Kuigi elu paiskas Laari valusalt sadulast, on ta ajalukku läinud võitjana

 (4)

Peaminister Mart Laar Narvas meeleavaldajatega kohtumas.
Peaminister Mart Laar Narvas meeleavaldajatega kohtumas.kaader filmist

Filmi “Rodeo” tegijad kruvivad tempo ja pinge kohe alguses üles kaadritega, kuidas peaminister Mart Laar 1994. aastal naaseb Brüsselist päeval, mil erakonnakaaslased on otsustanud ta maha valida.

Efektselt näidatakse vaatajale nõunik Tiit Pruuli lennukis oksekotile visandatud sõnumeid ootavate ajakirjanike jaoks.

Järgmisel hetkel seisabki laitmatu soenguga Mart Laar lennujaamas ajakirjanike piiramisrõngas ning kuulab kannatlikult kaadri tagant tulevat nohuse häälega lapsajakirjaniku küsimust: “Härra peaminister, millega te seletate seda, et tasub teil viimasel ajal vaid kodumaalt lahkuda, kui kohe puhkeb mingi kriis?!”

Alles siis, kui Laar küsimusele vastama hakkas, taipasin, et kurat, see lapsajakirjanik ekraanil olen ju mina ise!

Olen kindel, et nii nagu mulle, pakub “Rodeo” kõigile tol ajal elanud inimestele äratundmisrõõmu või äratundmisviha – sõltuvalt sellest, kas hääletasite Isamaa ja Lennart Meri või Koonderakonna ja Arnold Rüütli poolt. Filmi tegelikku kvaliteeti näitab ilmselt tõsiasi, kas see toob kinno ka nooremad inimesed, kelle jaoks ülbed üheksakümnendad on lihtsalt paarkümmend viimast lehekülge ajalooõpikust.

Võidud ja kaotused

Seotud lood:

Raimo Jõeranna ja Kiur Aarma film on hästi tehtud. Kuigi tugineb ajalookaadritele ja stuudiointervjuudele rääkivate peadega, rulluvad kinolinal lahti lood säravatest võitudest ja alandavatest kaotustest sõjas, mis hoolimata näilisest kaotusest lõppes osalistele võiduga. (Miks võiduga, selgub loo lõpus.)

Siinkohal ka turunduslik teadaanne: soovitan kinno vaatama minna isegi juhul, kui dokumentaalfilmid teid tavaliselt ei paelu. Kui võrrelda “Rodeot” tarbimislihtsuse poolest meie kirjandusklassikaga, siis pole see kindlasti raskemeelne “Tõde ja õigus”, vaid elurõõmus “Kevade”.

Palju põhjalikumalt kirjeldab seda aega ja neid inimesi näiteks Kalle Muuli raamatus “Isamaa tagatuba. Mart Laari valitsus 1992–1994”, aga raamat võimaldabki alati suuremat süüvimist. Filmi on nopitud pildiliselt huvitavamad teemad, ning mitmed tänini meie elu mõjutavad otsused (näiteks kodakondsusseadus ja ühetaoline tulumaks) on selle võrra varju jäänud. See-eest on kinolinal avameelselt rääkima saadud toonaste sündmuste võtmetegelased.

"Rodeo" tõestab taas, et kuigi elu paiskas peaminister Laari ja tema valitsuse kaks korda valusalt sadulast, siis ajalukku on nad läinud võitjatena.

Kuna film on väga rahvusvaheline kunstiliik, üllatas “Rodeo” Eesti-kesksus, sest lugu Laari valitsusest omaks suurt üldistusjõudu kõikjal 100 miljoni elanikuga Ida-Euroopas. Kõik need riigid alates Eestist põhjas ja lõpetades Bulgaariaga lõunas vaesusid pärast N Liidu ja sotsialistliku süsteemi kokkuvarisemist üleöö. Ja ükskõik, kas esimesena tulid kusagil võimule kirglikud antikommunistid või vanad kommarid, kaotasid kõik üleminekuaja valitsused järgmised valimised.

Neid läbikukkumise põhjusi kirjeldab “Rodeo” ilmekalt – vaesunud inimeste valitsuse vastu pöördunud viha, verisulis erakondade sisemine nõrkus, hädavajalike reformide ebapopulaarsus. Ent kirjeldab seda kui midagi Eestile ainuomast ega seosta seda meie saatusekaaslaste arenguga.

Kümnendi pühakud

Kuigi vormiliselt on kõik Ida-Euroopa riigid praegu ühtviisi nii Euroopa Liidus kui NATOs, on tänini selgelt tuntavad vahed, mis tekkisid 1990. aastatel oma riikidele vundamenti ladudes. Neid vigu, mis pidurdasid arengut ja põhjustasid lauskorruptsiooni, pole Bulgaarias ja Rumeenias tänini praavitada õnnestunud, ning tänu sellele on eestlaste elujärg nende omast märksa parem.

“Rodeo” valmimise puhul tuleb õnnitleda Mart Laari, Kaido Kama, Marju Lauristini, Lagle Parekit ja teisi üheksakümnendate alguse tipptegijaid, sest ilmselt ise seda märkamata kanoniseerivad filmi tegijad nende rolli lähiajaloos.

Laari puhul räägitakse juba ammu tema vigadest moel, et tegi mis ta tegi, kokkuvõttes tegi Eestile kõvasti head. Tegi tõesti. Suuresti tänu Laari esimesele valitsusele spurtis Eesti Läti ja Leedu eest päris pikaks ajaks ära.

Ent ajalooline narratiiv võiks olla vastupidine – filmis kirjeldatud läbikukkumiste põhjal saaks ajalooõpikud ja ajakirjanikud praegu rääkida Laarist kui luuserist.

“Rodeo” tõestab taas, et kuigi elu paiskas peaminister Laari ja tema valitsuse kaks korda valusalt sadulast, siis ajalukku on nad läinud võitjatena.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare