Külamees, kes seljatab Nipernaadi
Nii on raske seda Võsu kandis etenduvat tükki võtta suviselt kerglase ja toretseva meelelahutusena, kus paigaltvõtvate rehvide vurin kustutab etendusejärgselt jäljed kohalolust. Sellist heas mõttes kerglust peangi silmas, kui nimetan pealkirjas kuulsat rännumeest.
Ümbritsev maastik etendusepaigaks olevas Uuskülas millegi erakordsega silma ei paista. Kui, ehk siis kiviaiad, mida ootaks kohata ehk merele lähemal. Samuti hakkavad silma mõned sõidukorras Ladad õuede peal, mida, kui hakata järgi mõtlema, on üsna palju sellise väikese koha kohta.
Vajatakse lahendusega lugusid
Ilmneb aga, et siingi on oma lood. Või siis jällegi mitte, sest näitlejate esitus mõjub niivõrd ehtsalt, et oleks üsna keeruline eristada teatrimaailma ja ümbritsevat keskkonda. Eriti, kui need – lavalugu ja etenduskoht - on suvelavastusele omaselt tihedalt kokku põimunud. Lood pärismaailmas ei hakka küll kohe silma, kuid on väga vastupidavad. Nagu ütles filmirežissöör Ilmar Raag oma mullusügisese filmi „Kertu“ tutvustusintervjuus Kuulutajale, on tähtis jutustaja roll, kes määrab lugude algused ja lõpud. Lood ise on oma laialivalguvuses väga sitked ega hooli ka inimese elu ja surma piirist.
Ühe väga tähtsa loo lõpuga on hädas tüki peategelane Mick Dowd, keda kehastab Hannes Kaljujärv. Viiekümnendates mees on ontlik ja hakkaja, kuid kibe üksildus, millele sügistalvine kaamos looduses suudab olla vaid kahvatuks illustratsiooniks, varjutab mehe igapäevaelu. Mehe naine Oona on juba seitse aastat mulla all ning juhtus see autoõnnetuses, kus Mick ise roolis oli. Ringlevad kuulujutud, et ehk ei olnudki asi avariis, vaid Micki tahtlus asjadekäigus oli märksa suurem. Nii saabub selle külakese kohal rippuva loo arengukäigus moment, kus asjalood peavad selginema. Mick saab nimelt igasügisese tööotsa raames – kontide üleskaevamine surnuaialt sinna ruumi tegemiseks –, ülesandeks üles kaevata ka oma naise luud.
Kohatine jõnksutamine
Lavastaja Üllar Saaremäe on lisanud tüki algusele kaks detaili. Esmalt, etenduskoha õue peal musitseerivate muusikute pillilugu kostab edasi raadiost, mille Mick kohe etenduse algul käima paneb. Ning siis kostub raadiost legendaarse raadiodiktori Urve Koni sugestiivne hääl, mis edastab palava sünnipäevatervituse Magile, mis, tõsi küll, on kuu aega on hilinenud. Teadlik teatrisõber teab, et nähtav „Connemara“ on teine näidend triloogias ning et triloogia esimene osa „Leenane`i kaunitar“ lõpebki Magi surmaga. („Leenane’´i kaunitari“ saab vaadata Rakvere Teatris jälle sügisel).
Nii saab Hannes Kaljujärv näole manada üllatuse, et khm, hilinenud tervitus kadunukesele. Üllatust väljendav ilme muutub aga tuimaks leplikkuseks, sest tõsi, argireaalsuses juhtub hullematki. Need kaks ülekannet – pillilugu ja raadioõnnitlus, viivad lavaloo kenasti liikvele. Esimeses vaatuses näeb lavastaja valikuid veel siis, kui paaris kohas muutub kiiresti lavaloo toon. Näiteks kui Mick lobiseb Ines Aru mängitud Maryjohnnyga naise bingopettustest, kuid ütleb siis uue, ebameeldiva jututeema kerkides järsult: sa kas lõpetad selle jutu või hakkad astuma. Sellised jõnksutamised annavad publikule aimu, et lavastus liigub kindlalt omil jalgel ega pole pelk ümberjutustus.
Vihmas ja päikeses
Peagi ootab publikut ees natuke üllatav asjaolu. Nimelt, esimese vaatuse lõpuosa toimub õues ning väljaminekut ei takista ka suur vihmasadu – selle vastu jagatakse keepe. Niisiis, tavapärast klauslit „vihma korral saalis“ siin ei tunta. Ilmslet lähtuvalt sellest, et tüki tegelased oma maailmas peavad ju ka leppima igasuguse ilmaga. Nähtud etendusel ei kallanud just paduvihma, kuid erilist mugavust jaheda ilmaga õues viibida ei olnud. Näitlejad muidugi ei teinud sellest välja ja viisid oma stseeni surnuaial läbi. Vaatajad nägid, et tegelikult on näitlejatel sama külm, kui neil endil. Tekkis selline jätkuvuse atmosfäär, et kõik tähtsad jutud saavad ära räägitud.
Selliste ja muude võtetega on „Connemara“ tüki juures piir teatrilavastuse ja ümbritseva keskkonna vahel muudetud väga nõrgaks. Sama kehtib publiku ja lava vahelise piiri kohta. Näitlejad on niivõrd orgaaniliselt sees oma loomulikus keskkonnas, et justkui unustavad publiku ära. Publikul tuleb endaga ise hakkama saada, et looga kaasas olla. Millegipärast mulle tundub, et sellise üsnagi harjumatu olukorra loomine on olnudki lavastustiimi eesmärgiks. Loo mõjuvusele see kahjuks ei tule.
Ah-jaa, märgin veel ära, et toolid saalis on silmatorkavalt mugavad ning pingiridade vahel on mõnusalt ruumi jalgu sirutada. Saab ka naerda ja tegelased on kõik sellised vahvad kujud.
