Kui ta natukegi näos midagi liigutab, on see naljakas
Ümmargused tähtpäevad ei käi mööda kivisid-kändusid, ikka inimesi pidi. Näitleja Anne Paluveri sünnipäev on 4. november. Viis meile kõigile tuntud inimest, keda lavapealne raske amet on Paluveriga kokku viinud, võtavad sel puhul sõna.
Eino Baskin: Anne on ikka väga tugev näitleja
Nägin Annet esimest korda draamateatris, aga mis aastal, vaat seda ei mäleta. Lähemalt saime tuttavaks, kui lavastasin teleteatris “Amoraalset lugu”, tema ja Rein Areniga peaosas. Sellest ajast hakkasime draamateatris üsna palju koos mängima. Ka meile Vanalinnastuudiosse tuli ta draamateatrist. Nii et praeguseks saab juba üle 30 aasta pidevat koostööd. Uue aasta plaanid ka juba plaanitud.
Eesti teatri selle generatsiooni näitlejate hulgas on Anne kindlasti kümne parema seas. Karaktertüüp küll, aga võib mängida ükskõik mis žanris – koomuskist tõsise tragöödiani. Komöödiaid muidugi eelkõige, sellel alal on ta lihtsalt unikaalne.
Samas, tuues näite teisest valdkonnast, omaaegsest draamateatri lavastusest “Saateviga”…mingit naerutamist ei saanukski seal olla.
Kuuekümnene ta muidugi välja ei näe, noh, kõige rohkem… (Nimetab vanuse, kui vana Paluver välja näeb, see on oluliselt väiksem – J. A.) Väga hea figuuriga, kohutavalt musikaalne, viiulit mängib ka. Aga endast, jah, eriti rääkima ei kipu.
Ago-Endrik Kerge: Teda tuleb pigem vaos hoida, kui et tagant utsitada
Ega me Annega teineteist teab mis kaua ei tunnegi, vast ehk 40 aastat kõigest. Ei, tegelikult mõned päevad rohkem. Astusime koos teatrikooli. Erialaeksamitelt ma teda ei mäletagi, ta tuli hilisema järelkonkursiga. Aga mida aeg edasi, seda tuttavamaks ma temaga sain. Ja lavastajana oli mul sealt edasi õnnelik võimalus tihti teda kui näitlejat ära kasutada.
Oleks ju ilus nüüd rääkida sellest, kus ja kuidas Anne anne mind laval üllatanud on. Kuid pean ütlema, et seda ta teinud ei ole. Näitlejana on ta vastanud just täpselt neile ootustele, mida ma temalt selles rollis lootsingi. Ootasin talt töövõimet, ja seda temas näha saingi.
Läbi aegade on näitleja Paluveri kasutatud n-ö karakteersetes rollides, mina ei ole teda küll kunagi selle kandi pealt vaadanud. ETVs peaks alles olema mu kunagine lavastus “Tabamata ime”.
Paljude teiste tugevate tüüpide kõrval mängis Anne seal ju nn päikesenaist, Eva Marlandit. Kõige vähem tähtis oli seal ta karakteerne firmanaeratus, esikohal oli roll, selle kõrgel tasemel täitmine ise. Eks ole paljud ka “Pisuhända” näinud. Sealgi õigustas ta end igati. Arvan, et mu valikud ei ole tema puhul kunagi alt läinud.
Praegugi rändame koos ühe lavalooga – “Kala neljale”. Hea on ikka mängida juba 40 aastat järjest oma kursusekaaslasega. Muide, ta on ise ka lavastajana kätt proovinud, sealt see lavalise liikumise lisakogemus.
Kui nüüd vigadest rääkida (kellel meist neid ei oleks), siis teda tuleb pigem vaos hoida, kui et agant utsitada. Iseasi, kas see viga on. Või kui on, siis paljudele andekatele omane. Ja kui see vaoshoidmine ei õnnestu, siis on pigem lavastaja süüdi, mitte näitleja. Mitte Anne Paluver.
Egon Nuter: Laval on temaga hea kindel olla
Paluver on midagi läbi aastakümnete. Eks ole temaga ikka kokku puututud küll. Eelkõige tulevad proovid meelde. Seal on ta küll ülimalt professionaalne, ütleksin, pragmaatiline. Toonitab tihti, et vaadake õige osaraamatut, see on üks tark raamat, seal on kõik kirjas, ei ole tarvis midagi ise leiutada.
Ei teagi, kui suured ta lavastajaambitsioonid on, aga igaühel, kes on nii pikalt teatris olnud, võivad need tekkida, ehk temal siis ka. Minu teada ta valmistabki praegu üht lugu jälle lavastajana tegema. Silma on tal selle jaoks küll.
Aastakümnetega on vanus meist kõigist üle käinud, aga temast küll heas mõttes. Vigur (mõeldud on figuuri) on tal ikka endine. Tekst jääb talle ka ruttu meelde, või kui ei jää, siis, noh, ei ole suurem asi tekst... Ei tea, kas peabki sünnipäevajutus neid vigu iga hinna eest otsima hakkama ja ausalt öeldes mina neid ei leiakski, pigem voorusi, aga siis läheks jutt jälle liiga mesiseks.
Kui temaga reisu peal olla, siis selgub üsna ruttu, et huumorimeel on tal päris õige koha peal. Piisab mõnikord ühest tema suust tulevast lausest, justkui päeva kokkuvõttest, ja ruumis on teine olek. Iseenda üle hirnub ta ka. Eks eneseiroonia on ju üks intellekti mõõdupuu.
Tahaks temaga veel mängida, laval on temaga hea kindel olla.
Elle Kull: Laval on Anne üks ilus inimene
Esimesed mälestused on ju tihtipeale enam kentsakad kui tõsised. Anne õppis meie kursusest üks aste nooremal. Ja Pansol ei seisnud algul uustulnukate nimed hästi meeles. Näiteks Kibuspuud hüüdis ta tükk aega Pukspuuks ja pidas teda Paluveri vennaks. Noh, eks nad ju pisut ühte nägu olidki. Ja sügisel uuesti oma õpilasi nähes, ütles Annele: Paluver, te olete suve jooksul rasva läinud. No ei ole mina küll kunagi aru saanud, et Paluver iialgi paks oleks olnud... Draamateatri lavastust “Noore daami külaskäik” mängisime ligi 250 korda. Selle aja jooksul saab ikka üksteist tundma küll. Eelkõige tulevad meelde muidugi Kriuksi ja Kipsi (Krjukovi ja Kibuspuu) lõmpsimised Pauka (Paluveri) üle.
Ega too muidugi kunagi võlgu ei jäänud, sest kõik teadsid kõigi vigu ja voorusi, aga kõiki neid ei maksa kuuekümneseks saava daami sünnipäeva puhul meenutada.
Minu jaoks on Anne laval üks ilus inimene. Kõik, mis ta näost paista on, see on, kuidas öelda – suur. Piisab, kui ta seal näos natukegi midagi liigutab, on see silmahakkav, ja kui ta tahab, siis ka naljakas.
Lavastuses “Kala neljale” ei teegi ta laval tihti midagi, seisab niisama, mokk töllakil. Vaata ja naera puruks.
Vanasti meeldis talle külalisi vastu võtta, oli kohe sedasorti salongipidaja. Praegu ihkab vist rohkem rahu ja puutumatust.
Kuigi ega ta suurem asi südamepuistaja pole kunagi olnud. Sellest hoolimata sattusin tema juurde n-ö emade kooli. Meie esimesed lapsed sündisid lähestikku. Minul kohe-kohe tulemas, temal juba täitsa olemas. Siis tal külas käisingi. Vaatasin ja uurisin tema pisikest poissi, küll tundus siis see kuidagi liiga tilluke (praegu igavene mehemürakas). Anne kähvas, et mida sa nurised, sul omal paistab veel tillum tulevat. Tuligi. (Naerab ja jääbki naerma…)
Jüri Karindi: Ta oskab õigeid kohti rõhutada
Paluver on nähtus. On oma juuresoleku ja kohalolekuga vägagi värvinud omaaegset Vanalinnastuudiot. Seda teatri algusest peale. Tegi Vanalinnastuudio koosseisus juba siis tihtilugu kaasa, kui ise veel draamateatri näitleja oli.
Oligi kogu aeg justkui meie oma. Ja kui 2004. aastal see laialiminek toimus, teiste sõnadega, kui kõik kinga said, siis oli tema küll üks esimesi, kes Baskini kutse peale kohale tuli, et … teeme uue teatri.
Praeguseks on Vana Baskini Teater toonud välja 34 lavalugu, neist pooltes on Anne osaline. Kolossaalne. Meil ju üks omapärane teater, keegi palka ei saa ja proovide eest ei maksta. Tasu saab valmis etenduse eest.
Välimuse järgi, ütlen ausalt, teist sellist näitlejat ei ole. Ta on osanud sellest suurepärase plussi teha. See on tema relv laval.
Ja oma tööd valdab ta väga hästi. Kuidas ta küll oskab mitte rõhutada kohti, mida justkui peaks rõhutama… Et kui ikka peab naljakas olema, siis annan pedaali. Aga tema on see, kes teeb kõik vastupidi, ja tulemus on just see, mida vaja.
ELUKÄIK
Anne Paluver
- Sündinud 4. novembril 1952 Tallinnas
- Kaks täiskasvanud last
Haridus
- Tallinna 22. Keskkool 1970
- Õppis Tartu Ülikoolis matemaatikat 1970−72
- TRK lavakunstikateeder 1976 (7. lend)
Töö
- Draamateatri näitleja alates 1976
- Siirdus Vanalinnastuudiosse 1995, hiljem on kuulunud Vana Baskini Teatri truppi (alates 2005)
- Mänginud palju ka teleteatris, kaasa teinud muusikalides
Tunnustus
- Oskar Lutsu huumoripreemia 2012
