Kuidas end eestlase hinge turnida?
Tegelikult sattusin ajakirjanikuna täiesti eksperimentaalsele ja ohtlikule maale: läksin vaid pojaga kaasa, tema pidi Tony Judokooliga esitama kava “Sakura”. Aga siis mind “rünnati”, üks žüriiliige oli haigestunud ja Eesti Spordiseltsi Kalev võimlemise projektijuht Lembe Laas ei andnud mulle armu.
Mitte et ma võimlemisest liiga palju teaks või seda hinnata oskaks. Tõsi, teine žüriiliige, fitnessi maailmameister Oleg Anissimov näitas ette vägeva numbri (turnipidu tuleb turnimisest!). Ja kõige sõbralikum žüriiesimees, keda ma kunagi näinud olen − Aleksander Tammert −, kehutas heatahtlikult hindama, mis oli ka ainuõige.
Kuidas sa paned väikeste vatsakeste ja väikeste lastega isade võimlemisnumbri ühte patta freestyle’i harrastavate hoogsate ja võitluslike noormeeste numbritega; kuidas hindad ühe lasteaiarühma kavakest kõrvuti võimlemisklubi Piruett aastatepikkuse kogemuse ja pea veatu rütmikaga?
Eesti Laulu žüriis on kergem töö – hilisteismeline lauludiiva võib ju pisarateni solvuda, aga see on teine asi, kui anda näost näkku punkte poisipõnnidele.
Tõsi, tehniline ja dramaatiline kulminatsioon oli kogu peo lõpus: spordiklubi Trefoil noormeesterühm mängis läbi olümpiaalad (Olga Gogoladze kava), see oli korraga füüsiline ja keeruline ja väga hea lavahuumor ka. Sama jätkasid Eestis juba tuntud ja armastatud Vello Vaheri juhendatud Rose Bruford College’i noormehed (keda fännasid publikus tulised noored piigad) füüsilise sõu ja naljakavaga “Turistid” – noormehed olid rollis juba pea kaks tundi enne nende endi esinemist.
Muudest tuleb öelda: ägedaid asju oli palju. Olen pidanud istuma igasugustes žüriides, mis tegelevad sõna või huumoriga, ja sageli on suurem jagu hinnatavast (nt romaanivõistlusel) suisa halb. Kummalisel kombel sääraste füüsiliste kavade puhul too entusiasm korvab nii palju.
Veel olid väga head akrobaadiklubi Twister noored, kohe väga füüsiline ning jõuline (Reigo Värava ja Marge Joalaiu) kava, ja Pirueti väikesed poisid püsisid hästi rütmis – kõige parem kulgemine üldse. Reaalkool oli suurelt väljas, kahe kavaga, ongi üks parem spordikool üldse.
Mina elasin kõige rohkem kaasa Tony Judokoolile, miskit pole teha, nende kava oli ehk kõige rituaalsem-tõsisem.
Ühesõnaga: kui saatus sind juba kord võimlemispeole viib, siis näed sääl, kui palju tööd ja kirge on ka kõige lihtsamate kavade taga (nt Tallinna Rõõmupesa lasteaed), ja kuidas ka seesuguse spordi taga on kõvasti loovat mõtlemist. Hüva jätku tollele traditsioonile ja peole, edaspidi loodan toda piiluda publiku seast.
