Kukruse Helga võtab sõna, teised arvavad, et ei kuule

                     
Maaleht
Kukruse Helga võtab sõna, teised arvavad, et ei kuule
Helga kutsus kohtamisele. Varsti hakkab rääkima.
Foto: Raivo Tasso

Siin ta nüüd on kogu oma alasti ilus, Eesti Rahva Muuseumi kõige vanem asukas – ühest küljest umbes 40aastane daam, teisalt on tema peiedest möödas ligi 800 aastat.

Nii et ehtne eesti tüdruk. Ei, tüdruk mitte, tollal olnud kombeks varem surra. Neljakümnesena teispoolsusesse jõudmine oli tubli saavutus.

Rikas on ta ka. Seega lugupeetud. Pronkskaunistused niuete ümber, kaelas helmekee rinnalehtede ja müntripatsidega, käevõrud peale selle. Naine, kellel korraga mitte ainult kaks vanust, vaid ka kaks igavest puhkepaika. Üks, esimene, kusagil Kukruse kandis; teine, lõplik, Tartu külje all Raadil, Eesti Rahva Muuseumi keldrihoidlas.

Emand tundub silmanähtavalt rahulolematu, justkui tahaks midagi öelda, aga esimesena juttu hakatada pelgab. Uurin saatjatelt, mis daami nimi võiks olla. Tobe küsimus muidugi, aga ei, selgub, et nimi täitsa pakkumisel – Helga.

Miks just Helga, pärin edasi. Miks ka mitte, ilus vana meiekeelne nimi. Ei tea, kas see talle endale ka meeldib? Eks küsi järele, saan vastuse.

Küsija suu pihta ei lööda, ja kui keegi väga mingit vastust ootab, jõuab see varem või hiljem temani. Helga võtab sõna, teised teevad näo, et ei kuule. Nad ju kohalikud ja on harjunud, et iga ese siin endast rääkida oskab.

***

Helga (saan aru, et mind on kuulda võetud, nime vastu ka ei protestita), tundub, et sulle ei meeldi siin.

Eks proovi ise 800aastasena keldris külitada, paljalt pealegi.

Mina oleksin küll uhke, kui minust veel 800 aastat hiljem keegi välja teeks.

Ega ma endast ei räägigi. Minu elu oli üsna ilus. Sõda ma tunda ei saanud, nälga ja viletsust ka mitte. Läksin teisele poole ära auväärse emandana. Lapsigi tõin ilmale. Nende järeltulijad sibavad siiani siin kusagil ringi.

Mis siis rahu ei anna?

Ma olen paremat väärt. Ja mitte ainult mina. Olen siin Raadil nende vanade asjade seas justkui lõksus. Kannatust veel jätkub, aga aeg-ajalt pean ennast teile meelde tuletama.

Käid kummitamas?

Võta kuidas tahad. Mõni öine valvur ei julge siiani mulle väga lähedale tulla. Õige ka. Ükskord tegin isegi häält.

Tegid häält? Ei usu.

Ära usu, kui ei taha, kuula. Mind kanti siia ju hiiglasuures kirstus, pandi Raadile lebama, kirst viidi mujale, näitusemajja. See oli eelmise aasta jõulude ajal. Teie üks kõrge pealik oli just teate toonud, et uut ja uhket hoonet, mida ju kõik, minuga eesotsas, igatsevad, saab varsti ehitama hakatud.

Ja majarahvas võttiski seda tõelise rõõmusõnumina. Tegeliku jõuluime korraldasin aga neile just mina.

Ikka käisid kummitamas?

Mitte nii odavalt. Lasin seda teistel enda eest teha. Jõulupidu läks tookord nii rõõmsaks, et üks naisterahvas väsis väheke ära ja kobis minu kirstu puhkama.

Esimene varajane tööletulija olla end kangeks ehmatanud, kui kuulis kirstus imelikku nohinat ja häälitsusi.

“Helga on üles tõusnud, tõeline jõuluime!” Sest ega kõik ju ei teadnud, et mina vahepeal teise koha enesele olen leidnud.

Kuuldavasti olla nüüd asi jälle küsimärgi all.

Seda ma nurisengi. Kas sa suuri arve tunned?

Mõnda ikka.

Siin selles paigas, mitme maja peale kokku, on kõvasti üle miljoni asja. Ükskõik siis, kuidas nad välja näevad. Paberi peal või puust tehtud.

Justkui suur ladu?

Jah, aga ma ei taha laos olla.

Eks palju asju on ikka rahvale näitamiseks ka üles pandud.

Kas väikseid arve ka tunned?

Tunnen mitut.

Siis jäta meelde, et välja pandud on kõigest sellest pisut rohkem kui üks sajandik. Isegi mina ei kuulu selle sajandiku sisse. Mina, eesti soost Kukruse Helga, kõige vanem ja auväärsem olend siin, pean konutama keldris ja ennast kollitamisega meelde tuletama.

Oled sa juba mujal tubades käinud?

Vaatasin, jah, pisut ringi.

Lähme vaatame veel. Mul on siin öösiti aega olnud ringi uidata. Seepärast valvurid mind pisut ka kardavad.

Mine ees, tee uksi lahti ja ära selja taha vaata.

Miks?

Sest te peategi ettepoole vaatama, muidu jääte taganttulijaile jalgu. Eks imetle oma rahva varandust.

Siin ju lihtsalt puuhobused.

Aga su oma esiisade tehtud, laste rõõmuks. Igal oma muster peal, ja kui neid muuseumi jaoks koguma tuldi, annetatigi need lihtsalt ära. Kolmveerand kogu sellest varandusest on niisama, ilma ära kingitud. Rahvas oli vaene, aga andis. Oleks nad siis teadnud, et kõik jääb kuhugi keldririiulile seisma, poleks ehk andnudki. Näe, vanad ajanäitajad, kellakappidest välja võetud, justkui ootaks, et oma tunde lööma hakata...

Miks nad kellakappidest väljas on?

Sest raud ja puu tahavad eraldi õhku. Vaata siia, puust sadulad, üks lausa naistele mõeldud, et saaks jalgu kombekalt koos hoida. Ja näe, vanad hällid, neid sai ju perelt perele pärandatud. Mine tea, mitut su enese esivanemat neis õõtsutatud on.

Vaata, kas sa seda toru tunned? Justkui puust neljakandiline kann, aga klaasist põhjaga.

Ei tunne.

Rannarahvas käis sellega piilumas, kas uppunud laevast ka väärt kraami paistab või ei tasu ennast üleni märjaks teha. Üks Hiiumaa poisski olla nii üles leitud. Tal olid roosidega sukad jalas, saadi ikka vee alt välja. Siin jälle üks asi, millest sina vist rohkem tead.

Jah, seda mulle ennist juba näidati. Puust jalgratas. Külakonstaablil olla päris ratas olnud ja üks mees ehitas selle eeskujul puust enesele ka, tünnivitsad rehvideks.

Aga see kastitäis – tuleb tuttav ette?

Justkui urriluud, keskelt nöörid läbi aetud.

Ei ole urriluud, juba minu ajal käisid mehed sellistega jää peal kalal. Uisud hoopis. Kepp käis jalgevahelt läbi, sellega lükati.

Ma teadsin, et uiske tehti vanast vikatist.

Vikat ju rauast ja raud oli kallis. Sellest sai naelu tehtud.

Luu ei maksnud midagi ja oli libe küll. Siin jälle üks karunägu, suurest tohulatakast kokku murtud. Pidi ikka oskaja olema, et niimoodi looma järgi teha. Keldris see nüüd vedeleb, aga siia rahvast vaatama ei lasta.

Müüks mõne asja ära, saaks raha, teeks maja?

Loll jutt.

Kas keegi ei ostaks?

Keegi ei tea hinda. Meie keeles on asjal mitu tähendust: on väärtus ja on hind, üsna sarnased sõnad ju, aga üksteisest nii kaugel ka.

Kui me väärtust ei tea, saame sõna “väärtusetu”. Kui hinda ei ole, on “hindamatu”. Selles vist kogu see jant seisabki.

Et milles siis?

Et ühtedele väärtusetu, teistele hindamatu. Mulle kaasa pandud ehetele leiaks veel hinna, need ju pronksist ja hõbedastki, saaks tõesti ära müüa (kuivagu selle käsi, kes seda teha julgeb).

Aga too karumask? Kui see kord kaotsi läheb või muidu hukka saab, siis teist sellist maailmas enam ei ole. Kui sellest ometi aru saadaks. Uuri parem neid asju edasi, see ju su oma rahva vaimuvara. Kas sa saksa tähti tunned?

Tunnen igasuguseid. Siin on kirjas: tuhkapoiss ja tuhkatüdruk.

Jah, see viimane tuhkatüdruk toodi siia alles eelmise aastasaja keskel. Kes selle tegi, ongi teadmata, sest tegija pidi vana kombe kohaselt saladusse jääma. Tüdruk toodi vanapoisi ukse taha, kes siiani naisevõtmisega hakkama polnud saanud. Niisamuti poetati poiss mõnele vanapiigale seltsiks. See jälle ei tahtnud teda kuidagi endale hoida, sokutas muudkui järgmisele.

Tuhkapoiss oli laiskuse märgiks ka. Kel tuhkapäevaks linad veel ketramata olid, see oli laisk kui üks tuhakott.

Ehk saatiski mõni vanatüdruk oma tuhkapoisi just seepärast muuseumile. Kuidas siin nende vallalistega lugu on?

Ära nende kallal urgitse. Ega siin ole kosjakontor. Ja et sa seda marjakobarat siin jumala eest näpuga ei puutu. See on meie maa kõige mürgisem oksake üldse. Üheksa marja iva tapab hundi hoobiga ära. Tikstamm nimeks.

Aga ma näitan midagi ilusamat ka. Siin üks kaasavaratekk, ühe õnnetu naisterahva kootud.

Miks ta õnnetu oli?

Tõi ilma abieluta lapsekese ilmale. See oli muistsel ajal ilmatu suur patt. Asunud siis üksinda saunahütti elama ja kukkund innuga kuduma, ilma et seda kusagil varem õppinud oleks. Saigi kuulsaks kudujaks.

Kas see mees ka tuttav on?

See ju Kalevipoeg, Soome sepal külas. Aga miks ta Soome punase lipuga sõitis?

Ehk oli siis aeg selline, et tuli vanadele asjadele igasugu asju juurde maalida. Ajalugu sellegipoolest. Mees ise ju hea voolija, lapsepõlvest peale puust asju teinud ja vahetanud neid siis võileiva eest.

Siis mõnel asjal ikka hind on. Võileiva hind.

Pipart sulle keele peale. Siin kõik puha annetatud asjad. Näe, see Saarema Valli oleks meile justkui kogu oma elutöö saatnud – rõivad, jalanõud, majakraam, isegi surnukirst. Enamik asju on uhiuued, mõnel veel jutt juures, et mis sel päeval talus tegemisel oli. Kõik puha elav ajalugu.

See surnukirst ka elav ajalugu?

Omamoodi ikka. Ju oli see Valli alalhoidliku inimesena endale kirstugi valmis muretsenud, aga kui minna tuli, ei osanud omaksed seda pööningult otsida. Nii ta sinna jäigi, kuni leidjaile näppu juhtus. Nemad andsidki teada, et pööningul üks surnukirst ja neile tunduvat, et seda polegi kasutatud. Ju neil õigus oligi. Nüüd on see siin, siiani kasutamata.

Kas sa meie linnamaja keldris ka käinud oled?

Jah, seal on see suur kapakogu.

Lugesid üle, mitu on?

Öeldi, et umbes kolm tuhat.

No näed, nii need seal seisavad. Keegi pole veel ülegi lugenud, aga igal külje peal oma pere märgid. Ja kes sealt kõik joonud on! Vähemalt üks, mis kindel – siit neid enam keegi ei puutu. Mis korra siia sattunud on, siia ka jääb – nagu minagi.

Ju oled siin salamisi ülatubades ka ringi uidanud, kui tulevikukavadest juttu tehakse – mida nad räägivad?

Eks nad ootavad ja loodavad. Kord rõõmsad, siis jälle mures. Seda olen küll kuulnud, et see aasta ei juhtu veel midagi. Kui, siis järgmise kevade paiku. Ja peaasi, et kui kord uue ehitamisega algust tehakse, et ei tehtaks jälle mingit taretaolist kökatsit, kuhu midagi ära ei mahu.

Su süda ainult muret täis, vaata mõnda asja ka helgema poole pealt, Helga. Kas või seda, et kõik siin küll kuhjamisi koos, aga vähemalt tuule ja vee eest varjul. Valvajad hoiavad silma peal, et kraam kaduma ei läheks ja uudistajaid käib tuhandete kaupa praegugi.

Ei lohutanud, aga aega mul jätkub. Võin veel keldris konutada, aga kui kord kannatus katki läheb, siis kukun tõsisemalt kummitama. Siis leian need üles, kelle pärast asi viibib – olgu sel juhul jumalad neile armulised.

Üks lohutus veel, teekaaslane – kuulsin nende suust, kes tulevikku lootusega usuvad, et kui kord uus suur ja uhke ehitis tõesti valmis saab, ootab seal eriline aupaik vähemalt kolme tähtsat: selle riigi kõige esimene lipp, selle keele kõige esimene kirjasõna.

Ja kolmas?

Kolmas oled sina, Helga... Või koguni esimene... Mis nüüd juhtus? Tundub, et üks meist punastas. Helga?

Mine nüüd pealegi. Mul on sulle ka üllatus, kui õue lähed.

Õues oli päike välja tulnud.



GALERII:
1. Puuhobune. Pärit ajast, kui meie vanaisad veel lapselapsed olid.
2. Rannarahva tagurpidi periskoop. Pista aga ots vette ja piilu, mida põhi näitab.
3. Puust jalgratas. Asi see järele pole teha, kui eeskuju ees.
4. Õllekapad.
5. Kellad ja kellakapid eraldi. Hoiutingimused ju erinevad.



Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused

Maaleht - viimased uudised
Odav hind teeb piimatootmisele lõpu
OÜ Abaja Farm juhataja Kalle Adler lõpetas piimatoot- mise, kuna vana lauda ja lüpsi- süsteemi asendamine kaasaegsega on praeguse piima- hinna tõttu võimatu.
Piima omahind on Eestis keskmiselt 30 senti, tootja saab 25.
Kui omanik ei luba, siis piirivalvur piiril liikuda ei tohi
Värska vallavanem Raul Kudre ütleb, et tema oma maatükil töid takistama ei kipu, küsimus­tele aga ootab ikka vastuseid.
Eesti idapiiri valvamine sõltub sisuliselt Vene­maaga külgnevate kinnistute omanike heast tahtest, selgus piiririba võsast puhtaks raadamise käigus.
Eritoetus piimatootjatele: lehma või kvoodi kohta?
Praegu pole veel selge, kas seitse miljonit eurot eritoetust jaotatakse piimakvoodi või piimalehmade arvu peale.
Euroopa Komisjon otsustas toetada Vene embargo all kannatavaid Baltimaade põllumehi.
Lumelükkajad kardavad null-euro talve
“Nii kui ilmajaam nädal tagasi lumesadu lubas, nii me traktoritele ka sahad ette panime,” kinnitab Toomas Tuula Palamuse vallas tegutseva põllumajandusfirma Mandri Holding OÜ õuel lund oodates.
Eelmisel talvel võisid omavalitsused hõisata, sest lund peaaegu polnudki ning raha jäi ka teehoolduseks. Sahamehed seevastu olid väga mornid.
Müüa kalmistu – kas tõesti?
27. november 2014 05:15
Müüa kalmistu – kas tõesti?
Narva Aleksandri kogudusele kuuluv Vaivara Vana kalmistu pakub morbiidseid vaatepilte, sest rahulale omase väärikuse asemel hoomab sellest omaniku hoolimatust ja totaalset minnalaskmise meeleolu.
Aleksandri kogudus pankrotis, kalmistud koos kadunukestega müügis − kostab Narva suunast paanikahüüdeid. Kalmistut aga pole sugugi nii lihtne müüa.
Hundijahikeeld katkualadel hirmutab lambakasvatajaid
Kui Karula rahvuspargi aladel Kolski külas lambaid pidav Ants Kuks lambavalvekoerad soetas ja nad välja koolitas, kadusid ka huntide rünnakud lammastele.
Lambapidajad kardavad, et hundijahi keelamine sigade katku piirkonnas toob võsavillemite arvu kasvu ning sagedasemad veretööd lammaste kallal.
Tõestisündinud lood, mis muutsid väga palju
Merike räägib sarjas “Päev, mis muutis mu elu” esimest korda avalikult oma uskumatult vägivaldse loo.
Aasta viimase kuu esmaspäevaõhtutesse jõuab alates 1. detsembrist TV 3 uus kodumaine telesari “Päev, mis muutis mu elu”.
Suvesangarite aastakokkuvõte
27. november 2014 05:15
Suvesangarite aastakokkuvõte
Indrek Vaheoja ja Kristjan Rabi.
Jõulukaktus jõulude ootel
27. november 2014 05:15
Lihtne mänguasjakast
27. november 2014 05:15
Lihtne mänguasjakast
Ka kõige tavalisematest pappkastidest saab valmis teha kena hoiupaiga, mida ei pea kusagile peitma, vaid see võibki jääda ruumi kaunistama. Mõõtke kasti laius ning kõrgus. Põhja tarvis jätke varuks 2−3 cm, sissepoole pööramiseks võiks arvestada pool kasti kõrgusest. Lõigake sobiva suurusega tükk välja, õmmelge külg võimalikult täpselt kokku, et kangas tugevasti ümber kasti oleks.
Päeval, kui mänguasjad puhkavad ning nende omanik on koolis või lasteaias, aitab korda hoida kast, mis on tehtud mänguloomade pesaks.
Jõulusokk
27. november 2014 05:15
Jõulusokk
Sokk on kootud traditsioonilistes jõulutoonides rohelise ja punase lõngaga, vardad nr 4.
Jõulud on ilus aeg, veelgi ilusam on selle ootus.
Advendikalendrid, mida poest ei leia
Vanadest kaartidest meisterdatud kingitaskud. Lõigake kaart pooleks või võtke kaks väiksemat kaarti, kleepige servadest kokku. Ülemisse serva jätke ava, kust saab kommid sisse pista. Seejärel tehke kaks auku ning siduge kaart paelaga kinni.
Kui kaubandusvõrgu advendikalendrid ei ahvatle, võib need lihtsatest vahenditest ise meisterdada.
Kodused näkileivad
27. november 2014 05:15
Kodused näkileivad
Kuni pearoog valmib, võivad külalised end näkileibadega kostitada. Kõrvale sobib pakkuda dipi- kastmeid või värsket võid.
Kui päevad pikad ning alati ei ole võimalik võileiba kaasa võtta, on hea taskusse pista näkileivad.
Salapärased augud Siberis – miks küll?
Ühes ja samas piirkonnas Jamali poolsaarel on mitu müstilist auku, mis vajavad põhjalikku uurimist.
Põhja-Jäämere poolsaartel avastati sel suvel tohutuid müstilisi kraatreid, mille tekkepõhjused on siiani teadmata.