Sama kõrge koht on tal siinses olemise üle mõtisklejate pingereas.

Need arvud tuleb panna aga veel valemisse, mis sõnastatuna kõlab umbes nii: kõik see, mis meil on, on vaid see, mis meil on kord olnud.

Jaan Kruusvall võtab selle valemi ja arvutab välja elu lõpptulemuse Eesti külas. “Võsa on vahele kasvanud,” ütleb ta oma näidendis “Tasandikkude helinad”.

Võsa, mille tõttu ei näe enam naabri maja. Võsa, mille tõttu ei näe enam kirikutki, ainult torn veel paistab.

Ning kui kirikut näekski, mis seegi enam aitaks. Kell ei helise. Ja kui keegi tahakski helistama minna, siis torni trepp on pehkinud. Oma kaasa võetud redelil murduvad aga pulgad. Nii jäädki rippuma maa ja taeva vahele.

Viimased eestlased Eesti külas ripuvad ka maa ja taeva vahel. Jah, jalad oleks nagu maas, aga mõtted uitavad kusagil pilvedes. Ning seal pilvedes lubatakse sulle, et tulevik toob veel midagi. Armastuse näiteks.

Kustkohast see armastus peaks tulema külla, kust pidevalt lahkutakse, seda Kruusvall ei ütle.

Ta paneb oma tegelased lihtsalt ootama. Veel lapsesaamiseas õpetaja istub kirjutuslaua taga ja ootab.

Uksele koputatakse, aga ta isegi ei vasta. Õpetaja teab niigi, kes tuleb. See pole õnn, vaid temast hulga noorem oma küla poiss. Inimesed lihtsalt käivad läbi nendega, kellega käia on.

Kuid paare nendega, kellega läbi käiakse, moodustada ei saa. Sugu ehk lubakski, aga vanus mitte. Ilmavaade samuti.

Kruusvall võtab oma näidendis üheks kinni hoidmise pidemeks kiriku. Sellest hoiavad ka need, kelle suhe jumalaga piirdub pigem ajusopis korduva kinnisideega, et jumalat ei ole.

“Kas altar ja õnnistegija pilt on kirikus alles?” küsib noor mees. Ning jätkab ise jaatavat vastust kuuldes: “Siis on vähemalt midagi kindlat. Ainult et mida hakata selle kindlusega peale paigas, kus elanikke nii vähe, et kohalikku surnu-
aedagi enam kedagi ei maeta. Maetakse naabersurnuaeda. Sealses kirikus on veel õpetaja alles.”

Sellises olukorras tekib noorel mehel tung kirjutada mõtted raamatuks. Kirjutada raamat “sellest elust siin”.

“Siin pole mingit elu!” karjatab keskeale lähenev õpetajanna südantlõhestavalt. “Elu aseaine on meil! Mujal — vaat seal on elu!“

Mujal pole ka midagi paremat. Need, kes seda otsima lähevad, tulevad varem või hiljem tagasi, armid ihul ja hinges. Sind ei oodata, inimene! Ainult sa ise pead kogu aeg ootama ja valvel olema, et hetke, mil õnn naeratab, mitte maha magada.

Õnnelik peab aga olema, väidab Kruusvall. Sest isegi surra ei saa ju, kui sa pole õnnelik olnud. Võib-olla seetõttu teebki ta “Tasandikkude helinates” ootamatu pöörde ja…

See pööre jäägu siiski nendele, kes Saueaugu teatritallu näidendit vaatama lähevad.

Tasandikkude helinad
- Autor Jaan Kruusvall.
- Lavastaja Aleksander Eelmaa.
- Osades: Kaie Mihkelson, Garmen Tabor, Tõnu Oja, Pääru Oja, Katariina Kabel.
- Koht: Saueaugu teatritalu.
- Esietendus 14. juulil.