Rikas on ta ka. Seega lugupeetud. Pronkskaunistused niuete ümber, kaelas helmekee rinnalehtede ja müntripatsidega, käevõrud peale selle. Naine, kellel korraga mitte ainult kaks vanust, vaid ka kaks igavest puhkepaika. Üks, esimene, kusagil Kukruse kandis; teine, lõplik, Tartu külje all Raadil, Eesti Rahva Muuseumi keldrihoidlas.

Emand tundub silmanähtavalt rahulolematu, justkui tahaks midagi öelda, aga esimesena juttu hakatada pelgab. Uurin saatjatelt, mis daami nimi võiks olla. Tobe küsimus muidugi, aga ei, selgub, et nimi täitsa pakkumisel – Helga.

Miks just Helga, pärin edasi. Miks ka mitte, ilus vana meiekeelne nimi. Ei tea, kas see talle endale ka meeldib? Eks küsi järele, saan vastuse.

Küsija suu pihta ei lööda, ja kui keegi väga mingit vastust ootab, jõuab see varem või hiljem temani. Helga võtab sõna, teised teevad näo, et ei kuule. Nad ju kohalikud ja on harjunud, et iga ese siin endast rääkida oskab.

***

Helga (saan aru, et mind on kuulda võetud, nime vastu ka ei protestita), tundub, et sulle ei meeldi siin.

Eks proovi ise 800aastasena keldris külitada, paljalt pealegi.

Mina oleksin küll uhke, kui minust veel 800 aastat hiljem keegi välja teeks.

Ega ma endast ei räägigi. Minu elu oli üsna ilus. Sõda ma tunda ei saanud, nälga ja viletsust ka mitte. Läksin teisele poole ära auväärse emandana. Lapsigi tõin ilmale. Nende järeltulijad sibavad siiani siin kusagil ringi.

Mis siis rahu ei anna?

Ma olen paremat väärt. Ja mitte ainult mina. Olen siin Raadil nende vanade asjade seas justkui lõksus. Kannatust veel jätkub, aga aeg-ajalt pean ennast teile meelde tuletama.

Käid kummitamas?

Võta kuidas tahad. Mõni öine valvur ei julge siiani mulle väga lähedale tulla. Õige ka. Ükskord tegin isegi häält.

Tegid häält? Ei usu.

Ära usu, kui ei taha, kuula. Mind kanti siia ju hiiglasuures kirstus, pandi Raadile lebama, kirst viidi mujale, näitusemajja. See oli eelmise aasta jõulude ajal. Teie üks kõrge pealik oli just teate toonud, et uut ja uhket hoonet, mida ju kõik, minuga eesotsas, igatsevad, saab varsti ehitama hakatud.

Ja majarahvas võttiski seda tõelise rõõmusõnumina. Tegeliku jõuluime korraldasin aga neile just mina.

Ikka käisid kummitamas?

Mitte nii odavalt. Lasin seda teistel enda eest teha. Jõulupidu läks tookord nii rõõmsaks, et üks naisterahvas väsis väheke ära ja kobis minu kirstu puhkama.

Esimene varajane tööletulija olla end kangeks ehmatanud, kui kuulis kirstus imelikku nohinat ja häälitsusi.

“Helga on üles tõusnud, tõeline jõuluime!” Sest ega kõik ju ei teadnud, et mina vahepeal teise koha enesele olen leidnud.

Kuuldavasti olla nüüd asi jälle küsimärgi all.

Seda ma nurisengi. Kas sa suuri arve tunned?

Mõnda ikka.

Siin selles paigas, mitme maja peale kokku, on kõvasti üle miljoni asja. Ükskõik siis, kuidas nad välja näevad. Paberi peal või puust tehtud.

Justkui suur ladu?

Jah, aga ma ei taha laos olla.

Eks palju asju on ikka rahvale näitamiseks ka üles pandud.

Kas väikseid arve ka tunned?

Tunnen mitut.

Siis jäta meelde, et välja pandud on kõigest sellest pisut rohkem kui üks sajandik. Isegi mina ei kuulu selle sajandiku sisse. Mina, eesti soost Kukruse Helga, kõige vanem ja auväärsem olend siin, pean konutama keldris ja ennast kollitamisega meelde tuletama.

Oled sa juba mujal tubades käinud?

Vaatasin, jah, pisut ringi.

Lähme vaatame veel. Mul on siin öösiti aega olnud ringi uidata. Seepärast valvurid mind pisut ka kardavad.

Mine ees, tee uksi lahti ja ära selja taha vaata.

Miks?

Sest te peategi ettepoole vaatama, muidu jääte taganttulijaile jalgu. Eks imetle oma rahva varandust.

Siin ju lihtsalt puuhobused.

Aga su oma esiisade tehtud, laste rõõmuks. Igal oma muster peal, ja kui neid muuseumi jaoks koguma tuldi, annetatigi need lihtsalt ära. Kolmveerand kogu sellest varandusest on niisama, ilma ära kingitud. Rahvas oli vaene, aga andis. Oleks nad siis teadnud, et kõik jääb kuhugi keldririiulile seisma, poleks ehk andnudki. Näe, vanad ajanäitajad, kellakappidest välja võetud, justkui ootaks, et oma tunde lööma hakata...

Miks nad kellakappidest väljas on?

Sest raud ja puu tahavad eraldi õhku. Vaata siia, puust sadulad, üks lausa naistele mõeldud, et saaks jalgu kombekalt koos hoida. Ja näe, vanad hällid, neid sai ju perelt perele pärandatud. Mine tea, mitut su enese esivanemat neis õõtsutatud on.

Vaata, kas sa seda toru tunned? Justkui puust neljakandiline kann, aga klaasist põhjaga.

Ei tunne.

Rannarahvas käis sellega piilumas, kas uppunud laevast ka väärt kraami paistab või ei tasu ennast üleni märjaks teha. Üks Hiiumaa poisski olla nii üles leitud. Tal olid roosidega sukad jalas, saadi ikka vee alt välja. Siin jälle üks asi, millest sina vist rohkem tead.

Jah, seda mulle ennist juba näidati. Puust jalgratas. Külakonstaablil olla päris ratas olnud ja üks mees ehitas selle eeskujul puust enesele ka, tünnivitsad rehvideks.

Aga see kastitäis – tuleb tuttav ette?

Justkui urriluud, keskelt nöörid läbi aetud.

Ei ole urriluud, juba minu ajal käisid mehed sellistega jää peal kalal. Uisud hoopis. Kepp käis jalgevahelt läbi, sellega lükati.

Ma teadsin, et uiske tehti vanast vikatist.

Vikat ju rauast ja raud oli kallis. Sellest sai naelu tehtud.

Luu ei maksnud midagi ja oli libe küll. Siin jälle üks karunägu, suurest tohulatakast kokku murtud. Pidi ikka oskaja olema, et niimoodi looma järgi teha. Keldris see nüüd vedeleb, aga siia rahvast vaatama ei lasta.

Müüks mõne asja ära, saaks raha, teeks maja?

Loll jutt.

Kas keegi ei ostaks?

Keegi ei tea hinda. Meie keeles on asjal mitu tähendust: on väärtus ja on hind, üsna sarnased sõnad ju, aga üksteisest nii kaugel ka.

Kui me väärtust ei tea, saame sõna “väärtusetu”. Kui hinda ei ole, on “hindamatu”. Selles vist kogu see jant seisabki.

Et milles siis?

Et ühtedele väärtusetu, teistele hindamatu. Mulle kaasa pandud ehetele leiaks veel hinna, need ju pronksist ja hõbedastki, saaks tõesti ära müüa (kuivagu selle käsi, kes seda teha julgeb).

Aga too karumask? Kui see kord kaotsi läheb või muidu hukka saab, siis teist sellist maailmas enam ei ole. Kui sellest ometi aru saadaks. Uuri parem neid asju edasi, see ju su oma rahva vaimuvara. Kas sa saksa tähti tunned?

Tunnen igasuguseid. Siin on kirjas: tuhkapoiss ja tuhkatüdruk.

Jah, see viimane tuhkatüdruk toodi siia alles eelmise aastasaja keskel. Kes selle tegi, ongi teadmata, sest tegija pidi vana kombe kohaselt saladusse jääma. Tüdruk toodi vanapoisi ukse taha, kes siiani naisevõtmisega hakkama polnud saanud. Niisamuti poetati poiss mõnele vanapiigale seltsiks. See jälle ei tahtnud teda kuidagi endale hoida, sokutas muudkui järgmisele.

Tuhkapoiss oli laiskuse märgiks ka. Kel tuhkapäevaks linad veel ketramata olid, see oli laisk kui üks tuhakott.

Ehk saatiski mõni vanatüdruk oma tuhkapoisi just seepärast muuseumile. Kuidas siin nende vallalistega lugu on?

Ära nende kallal urgitse. Ega siin ole kosjakontor. Ja et sa seda marjakobarat siin jumala eest näpuga ei puutu. See on meie maa kõige mürgisem oksake üldse. Üheksa marja iva tapab hundi hoobiga ära. Tikstamm nimeks.

Aga ma näitan midagi ilusamat ka. Siin üks kaasavaratekk, ühe õnnetu naisterahva kootud.

Miks ta õnnetu oli?

Tõi ilma abieluta lapsekese ilmale. See oli muistsel ajal ilmatu suur patt. Asunud siis üksinda saunahütti elama ja kukkund innuga kuduma, ilma et seda kusagil varem õppinud oleks. Saigi kuulsaks kudujaks.

Kas see mees ka tuttav on?

See ju Kalevipoeg, Soome sepal külas. Aga miks ta Soome punase lipuga sõitis?

Ehk oli siis aeg selline, et tuli vanadele asjadele igasugu asju juurde maalida. Ajalugu sellegipoolest. Mees ise ju hea voolija, lapsepõlvest peale puust asju teinud ja vahetanud neid siis võileiva eest.

Siis mõnel asjal ikka hind on. Võileiva hind.

Pipart sulle keele peale. Siin kõik puha annetatud asjad. Näe, see Saarema Valli oleks meile justkui kogu oma elutöö saatnud – rõivad, jalanõud, majakraam, isegi surnukirst. Enamik asju on uhiuued, mõnel veel jutt juures, et mis sel päeval talus tegemisel oli. Kõik puha elav ajalugu.

See surnukirst ka elav ajalugu?

Omamoodi ikka. Ju oli see Valli alalhoidliku inimesena endale kirstugi valmis muretsenud, aga kui minna tuli, ei osanud omaksed seda pööningult otsida. Nii ta sinna jäigi, kuni leidjaile näppu juhtus. Nemad andsidki teada, et pööningul üks surnukirst ja neile tunduvat, et seda polegi kasutatud. Ju neil õigus oligi. Nüüd on see siin, siiani kasutamata.

Kas sa meie linnamaja keldris ka käinud oled?

Jah, seal on see suur kapakogu.

Lugesid üle, mitu on?

Öeldi, et umbes kolm tuhat.

No näed, nii need seal seisavad. Keegi pole veel ülegi lugenud, aga igal külje peal oma pere märgid. Ja kes sealt kõik joonud on! Vähemalt üks, mis kindel – siit neid enam keegi ei puutu. Mis korra siia sattunud on, siia ka jääb – nagu minagi.

Ju oled siin salamisi ülatubades ka ringi uidanud, kui tulevikukavadest juttu tehakse – mida nad räägivad?

Eks nad ootavad ja loodavad. Kord rõõmsad, siis jälle mures. Seda olen küll kuulnud, et see aasta ei juhtu veel midagi. Kui, siis järgmise kevade paiku. Ja peaasi, et kui kord uue ehitamisega algust tehakse, et ei tehtaks jälle mingit taretaolist kökatsit, kuhu midagi ära ei mahu.

Su süda ainult muret täis, vaata mõnda asja ka helgema poole pealt, Helga. Kas või seda, et kõik siin küll kuhjamisi koos, aga vähemalt tuule ja vee eest varjul. Valvajad hoiavad silma peal, et kraam kaduma ei läheks ja uudistajaid käib tuhandete kaupa praegugi.

Ei lohutanud, aga aega mul jätkub. Võin veel keldris konutada, aga kui kord kannatus katki läheb, siis kukun tõsisemalt kummitama. Siis leian need üles, kelle pärast asi viibib – olgu sel juhul jumalad neile armulised.

Üks lohutus veel, teekaaslane – kuulsin nende suust, kes tulevikku lootusega usuvad, et kui kord uus suur ja uhke ehitis tõesti valmis saab, ootab seal eriline aupaik vähemalt kolme tähtsat: selle riigi kõige esimene lipp, selle keele kõige esimene kirjasõna.

Ja kolmas?

Kolmas oled sina, Helga... Või koguni esimene... Mis nüüd juhtus? Tundub, et üks meist punastas. Helga?

Mine nüüd pealegi. Mul on sulle ka üllatus, kui õue lähed.

Õues oli päike välja tulnud.



GALERII:

1. Puuhobune. Pärit ajast, kui meie vanaisad veel lapselapsed olid.

2. Rannarahva tagurpidi periskoop. Pista aga ots vette ja piilu, mida põhi näitab.

3. Puust jalgratas. Asi see järele pole teha, kui eeskuju ees.

4. Õllekapad.

5. Kellad ja kellakapid eraldi. Hoiutingimused ju erinevad.