Kuidas olla seksikas?

Esmaspäevaõhtuses “Jüri Üdi klubis” räägiti seksikusest. Noh, kas just kultuuriteema kitsamas mõttes, aga oluline asi igal juhul me olmes ja kultuuris.

Stuudios oli Eesti üks ägedamaid bluusimehi Tanel Padar ja üliminikleiti rõivastet Birk Rohelend luges kiuslikke pühendusluuletusi ministritele − Jürgen Ligile ja Rein Langile (varem on ta juba pöördunud mister Unzipi poole).

Staarisaate uus tase

Mõtlesin, et see ongi nagu relv, et ihuline olek tuleb sõnumiga ühendada – nagu too märatsev Ukraina plikadebande Femen teeb poliitikuid rünnates.

Kultuuri – ma mõtlen süvakultuuri, kauneid kunste, mitte me üldist elulaadi – juures on alati see häda, et praeguses turumajanduses, tarbimisväljal ei ole ta eriti seksikas. Aga kõik peab ju olema seksikas, müüdav, eks ole.

Klassikalise muusikaga see nüüd õnnestus – ETV tegi “Klassikatähtedega” väga hää käigu, tõmbas konkurentidelt veidi matti alt, näitas, et staarisaated ei pea olema üheülbalised või inimest alandavad või labased.

Ja need noored muusikud on nüüd tõesti tähed: televiisor, mida eestlane vaatab keskmiselt neli tundi ööpäevas (mis on tegelikult õudne, sest kaheksa tundi ta ju töötab ja teist sama palju magab ehk, sööb, peseb, käib poes ja kempsus, ja siis ongi elu otsas), on võimas riistapuu. Sa pole õige muusik, kirjanik ega kunstnik, kui sind telepurgis ei näidata, sest siis sind lihtsalt ei tea keegi...

See on see häda kultuuriga – kunsti ülesanne ei ole meelt lahutada. Tõsi, on vorme, nt rokkmuusikas, kus need asjad käsikäes käivad. Kunagi tulid edetabelitest ka parimad poeedid (Bob Dylan, John Lennon, Jim Morrison jne), ka meil on lihtsatelgi inimestel pool luulelugu tänu Rujale peas. Sellised asjad muudavad maailma, ma julgen isegi öelda, et paremaks.

Nii et kultuur ja meelelahutus (too seksikam) võivad olla väga hääd armukesed, aga ei enamat. Sest kunst peab inimest ikkagi kirgastama. Ja jahmatama. Ülendama ja raputama-ehmatama. Kunsti eesmärk kõige laiemalt – olgu Dostojevski romaanides või Pärdi muusikas või Kristiina Ehini luules või Jaan Toomiku kunstis – on inimolemist põhjendada ja põhjustada, meid loomalikust mugavus­tsoonist välja tuua.

Aga kuidas seda seksikaks teha? ETV on aastaid selle probleemiga maadelnud, eks seepärast ka too jüriüdiklubiline formaat, et veidi vabam vorm ja muusikalised vahepalad ja... Muidugi ka “Kirjandusministeerium” Mart Juurega – Juur on ju seksikas poiss küll, humoorikas ja ilusa soenguga, tark muidugi ka, aga siiski mitte nii seksikas, et iga nädal eetris olla, mida see saade iseenesest vääriks.

Minagi maadlen selle probleemiga: kuidas näidata kultuuri seksikalt. Üks nipp, mida ka kasutanud olen, on portreteerida noori ilusaid ägedaid naisi (nt Mari Kalkun, toosama Birk Rohelend) – noortele ajakirjanikuhakatistele räägitakse vast siiamaani, et noore ilusa naise pildiga müüb iga asi.

Teisest küljest teevad kultuuri ju ka vanad ja koledad mehed. Tõsi, neil on mingi teistsugune seksapiil, mis ka töötab. Aga üldiselt on sellega häda, sest kultuur ei ole ju ainult nood loojad, pigem ikka too teoste-mõtete võrgustik, haaramatu ja igimuutuv.

Lohutav vabadus

Aga kõik see ikkagi ei aita me igapäevatöös ja meedias kultuuri kuidagi seksikamaks muuta. Seejuures lohutab mind mõte, et poliitikutel on enese seksikaks tegemisega vist veel suurem häda.

Ei loe enam tarkus ja pädevus, poliitik peab olema seks. Ja veel rohkem kui mis tahes kunstnik. Meil on ikka me tilluke vabadus olla vahel ka täiesti mitteseksikas.