Hüüdega "Ahhaa!" seondub minul eelkõige karupoeg Puhhi lugu. Jänes tahab röövida Kängu poega Ruud, et siis õigel ajal põõsast välja karata ja hüüda: "Ahhaa!"

Tiiu Sild, Ahhaa teaduskeskuse juhataja, teile see vaevalt just Puhhi looga seondub?

Mitte jah päris nii. Meie hüüe oleks rõõmsam ja siiramgi, mitte nii ärapanemise ahhaa! Samas... oleks seegi mõnikord omal kohal.

Olete elupõline keemik.

Kui Ahhaa-hüüe minuni jõudis, olin juba molekulaarbioloogiks ümber kehastunud, diagnoosisin papilloomviirusi.

Nüüdseks on teadus ka vastava vaktsiini välja töötanud ning suur osa meist teab nende viiruste ja emakakaelavähi
seostest.

Aga Ahhaa jõudis minu kõrvu umbes tosin aastat tagasi, ühel juunikuu hommikul abikaasaga kohvi juues ja Postimeest lugedes. Mees ütles - proovi.

Proovisin - sain ametisse.

Olukord oli praegusest muidugi sootuks erinev: telefon, arvuti, paljundusmasin ja kirjutuslaud Tartu ülikooli ajaloomuuseumi kõige kõrgemal korrusel, vaatega Toomemäe parki.

Nende riistadega polnud vist erilist põhjust "Ahhaa!" öelda.

Siis polnud üldse põhjust midagi öelda. Nimi oli alles leidmata. Konkursile saabus neid ligi kuuskümmend. Teisele kohale tuli Helle Jaaniste pakutud Ahhaa.

Aga esimesele?

Esimene oli Struve keskus. Selle autoriks oli tolleaegne ülikooli rektor Jaak Aaviksoo. Aga Ahhaa meeldis siiski rohkem. Rektor ise suhtus ka asjasse mõistvalt.

Küllap ta ütles... ahhaa?

Võib-olla, aga keskus sai nimeks Ahhaa.

Mis Struvesse puutub, siis palun kirjutage see tavalise v-tähega, mitte w-ga. Miskipärast eksitakse tihti.

Me ei tee seda viga. Kui tihti kodus omavahelised ahhaad kõlavad, kuuldavasti on ka abikaasa keemik.

Oli. Ta suri 39 aastaselt... Meeskeemikud abielluvad tavaliselt filoloogidega, naiskeemikud keemikute või füüsikutega - justkui Tartu ülikooli kirjutamata reegel.

Meil on neli last. Nemad olid siis veel väiksed, kui saime teate, et isa on Uppsalas laboris kokku varisenud. Läksime teda ära tooma. Oli maikuu, õunapuud õitsesid. Kõige noorem poeg sai Rootsi laeval 10aastaseks. Ka nii jäävad sünnipäevad mõnikord meelde...

Abikaasa oli just kaitsnud doktorikraadi.

Olite n-ö keemiline paar. Öeldakse ju, et mõnede inimeste vahel on justkui... keemia.

Jah, olen seda ise ka kogenud, lausa elektrilöögigi saanud. Inimesed võivad ju armuda kas või lõhna, feromoonidesse. Liblikas või põder tunnevad seda kilomeetrite kauguselt.

Ainult inimene käib, nina norus.

Vähe sellest, püüab ka oma lõhna varjata, ennast lõhnastada. Ehk ongi see hea. Mine tea, kuhu jõuaksid, kui hakkaksid kellegi lõhna järele käima, kaotaksid aja- ja ruumitaju...

Käisime mehega väga palju matkamas, küll süstadega, küll mägedes või kõrbes. Mu abikaasa oli väga... veenev keemik.

Kas keemikud on naljamehed ka?

On ikka, iseasi, mida nende naljadest teised arvavad.

Tõin kunagi välismaa pilapoest kaasa suhkrutükid, millesse oli sisse sulatatud kärbes. Suhkru sulades ujus see kohvitassi pinnale. Oli päris naljakas, kuidas mõni peps külaline seda lusikaga varjata püüdis.

Mul on jällegi väike tass, mille põhjas konn. Joogi vähenedes hakkab konn üha rohkem välja paistma, kuni...

Olete "teadusimede vabriku" direktor. Ehk ütlete midagi, mida kodusel teel katsetada võiks, ilma et osa kodust õhku lendaks.

Katsetada võib näiteks suhkruga. Leidke täiesti pime ruum, harjutage seal vähemalt kümme minutit oma silmi pimedusega ja hõõruge suhkrutükke vastamisi - näete sähvatusi.

Ei midagi muud hullu?

Ei midagi. Koduste käest võite muidugi pragada saada, kui suhkruvarud kahanema
hakkavad.

Saab proovitud. Ehk veel midagi karmimat?

Kui on soovi, võite koduste vahenditega oma DNAd eraldada. Loksutage põsekoopas pisut vett, siis nõristage see klaasi, lisagi pisut pesuvahendit Fairy ja üks sorts külma valget viina, veel parem, piiritust.

Tekib läbipaistvalt niitjas põserakkudest eraldunud DNA ja valgu molekulide segu - see materjal ongi koduste vahenditega nähtavaks tehtud. Ainult teile omane ja kordumatu, kui te just ühemunaraku kaksik ei ole.

Nii et vennad Tuulikud ei pea seda mõlemad tegema?

Nemad mitte. Isegi CSI kriminalistid ei teeks neil vahet.

Kui tõsiseltvõetav see Hollywoodi seriaal teile tundub?

Kui elu ise ka nii lihtne oleks, nagu neil seal filmis, oleks küll tore. See on kõik pigem teadlaste soovunelm, jõuab meieni hea hulga aastate pärast.

Mida teadusega tegelemine teile isiklikult annab?

Võiks öelda - uue dimensiooni. Tajud seda tekkinud elevust, nagu loeks mõnd eriti head luuletust või kuulaks südamesse minevat laulu.

Kui teadusest hetkeks välja astuda - milline on üks hea luuletus?

Noh... kas või Jüri Üdi:

Me teeme, teeme ümber oma elu
üht hiigelmüüri inimtihedat.
Ka pikemad ei küüni üle ääre...

Häid luuletusi on palju.

Aga kui teadusesse tagasi astuda, siis lugedes ka mõnd immunoloogia õpikut, tabad end mõttelt: kuidas on üldse võimalik nii elegantselt töötav süsteem?

Ja kõik see on keemia?

Füüsik ütleks, et füüsika...

Ja poeet, et poeesia. Kuidas masu teid masendanud on? Aastaarvgi justkui jalgpalliskoor - 2:0, 1:0. Paljud ei saagi kodus oma DNAd tuvastada - ei jätku nõudepesuvahendit, piiritusest rääkimata.

Kurioosne, aga mida tugevam masu, seda paremini Ahhaal on läinud. Raskemal ajal on inimestel rohkem aega mõelda elu püsiväärtuste üle, midagi hingele koguda, see tramburai poodides ja golfiväljakutel on vähenenud. Õpetlik aeg.

Oma elukutsevalikut pole te kahetsenud? Õrnema soo esindajana eelkõige.

Mehed nii väikese palgaga ei lepiks. Töömaht on viimase paari aastaga kolmekordistunud, palgakorrektiiv ka muutunud, paraku vastassuunas - miinus seitse protsenti. Aga ma ei virise mingil juhul, kõigil on raske. Uus maja saab jõuluks ju valmis. Sarikad peal, saal 20 meetrit kõrge, sellist teist annab Eestis otsida.

Pidu katku ajal?

See riik, kes raskel ajal endale teadusetemplit ehitab, on õigel teel. Siit paistab tulevikku suunatud mõte.

Pilapoest küll juba juttu oli, aga noriks natuke veel. Sealtki saab tihti igasugu naljanippe - peerukotist võlutindini. Siin ju ka mingi sild, proua Sild?

Erinevalt pilapoest anname me märkamatult teadmisi ja ehk muudame ka eluhoiakuid. Tollesama võlutindigi puhul võiksime anda seletust, kuidas see toimib ja tolle kotikese puhul seletaksime kas või... helilainete tekkimist.

Maailm on nii põnevalt kokku pandud ja teadus ei ole mingi kuiv aineala. Nii mõnegi koolijuntsu jaoks oleks Ahhaa keskuse külastamine elu esimene keemiatund, mis vaktsineerib teda kooli kriiditeaduse igavuse vastu.

Lutsu "Kevade" esimest tuntud lauset võiksime kirjutada kas või DNAst nelja sümboliga koodi abil, kummikommikarusid appi võttes. Karud võib pärast ära süüa.

On teil vastaseid ka?

Leidub neidki. Kaheldakse, kas see liiga kallis pole ja kellele seda üldse vaja on. Midagi otseselt ju meie keskus ei tooda. Nagu ka kontserdisaal juustu ei tee.

Mõni mustkunstnik võiks ju ka teie läbi targemaks saada.

Neid just ei käi, aga Jaan Tatika tüüpe kohtab küll, kes perpetuum mobile't pakkuma tulevad. Aga meil jätkub endigi leiutisi. Kas või joodikuprillid. Tõsi, üks autokool ostis need ära.

Kuidas need prillid toimivad?

Joodikuprillid väänavad pildi üsna segaseks.

Selle peale võib üks korralik joodik solvuda.

Korralikule pole neid vajagi.

Peale Tartu ja Tallinna alalise esinduse olete ju end mujalgi näidanud.

Oleme üsna mobiilsed, kohale võiks jõuda mõne tunniga. Ja on jõutudki. Tõsi, varasemalt tuleks kokku leppida, eks meie teadlased ole muu tööga ka hõivatud.

Üks tore asi, millega ringi reisime, on meie uhke teleskoop, ärimees Raivo Heina kingitus.

Kui kaugele siis sellega näeb?

Näiteks Saturni rõngaid, vapustavalt teravas pildis ja uskumatult tõetruult. Või siis päikeseteleskoop, millega otse Päikesesse vaadata võib ilma silmi kahjustamata. Olen ise läbi selle jälginud Veenuse üleminekut Päikesest - väike täpike vuhiseb üle tulise kera...

Aastaid tagasi palusin teil leida üks teaduslik lause, millest lihtsurelik mitte mõhkugi aru ei saa. Te tsiteerisite järgmist: "Kog­nitiivse funktsiooni modelleerimist varieeritakse polümorfismide genotüpiseerimisega."

Nähtavasti on Ahhaa selleks loodudki, et sedalaadi lausete ütlejaid ja sellest mitte aru saajaid lähendada. Aga lõbusama poole peale. Teie keskustes saavat ka sünnipäevi pidada.

Jah, ja mitte ainult. Hiljuti külastas meid koguni Eesti diplomaatiline korpus. Käisid ise proovimas, kuidas silma lahatakse.

Ka kõige kuivikum inimene tahab mõnikord "Ahhaa!"
öelda.

Kuidas muu maailma analoogid korraldatud on?

Suurepäraselt. Parim, mida külastanud olen, on Põhja-Kanadas. Kui soojalt ja omaselt küll sealsed töötajad külastajat vastu võtavad! Pluss tipptehnoloogia, mida näha saab.

Soome Heureka on põnev koht. Rootsis on sedalaadi keskused jõudnud lausa küladesse, ligi viiekümnes paigas on seesuguseid asutusi.

Kuuldavasti tabas teid varsti pärast abikaasa surma raske haigus. Sellest olete, nagu näib, võitu saanud. Või on see teema, millest rääkima ei peaks?

Me võime sellest rääkida. Kas just vähist võitu saamisest, aga ütleksin, et olen õppinud sellega elama. Praegune kulg meenutab pendlit... Aga arstid aitasid ja oma juuksed on ikka peas. Kummaline, aga see viimane fakt teeb just kõige rohkem rõõmu.

Aitas ehk ka enda amet, olite keemikuna rohkem protsessidega kursis.

Jah, teadsin ja tean, millega mind ravitakse.

Kuidas te lõpetaksite lause: "Ma loodan, et..."

Tuleb meelde kirjandusklassika, Goethe "Faust":

Oo ülim hetk, mu elu ilusaim...

On ju olnud raskeid ja õnnelikke aegu, aga praegu loodan, et tänane olukord kestaks ja kestaks... Järgmise arstliku kontrollini on kuu aega. Vahepeal tahan käia Jaapanis, Ahhaa uus maja saab sügisel valmis... Vanem tütar kaitseb Montrealis doktorikraadi, teine teeb Tartus sedasama, poeg on tööreisil Stockholmis, noorem poeg valvab Kadriorus vahipataljonis presidendilossi, ma ise ei ole enam üksi...

Las siis Goethe lõpetabki mu eest selle lause:

Ei asjata sel olnud otsiskelu,
kes kõige viimast tarkust teab.
Vaid see on väärt nii vabadust 
kui elu,

kes pidevalt neid kätte
võitma peab...