Kuidas käituvad hinged?

 (3)

Kuidas käituvad hinged?
Hilary Bird.

Võib-olla käituvad hinged hingedeajal samamoodi kui meie elusast peast: kõhklevad pikalt, mida kaasa pak­ki-
­da, ja pelgavad, et vaimu-
buss võib hiljaks jääda.

Siin on mu esimene kirjutis vanas heas eesti laadis sarjast, mida võiks nimetada ka “Seda ja teist” või minu puhul “Linnu pabulad”.

Mis vanasti kalendrisabasse kõlbas, passib nüüd hästi mullegi, ning oma aia lindude kombel kavatsen terasele lugejale poetada kõiksugu sõnumiraasukesi.

Hingedeajal hea alustada

Päris kohane on seda sarja alustada just nüüd, hingedeajal, mil piiriala elavate ja surnute vahel on hägusaks muutunud.

Esimest korda käisin Eestis novembris 1997. Sestsaadik on mul saanud kombeks igal aastal, kui kätte jõuab reekviemiaeg, mõtiskleda oma mineviku ja oleviku üle.

Hingedeaja vaste keltidel on Samhain, mis laias laastus tähendab “suve lõppu”. Nii siin kui seal käivad sel ajal surnud elavatel külas.

Ei tea, kas hinged käituvad samuti kui meie elusast peast? Kas nad kõhklevad pikalt, mida kaasa pakkida, kas pelgavad, et vaimubuss võib hiljaks jääda, kas kurdavad, et peab jälle külla minema sugulastele, kes neile ei meeldi, ja kas nad peavad vaimunaabritega kokku leppima, et nood
seniks vaimukassi toidaksid?

Lehed läinud, linnud aias

Sedamööda kuidas öö pimedamaks ja ilm külmemaks läheb, tundub suvi üha kaugemale kaduvat ja meie siin põhjamaal ei jõua lund ära oodata.

Ent on ka vastutasusid! Leebe vananaistesuve päevad võivad olla õige rahumeelsed ja mõnusad. Lõketest kandub lahedat hõngu. Lehtpuud – ja neid on siin palju – lõõmavad värvimöllus, mis harmooniliselt seguneb okaspuude malbe igihaljusega...

Mu eesaia linnumajades sekeldavad varblased, rasvatihased, puukoristajad ja üks väike pruun tundmatu lind, kellel oleks nagu valge mask peas. Ega ta röövima ei kavatse tulla?

Linnud on nii prisked, et mul tuli ühe majakese jalaaluseid isoleerpaelaga parandada, ümberkaudsed kassid pealt vaatamas, silmis ahne helk.

Surnuaialood

Oktoobri keskel läksin pühapäeval jalutama kodu lähedal Pauluse metsakalmistul. Videvikust hoolimata käis üsna kibe töö – väljapandud rehad ja ämbrid said tublisti vatti.

Paljud olid juba ära käinud ja ära läinud – hauad tipp-topp korras ja küünlad põlemas. Osa veel viivitas minekuga, kaasa arvatud kolmik ühe hauakivi ümber, kes ilmselt oli kallist kadunukest tervitanud hea portsu
viinaga.

Mis lugusid võiksid küll surnuaiad rääkida! Nagu ikka, äratas minus uudishimu ühe perekonna hauaplats Mareti (21. mai 1936 – 15. oktoober 1936) elusuuruses kujuga, kena väike kleit selja taga kinni nööbitud ja peos (ehtsad) lilled.

Tüdruk seisab sambal kahe lühema vahel, millele raiutud Salme ja Paul – küllap tema ema ja isa, mõlemad ilma kuupäevata. Eespool plaate seisab väike hauakivi Sirje (1949–1956) nimega.

Platsi eest on kenasti hoolitsetud ... ent kes seda teeb? Mis on Salme, Pauli, tillukese Mareti ja väikese Sirje lugu?

Sealsamas puhkab sümpaatse büstiga graniitsamba all meie armas Oskar Luts, kelle dickenslikest raamatutegelastest on ammuilma saanud ehtsate eestlaste võrdkujud.

Mul on sünnipäev samal päeval kui Oskaril, kuid kuna ma jalutama olin tulnud niisama heast peast ja küünalt ei olnud kuulsale kaimule kaasas, võtsin ratastega prügikastist kuuseoksa – muinaseesti metsavaimu tähise – ja panin büsti juurde. Olen kuulnud, et oksa lõikamine elusa puu küljest toob halba õnne – niisiis tegin sohki.

Jäin surnuaeda seniks, kuni päike looja läks. Kõndisin mööda 1944. aastal langenud Saksa poiste mälestusnimekirjast. Mõned neist on siiani leidmata. Suvel ilmuvad suure risti juurde saksakeelsete kirjadega pärjad.

Vene poistel, kes langesid teisel pool sõdides, pole risti – nende võim oli ateistlik. Ent ka neil on hästi korras plats, lilled peal.

Kolmas monument tähistab 1941. aastal punavõimu mõrvatud ligi kahesaja inimese ühishauda. Mälestusmärgiks on klassikaline sammas – väga tartulik kujund. Mõrvatute nimed on kirjas alusel.

Keegi oli süüdanud seal küünlaid, aga need olid ära kustunud. Kohusetundest panin küünlad uuesti põlema ja läksin puude vahel võbelevas valguses tuldud teed tagasi.

Kaks kuulsat küürakat

Nüüd ent aitab sügise melanhooliast!

Paar nädalat tagasi veetsin kultuurse ja värvika nädalavahetuse kuulsate küürakate Rigoletto ja Quasimodo seltsis.

Laupäeval käisin Vanemuise vanas majas vaatamas “Rigolettot”, mida esitab hiilgav rahvusvaheline koosseis. Mis teeb Verdist Verdi? Vägi ja kirg, mis muud! Meeltmööda mulle! Samuti tartlastele – teater oli täis.

Pärast “Rigoletto” esietendust 1851. aastal Veneetsias lauldi kohe järgmisel hommikul tänavail ja gondlites “La donna è mobile” (“Naine on muutlik” ehk “Naised ju truudust…”), kuid Riia tänaval pole ma midagi kuulnud.

Sama käib ka Moskva Suure Teatri “Esmeralda” kohta, mida pühapäeval sai siin vaadata kinos. Veel rohkem täiuslikuks tantsitud väge ja kirge ning šikke kostüüme. Kuid ei näinud esmaspäeval ma Riia tänaval ühtki piruetti...

Olgu peale – elame, näeme.

Head hingedeaega!

Tõlkinud

Mati Soomre



Selline ta on ... Hilary Bird

Hilary Bird, eelkõige teame teid kui menuka raamatu “Sellised nad on ... eestlased” üht autorit. Kes te õieti olete?

Eelkõige olen ma segaverd eurooplane. Mu lihane ema oli eestlane ja isa leedulane (nii ütleb ema dokumentides – ja tema peaks teadma), mu kasuema oli pool-uelslane ja kasuisa inglane.

Nii et nagu mõnelgi eestlasel veel, on ka minul mitu nime. Õige mitu, kui kaasa arvata sõimunimed, millega mind siin maamuna peal
63 aasta jooksul on õnnistatud.

Kui ma 1948. aastal Bristoli sadamalinnas sündisin, pani ema (Käsmust pärit Alice Meikar) mulle nimeks Anneliis. Tundmatu leedulasest isa oli ikka veel Saksamaal – arvatavasti samas pagulaslaagris, kus viibis ka Alice minu sigitamise ajal.

Tollal Ühendkuningriigis valitsenud korra kohaselt läksid kodutud ja isatud tited lapsendamisele – nii minagi. Minust sai Hilary Bird, mul oli õnnelik lapsepõlv ja päris edukas karjäär avalikus teenistuses.

Viiekümne aasta pärast leidsin Eestist üles Meikarid, kes mind lahkesti ja heldelt omaks võtsid. Tundub, et elu on mulle jaganud häid kaarte, andes kaks head perekonda, viies eemale hädaohtliku Stalini ja tüütu Brežnevi haardest ning tuues mind tagasi esivanemate maale, kui õhk puhtaks sai.

2002. aastal tulin Eestisse, et Tartu Ülikoolis läbida pooleaastane Balti õpingute kursus. Päriselt ma Ühendkuningriiki elama enam ei naasnudki. Loomult seltsiv olend, tundsin vajadust teistele teada anda, mis minuga toimub.

Hakkasin sõpradele kirju kirjutama, sest 1) eesti keelt rääkisin vaevaliselt ja 2) mu kuulmine on kehvavõitu, nii et suurt ei kuule ma üheski keeles. Pajatada on mul rohkesti.

Kui palju on üldse selliseid inimesi, kes keskeas siirduksid Ida-Euroopasse ja üritaksid seal taastada oma viiekümne aastaga kaotatud kultuuripärandit?

Oma ingliskeelsetele kirjadele panin pealkirjaks “Bird droppings” (“Linnu pabulad”), sest “lindu” mu priinimi Bird tähendab, ja linnud, kel pole sündsustunnet ollagi, lasevad valimatult tulla, kui aga loodus nõuab.

ML


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare