Rein: Eks mingil määral ikka, laiskust ja lodevust on tulnud juurde, kindla peale!

Tegelikult kooli ajal mõjutas, sest olin selline korralik rahmeldaja tüüp. Läksin Tallinnas kodus pooleteise kilomeetri kaugusele kooli umbes seitsme minutiga. Võtsin nii pika sammu, kui vähegi võimalik.

Ükskord jäin võtteplatsile Pöögelmanni tänavasse hiljaks. Äkki keegi hõikab, vaatan, et
režissöör Arvo Kruusement. “Kuhu sa tormad?” – “Jään hiljaks, pean praegu juba grimeerimas olema!” – “Ahaa, mäletad, et sa kirjutasid mulle, missugune on Imelik?”

Meil oli selline harjutus, et igaüks pidi oma osast kirjutama väikese kirjandi. Mina panin kohe kolm lehekülge, et mis ma sellest Imelikust arvan.

Kruusement loeb sõnu peale: “Ise sa kirjutasid, et mis ja kes ta on, kuidas ta käitub. Mida sa nüüd praegu teed – tormad nagu pöörane. Kui hiljaks, siis hiljaks – saad selle eest vastu kukalt. Aga – ei tohi kiirustada. Mis sellest kasu on, kui sind üleni punase ja higisena filmima hakkame? Mis Imelik sa sihuke oled?”

Lühidalt – võttis mu läbi. Kui kahekesi kohale jõudsime, siis sain asjast aru ja hakkasin end jälgima. Sundisin end rahulikuks. Kui filmimine sai läbi, siis avastasin, et lähen kooli peaaegu kaks korda aeglasemalt kui enne! Aga tegelikult ma selline olengi.

Olen väga kiire ja impulsiivne, kuigi ma võin näida rahulikuna.