Kuidas Talvikust sai Talvik
***
MATI TALVIK, kust see õnnelik (või õnnetu) mõte ajakirjanikuks hakata pähe kargas?
Olin kooliajal äge spordimees, isegi päris kõva noorteklassis. Kaugushüppes jäi kolm sentimeetrit seitsmest meetrist puudu.
Oli kange spordikool see 20. keskkool, aga võistlustel käis omi vähe ergutamas. Siis ma hakkasin raadiosõlme kaudu teada andma, kus võistlused parajasti toimuvad. Olin siis 9. klassi poiss. Aasta vanemad kooliõde ja -vend Reet Jõeots (hiljem Made) ja Tiit Made teatasid, et nemad käivad Eesti Raadio noorte reporterite klubis, kus saab reporteriks õppida.
Õpetasid seal sihukesed mehed nagu Valdo Pant, Lembit Lauri ja Ivar Trikkel.
Kooli lõpul, kui kõik eksamid olid tehtud ning lõpuõhtu veel ees, olid mul Pärnu Kalevi staadionil mingid võistlused. Seal juhtus olema ka Gunnar Hololei. Kui ma kaugust 6.97 ära hüppasin, küsis Gunnar minu käest, et mis ma sügisel teen. Vastasin, et lähen TPIsse õppima. Tema ütles, et helistagu ma talle sügisel.
Saingi TPIsse sisse, helistasin ka Hololeile. Tema kutsus kohe raadiosse. Algul toimetasin uudiseid, 1961. aasta märtsis pisteti mikrofon pihku, et mingu ma nüüd lugu tegema.
Aga laiemalt hakkasin asjaga tegelema alates sellest, kui Eesti Raadio korraldas konkursi noortesaadete toimetaja kohale, mis Rein Karemäest vabaks oli jäänud. Olin oma arust maru kogenud vend ja osalesin muidugi ka konkursil. Võitsime selle koos Rein Küttimiga ära.
Siis ei teadnud toimetajad, et ripakil oli üks Tartus ajakirjanduse lõpetanud noorhärra Enn Anupõld. Meid saadeti oma koolidesse tagasi, lubadusega kogu aeg kasutama hakata. Tegimegi algul niisugust saadet nagu "Noorte spordisõprade klubi". Kohe hakkasin tegema ka "Päevakaja".
Sestsaadik pole mujal olnudki kui ajakirjanduses?
Kalakonservidele olen kleepinud silte külge... Aga sestsaadik ainult ajakirjanduses. Mis sellest, et õppisin hoopis ehitusinseneriks.
Loomulikult hakkasin tasapisi kaaluma kooli ja eriala muutmist. Tol ajal sai teise kooli üle minna ainult kõrghariduse ministri ja mõlema kooli rektori loal. Ühe aasta küll kaotasin, aga suutsin siiski ülemineku Tartu ajakirjandusalale välja pressida. Tegin kolm-neli eksamit Karl Taevile, Paul Aristele ja Eduard Laugastele ära. Meie ajal veel eraldi ajakirjandusosakonda polnud. Olin filoloog ajakirjanduse kallakuga.
Spordiajakirjandus jäi siis teistele õiendada?
Mitte päris. 1963. aastal tegime ülekande Soome-Eesti kergejõustiku maavõistlustelt ülikooli staadionil. Ja niisuguseid asju ma ikka tegin, kui paluti. Vahepeal pidin kolm aastat olema sõjaväes Moskva lähedal raadioluure väeosas. Suhteliselt kerge elu oli seal. Pärast püüdsin kaugõppes edasi tudeerida, ent lõpuks jäigi mul ülikool lõpetamata. Isiklik elu hakkas peale, naisevõtt ja niisugune...
Kuidas televisiooni sattusite?
Televisioon asus tol ajal vana raadiomaja teisel korrusel, aga mulle erilist muljet ei jätnud. Raadio oli ikka veel suur värk, lainepikkused üle Eesti, kui midagi räägid, siis kõik kuulevad. Mu hea sõber Andres Vihalemm oli jõudnud Eesti Raadio noortesaadete peatoimetajaks. Tema hoidis mulle seal kohta. Raadio ülemus Ado Slutsk pani ette töötada katseks kuu aega honorari eest.
Samal ajal kutsusid Tiina Mägi ja Piret Saluri televisiooni tööle.
Aga teie onu Kalmer Tennosaar? Olen kuulnud, et just tema kaudu televisiooni pääsesitegi.
Võib-olla ta kusagil minu jaoks hea sõna ütles, ent ta ei rääkinud mulle sellest kunagi. Kui mind viidi näitamiseks tolleaegse televisiooni direktori Leopold Piibu juurde, istus seal Valdo Pant, vana tuttav reporterite klubi päevilt.
Pant vaatas mulle otsa ja ütles: "Ah, Mati? Ma tunnen ju seda noormeest!" Mille peale Piip ütles: "Nii, seltsimees Talvik, kui teil niisugune soovitaja on, pole enam millestki rääkida." Nii töötangi alates 2. jaanuarist 1968 Eesti Televisioonis.
Olete seal üks vanimaid olijaid.
Tehnika poole peal on neid vanu olijaid rohkemgi. Ühtelugu kuuled, et keegi seal oma 45ndat tööjuubelit tähistab. Aga vanim telenägu olen ma kindlasti.
Eks Vene ajal oli saateid raske teha, kui silm ja kõrv kogu aeg peal olid.
Silm, ja pealegi veel vildak ka. Mul on hästi meeles, kui üks Moskva toimetaja ütles mulle, et "Mati, te tunnete seda dirigenti ju minust paremini". Vastasin, et küllap paremini, aga mitte väga hästi. "See on meie lugupeetud dirigent Peeter Saul." Aastanumber võis olla 1974. Salvestati parajasti üht pidulikku kontserti. Siis ütles see tädi mulle, et ma läheksin Sauli juurde ja paluksin tal habe maha ajada. Moskva juhtkond ei sallivat habemeid, seal olla need kõik maha aetud.
Kostsin siis sellele daamile, et otsigu keegi teine seda ütlema, mina ei lähe!
Milline Vene ajal tehtud töödest teile endale kõige rohkem rahuldust pakub?
Suureks võiduks, kuigi minu osa selles seisnes ainult mehe siiameelitamises ja saate sissesurumises, pean ma 52minutilist saadet Vladimir Võssotskiga 1971. aasta maikuus. Võssotskile oli see muuseas elu esimene telesaade üldse! Ta oli tol ajal sellise dissidendi kuulsusega, et... Tema siiatoomine kujutas endast tervet operatsiooni.
Pealkiri, mis mul oli - "Õhtu Vladimir Võssotskiga" -, muudeti muidugi ära.
Aga mis on halvimana meelde jäänud?
Konkreetselt mitte midagi, üldisemalt see, et ma valgusin liialt laiali. Eks see ühiskonna mandumine 70ndate lõpul ja 80ndate alguses on mõjutanud ka mind.
See oli täielik agoonia. Kuigi sain igasugu preemiaid ja aunimetusi, oli asi väga hull. Lahti läks see sumbunud värk alles Gorbatšovi tulekuga 1985. aasta märtsis. Detsembris algas Tartus juba saatesari "Vaatevinkel". Idee oli selles, et igal seda teinud ajakirjanikul on oma vaatevinkel ühe ja sama asja kohta. Ühiskond läks iga hetkega üha avatumaks ja uusi asju tuli kui kosest. See vist ongi olnud minu karjääri kõige huvitavam aeg.
Kuidas te suure nooruse pealetungi 1990ndatel üle elasite?
Televisiooni direktoriks oli otse meie toimetusest kasvanud mees - Mart Siimann. Ja ka järgmised vennad polnud ei-tea-kust tulnud.
Mida Kuldmikrofon teile tähendab?
Midagi täiesti loomulikku.
Mulle tuli eile vastu teenekas kolleeg. Ja küsis, kas mulle ei tundu, et oleksin pidanud selle Kuldmikrofoni varem saama.
"Tundub küll," vastasin, "aga ma arvasin, et ma ei saa seda üldse!"