada. Ta tõmbas kuuli rauda, aga tegi seda niimoodi, et padrun kukkus talle pihku. Laanjärv pistis selle märkamatult tasku. Ta arvas, et nii on ohutum. “Edgar arvab siiani, et tal oli kuul rauas,” kõneles Laan-järv 2005. aastal.”


Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli muutumiset laulva revolutsiooni käigus:

“Jaanuari lõpul toimunud kohtumisel avaldas [USA välisministeeriumis Balti küsimusega tegelnu Paul] Goble, et ta oli kodueestlastele öelnud, et Rüütel peaks kõigepealt tagasi võtma omal ajal avaldatud seisukohad kommunistliku korra kohta. Ühtlasi tundis Goble huvi, kas [Eesti okupatsiooniaegne peakonsul New Yorgis Ernst] Jaakson oleks nõus Rüütliga koostööd tegema.

Jaakson vastas jaatavalt. Ka polnud talle tarvis seletada, mida Goble pidas silmas kommunistlike seisukohtade all. Peakonsulaadil oli kollektsioon Kodu-Eesti ajakirjanduses ilmunud artiklitest. Rüütel oli selles kogus esindatud näiteks ajakirjas Eesti Kommunist 1987. aastal ilmunud artikliga “Läbikäidud teele mõeldes”.

See tekst oli nagu kummaline ühepajatoit. Esmalt kiitis autor eesti töörahva asumist sotsialismiteele, seejärel kritiseeris küüditamisi ja lõpuks kurtis inseneri, arsti ja õpetaja elukutse alahindamise üle Nõukogude Eestis.

Jaaksoni kogusse kuulus ka üleskirjutus Rüütli esinemisest Eesti Televisioonis 1988. aastal, kus ta ütles: “Siin on igal mõistlikult mõtleval inimesel selge, et mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi juurde ei ole ega saagi olla, sest see käiks ju vastu meie rahva praegustele olemuslikele, majanduslikele ja sotsiaal-
setele huvidele.”

Laulva revolutsiooni käigus oli Rüütel aga oluliselt muutunud. Nüüd rääkis ta, et ainult eesti rahva sõna peab otsustama kodumaa saatuse. Kui Eestis tehti avaliku arvamuse küsitlusi, tuli Rüütel ülekaalukalt võitjaks. “Miks on Rüütel nii tohutult palju populaarsem kui keegi teine?” imestati ühes Jaaksoni kogusse kuuluvas ajaleheartiklis ja jäädi nõutuks: “Ega sellele vist ei oska keegi päris kindlalt vastata.””


9. mai 1991. Edgar Savisaar on kahe päeva eest teinud visiidi Washingtoni Valgesse Majja. Teda küsitleb Münchenis Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juht Toomas Hendrik Ilves:

““Härra Savisaar, kas te võiksite kokku võtta, mis seal eile juhtus, kui te saite kokku president Bushiga?” küsis Toomas Hendrik Ilves. Käik Valgesse Majja oli nii oluline sündmus, et raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juht esitas küsimusi ise. Intervjuu läks eetrisse kell üheksa õhtul.

Savisaar vastas: “Tahaksin eriti teadvustada mõned märksõnad, mis jäid mõttesse. Üks oli realism. See domineeris kogu jutus. See oli ikkagi puhas pragmaatikute kohtumine, eriti USA poolelt.

Minu siht sellel kohtumisel oli viia presidendi ja tema lähikondlasteni niisugune mõte, et me praegu jõuame ikkagi uude etappi oma suhetes Nõukogude Liiduga pärast seda 9 + 1 avaldust. See on etapp, kus me tõepoolest peame rohkem kartma pankasid kui tankisid. Just nimelt finants- ja majanduslikku survet.”
“Kas eile kerkis üles üldse Kirde-Eesti probleem?” uuris Ilves.

“Ei. Kirde-Eesti probleemi ei kerkinud eile üles,” vastas Savisaar. Ja küsis imestunult: “Aga mis suhtes pidi see seal üles kerkima?”

Ilves viitas Moskva kombele rääkida liiduvabariikides elavate vähemuste õiguste ahistamisest.

Savisaar vastas resoluutselt: “See, et meil kiusatakse taga venelasi ja toimub nende inimõiguste pidev ahistamine, mistõttu nad peavad juba iseseisvust riigis või eraldumist Eestimaast mõtlema, see on ikkagi müüt. See teema ei kerkinud üles. Eile me üldse müüte ei arutanud, vaid selliseid realistlikke edasimineku võimalusi.”

Ilves tundis huvi veel ühe asja vastu. Savisaar kohtus Washingtonis ka legendaarse poliitikateadlase Zbigniew Brzezinskiga. Millest nad omavahel rääkisid?

“Ta on mures, et meil läheb raskemaks,” ütles Savisaar. “Aga ta usub, et see raske aeg ei kesta ka kauem kui paar-kolm aastat. Ta on veendunud, et lõppkokkuvõttes me tõepoolest võidame.””


21. august 1991, Helsingi:

“Inimesed hakkasid siiski väsima. Paul Goble’i sekretär Washingtonis valis kogemata Lennart Meri telefoninumbri asemel tema faksinumbri. Helsingis asuv faks hakkas pinisema.
Goble on meenutanud: “Enamik inimesi viskab sellises olukorras parimal juhul toru hargile, kuid mitte Lennart Meri. Ta karjus torusse nii valjult, et seda võisid kuulda kõik välisministeeriumi Euroopa asjade büroo liikmed: “Ma ei ole faksiaparaat! Ma olen välisminister!”

Kella kolme paiku öösel läks Meri magama. Ta oli sõnastanud koos abilistega kaaskirja, millega iseseisvusotsust järgmisel päeval välissaatkondadele üle anda.

Tekst oli juba peaaegu valmis, kui see arvutis ootamatult ära kustus.”


23. august 1991. Eestlased kutsutakse Moskvas KGB uue juhi Vadim Bakatini juurde:

“Arnold Rüütel jätkas Moskvas kohtumisi poliitikute ja diplomaatidega.

Boriss Jeltsinil polnud tema jaoks ikka veel aega. Kuna oli Molotovi–Ribbentropi pakti 52. aastapäev, siis pöördus Rüütel raadio vahendusel eesti rahva poole. “Ainult edasi!” süstis Rüütel kuulajatesse optimismi. “Balti tund on käes ja me suudame oma tunni ära kasutada.”

Kell kümme õhtul tuli teade, et eestlasi oodatakse KGB peakorteris Dzeržinski väljakul. Julgeolekukomitee värske esimees Vadim Bakatin saatis neile auto järele.

“See oli tõsiselt huvitav maja,” meenutab Kalle Klandorf.

“Ukse peal seisid kahemeetrised härjad. Sees lükkasid tanudega tädikesed toidukärusid. Ringi käisid uniste nägudega tagajalgadel kindralid, kes nägid välja, nagu nad viidaks kohe tapalavale. Uus peremees oli esimest korda majas.”

Rüütel ja Bakatin rääkisid poolteist tundi piirivalve ümberkorraldamisest ja KGB tegevuse lõpetamisest Eestis. Klandorfi sõnul nimetas Bakatin Eestis värvatud agentide arvuks
10 000.

Nende toimikute üle andmise KGB uus esimees välistas.

Klandorf: “Bakatin ütles, et “teid on liiga vähe. Tapate üksteist maha, kui teada saate, kes need on.””


26. august 1991. Balti välisministrid on just Reykjavíkis kirjutanud alla Islandiga diplomaatiliste suhete taastamise lepetele. Nende järgmine sihtpunkt on Taani pealinn Kopenhaagen:

“Kuna väljalend Keflavíki lennuväljalt seoses halva ilmaga viibis, jõudsid baltlased tavalise liinilennukiga Kopenhaagenisse alles kell 22.00. Neid võttis vastu välisminister Uffe Ellemann-Jensen.

Pärast paberite kooskõlastamist välisministeeriumis sõideti kuninganna Margrethe II suveresidentsi. Tema Majesteet võttis vastu ainult välisministrid.

Lindpere ja teised saatjad olid lossi suures saalis, kus nad said “drinkida, mida soovisime”.
Nii võõrustajad kui külalised olid sügavalt liigutatud. “Oli täiskuu. Kuninglikud ihukaitsjad seisid valvel, nende orkester mängis,” on Ellemann-Jensen meenutanud.

“[Läti välisminister Jānis] Jurkāns ütles siis: “Lennart, ära nuta!” Kuid me kõik nut-
sime.” ”


17. september 1991. Eesti on just New Yorgis võetud vastu ÜRO liikmeks:

“Meri ja [Tiit] Pruuli sõitsid autos. See oli tõeline limusiin, kus sohver oli sõitjatest vaheseinaga eraldatud. Meri õngitses taskust kokkumurtud paberitüki, kuhu ta oli kirjutanud ühe nime: Stanley. See kuulus noorele New Yorgi politseinikule, kes oli heisanud ÜRO ees Eesti lipu.

“Ma olin tema peale kole kade,” ütles Meri äkki. “Ma olen alati unes näinud, kuidas ma tõmban seda.” Välisminister imiteeris kätega lipunööri tõmbamist.

“Ma mäletan seda Siberist alates, seda õndsat pilti. Miskipärast on see lipuvarras alati olnud keset suurt rohuväljakut. Ta on olnud valge. Ta oli minu unenägudes alati palju kõrgem. Ja tuul oli niisugune kevadine, mis lipu paneb plauhti!””