Külad täis eraldunud suhtlussaarekesi

 (7)
Külad täis eraldunud suhtlussaarekesi
Foto: Raivo Tasso

Edu ja ebaedu, rikkust ja vaesust, senisest positsioonist üles- või allapoole liikumist peavad Eesti külaelanikud suurimateks pattudeks, selgub antropoloog Aet Annisti äsja avaldatud uurimusest.

Tallinna Ülikooli dotsent Aet Annist elas ühtekokku 20 kuud kahes Kagu-Eesti külas - ta käis inimeste kodudes ja vallamajades, osales kohalikel pidudel ja üritustel, astus isegi kohalike laulukooridesse.

Seda kõike selleks, et uurida kohalikku elu, sealseid probleeme ja Suurbritannia rahalisel toel külades korraldatud arenguprogrammi tegevust. Nähtust, kuuldust ja kogetust valmis arenguantropoloogiline uurimus "Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas".

Tegemist oli osalusvaatlusega - kui kerge oli teiste inimeste kodudesse sulanduda, nende tegelikku elu jälgida ja sellest osa saada?

Püüdsin sulanduda küladesse ja uuritud tegevuse taustale niipalju, et inimesed mu kohalolekuga piisavalt harjuksid ja oma tavapärast elu jätkaksid, aga samas seletaksid, mida miski tähendab.

Minu eesmärk ei olnud saada külaelanikuks ega intiimsete saladuste pealtvaatajaks, vaid lihtsalt olla kohal ning mõtestada ja mõista külaelu ja inimsuhteid. Arvan, et see õnnestus suhteliselt hästi.

Inimene on avatud, kui tema ja ta elu vastu siirast huvi tuntakse. Oma igapäevaelus tunneme ju samuti teiste käekäigu vastu huvi, aga seda tembitakse häbelikkuse, kadeduse, uhkuse või ülbusega, ning nii see suhtlemine ja vastastikune usaldus takerdubki.

Uurijana on lihtsam neid takistavaid tegureid ületada ning avatult ja eelarvamusteta teisele vastu astuda. Olen paljudega, kellest välitöö jooksul minu sõbrad said, siiani tihedas kontaktis.

Kui hästi te enne uurimistööd reaalse külaeluga kursis olite?

Keskuskülade igapäevaelust ei teadnud ma kuigi palju. Peamine kokkupuude oli olnud vaid suvitajana ühe samasuguse küla talus, igal aastal ühe kuu jooksul.

Selles külas sotsialismi lagunemise järel toimunu kindlasti intrigeeris, aga ma ei kujutanud ette, kui õhukesed on kortermajade seinad ja mil moel naabrid omavahel seotud on - kas ja kuidas midagi ühiselt ette võetakse, kui tihedalt suheldakse jne.

Mis teid vaatluse ja selle tulemuste puhul kõige rohkem üllatas?

Puhtinimlikult üllatas see, kui palju inimesed tahtsid ja suutsid tihedalt asustatud keskuskülades üksteist vältida ja endale sobivaid eraldatud suhtlussaarekesi sisse seada.

Üllatas inimeste suhete murenemise tase ja kui valusalt see just kõige väetimaid lõi.

Imestama pani sotsiaalse elu allakäigu ulatus ning kuidas niisugune koorem kõikidesse elusfääridesse laienes.

Ka kontrast võimaluste kättesaadavuses, mida Tallinnast ja Tartustki vaadates ei taheta näha ega tunnistada, ning tõsiasi, et hüved, mis praeguse eliidi esindajaile on enesestmõistetavad, pole kättesaadavad väga paljudele, kes uue riigi sündi samuti kahel käel toetasid, aga pole mitte mingite võimaluste avanemisest osa saanud.

Samuti oli akadeemilisel tasandil mitmeid üllatusi.

Näiteks avanes minu ees protsess, mida olen nimetanud kaasajamüstikaks - oma külade valusaid sotsiaalseid suhteid ja sellest tulenevalt ühistegevuse võimaluste piiratust tundvad inimesed said justkui võlutud arenguspetsialistide ja koolituskeskkonna nõiavitsast ning astusid oma tavapärase keskkonnaga rinnutsi.

Paljudel juhtudel tähendas see neile aktiivsetele inimestele aga valusaid tagasilööke, eriti keskuskülades.

Millised on meie külaelu kõige põletavamad probleemid?

Töötus ja vaesus ei ole kuhugi kadunud. Selle võib ajada ju inimeste endi kaela, aga paraku tabab see kiiresti ka järgmist, täiesti süütut põlvkonda. Lahendus - maalt lahkumine - toimib juba liigagi hästi, nagu ka lahkumine Eestist. Kohapeal see midagi püsivalt paremaks ei muuda, ebavõrdsus aga õõnestab rängalt koostöövõimet.

Kas külaelus leidub ka selliseid tahke, mida linnainimene ei oska ettegi kujutada?

Paadunud linlane ilmselt ei kujuta ette, kui vähe on sellises keskkonnas anonüümsust. Kõik justkui teavad kõigist kõike, isegi kui see info on moondunud ja väändunud.

Kuigi külad ei ole kogukond, moodustub üksikute omavahel suhtlevate inimeste ketist nagu mingi valve- ja kontrollisüsteem, mida ei saa päris arvestamata jätta.

Loe veel

Või siis tuleb end külaelust päris välja lülitada ja liikuda mööda trajektoori kodu-auto-töökoht linnas.

Paljud seda väga osavalt ka tegid, kuigi ma ei usu, et see neid õnnelikuks muutis.

Millised on inimeste omavahelised suhted tänapäeva külaperedes?

Suhteid on igasuguseid - häid, jubedaid, keskpäraseid, lagunevaid, õnnelikke. Mul oli huvitav avastada, et külakeskkonnas olid pereliikmed justkui palju rohkem üksteisega negatiivselt seotud. Nad olid üksteise jaoks sotsiaalse raudrüü nõrkadeks kohtadeks, mõnel puhul nagu väikesed miinid, mis võisid plahvatades teisi lähedasi rängalt haavata. Kui pere ühele liikmele langes vari, siis kattis see vari kogu peret.

Võib-olla oli see ka põhjuseks, miks perekonnad tundusid vähem kokku hoidvat ja end külale ühtse tervikuna näitavat, kui ma oma linnas elavate tuttavate puhul olen märganud.

Mida inimestevahelistes suhetes kõige enam taunitakse?

Tooksin välja edu ja ebaedu, kuigi neid asju on kindlasti veel. Liikumine oma varasemast positsioonist üles- või allapoole, samuti rikkus ja vaesus on patud, mis tundusid kohalikke väga riivavat ja mida põhjendati salvavalt või põlglikult.

Milline on üks täiesti tavaline perekond Eesti külas?

Usun, et tavaline külapere on üldiselt samasugune nagu tavaline linnapere, kus ema-isa-lapsed koos elavad.

Nii maal kui ka linnas on palju selliseid peresid, kus on koos n-ö minu, sinu ja meie lapsed või kus isa puudub, on ajutine või rändav nähtus.

Tundus, et mehed elavad peredest väljapoole ja võtavad endale vabadusi, mis neile ilmtingimata rõõmu ei paku, küll aga ajavad perest eemale.

Palju on vanemaealisi - mõnes piirkonnas ongi üksi elavad eakad inimesed kõige tavalisem "pere".

Kas inimesed tunnevad oma kodu üle uhkust?

Eelmisel kümnendil oli justkui mingi segadus, mis ei lubanud inimestel oma kodude üle selget uhkust tunda. Raha, millega oma elamist uutele ideaalidele vastavaks remontida, sageli polnud, aga polnud ka selgust, millised need ideaalid siis on.

Pigem oli tunda Eesti rahvale iseloomulikku oh-mis-nüüd-mina tagasihoidlikkust, aga kodudesse küllaminejad ei osanud ka seda suhtumist kuidagi väärata, et pererahvani nende head maitset kiites sild ehitada.

Inimeste ebamugavustunnet oma kodude pärast peegeldas ka see, et oma elamist näidates rääkisid nad alatasa, et remont on kohe-kohe plaanis. Nii said nad vähemalt oma teadlikkust näidata.

Palju räägitakse külameeste alkoholilembusest - kui tõsine ja levinud see probleem tegelikkuses on?

Päris allakäinute kohalolu on maal tegelikult silmatorkavam ja jääb inimeste igapäevastele käikudele rohkem ette, aga selle järgi ei saa leviku ulatust täpselt hinnata. Samas, eks ole joomine olnud juba väga kaua osa maaelust ning mõnes mõttes on tegemist ühelt põlvkonnalt teisele päranduva mudeliga.

Alkohol on meestele omamoodi peamiseks vabaduse sümboliks - see on küll kaunis hale sümbol, aga pundis üksteist julgustades hakatakse seda tõeliseks vabaduseks pidama.

Alkoholi ümber kujunevad kummalised sotsiaalsed kooslused, mis mehi peredest kaugele kisuvad ja lõpuks pered lammutavad.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare