Külarahvas ei jõudnud Želnini tegemisi ära imestada

 (3)

Külarahvas ei jõudnud Želnini tegemisi ära imestada
Ilmatark Vadim Želnin ja tema lahutamatu piip.Repro

Kolm aastakümmet tagasi teadis sea põrna järgi ilma ennustanud Vadim Želninit vähemalt Lõuna-Eestis igaüks. Praeguste mõõdupuude järgi oli Elva lähedal Vellaveres elanud ilmatark staar.

Želnin teab, et mida nõrgem on sügisene sookurgede ja rabahanede ränne, seda külmem võib tulla talv. Aga kust teab seda sookurg või rabahani, mis tuleb või tulla võib, kust teab seda lind?

Seda ei tea ka Vadim Želnin, olgugi et ta ülehomme juba kuuekümne viieseks saab."

Leidsin need read ühelt nüüd juba koltunud ajaleheväljalõikelt. Nii kirjutas Olev Anton kaks päeva rohkem kui 35 aasta eest tollases Edasis. Lugu ise kandis pealkirja "Vadim Želnin ehk piibuga mees".

Piibuga mees sai oma ilmaennustamistega üle Eesti kuulsaks 60ndate teisel poolel. Koos temaga ka Vellavere külake. Ta pidas väga lugu loodusest. Oskas lugeda looduses toimuvat ja seda seletada. Seepärast.

Hea loodusetundmine kehutas teda ka igasugu katseid tegema. Selliseidki, mis külarahva pead vangutama panid. Või arutama isekeskis, et on ikka veidrik küll. Kas või see, et pani kukkedele nöörid jalga, et kavaleride valimine jääks kanade peale. Viis koduemise Aakresse metskuldi juurde. Ei teinud ta seda lihtsalt uudishimust. Hoopis teaduslikust huvist. Mis sest, et mõni ei jõudnud külas tema katseid ära imestada.

Üks "hullus" teise järel

Ajapikku aga hakkasid mõnedki rahva meelest kahtlased asjad majandile raha tooma. Lambad. Nutriad. Tänu tõu­aretusele ja hoolikusele. Mehest sai loomakasvatusinstituudi teadusnõukogu liige. Oma uuringuist käis ta isegi Moskvas rääkimas. Tippmajandit Vellaverest küll ei saanud, kuid peksupoiss ka polnud.

Kevadel saab Želnini viimsest teekonnast Vellaverest Elva mändide alla 13 aastat. Valgemäe talu 74aastase perenaise Liivi Ehasalu arvates jääks ilmatark praegu küla vahel jalutades aga üsna kurvaks.

"Suitsusid on külas praegu alles üksteist, teist sama palju on ilmatarga lahkumise järel tühjaks jäänud," on Liivil koduküla käekäigust nukrus hinges. "Nooremad ei tea siin ka Želninist suurt midagi enam, noori õieti polegi, vaid üks koolilaps."

Ka ei ole külas enam ühtegi looma, teab memm. Peale koerte ja kasside. Lähim lehm on naaberkülas. Üksainus.

Kui Želnin kolhoosi esimees oli, keenud külas elu. Oli inimesi. Oli loomi.

"Ta tegi igasugu eksperimente, paaritas kolhoosi sigu metsseaga, vist ka koduparte sinikaelpartidega," mäletab Liivi elukaaslane Ilmar Kuldhaamer, kunagine kolhoosi autojuht.

Põrsastel igatahes natuke mingeid jutikuid olevat olnud, kuid too katse lõppenud üsna ruttu ära. Siis tuli Želnin jälle mingi uue "hullusega" välja.

"Eks ta esimehena tegeleski rohkem nii-öelda oma hobidega, põllumajandust juhtis ikka agronoom," teab Liivi, kes Želnini esimehetöö aegu lõi kontoris raamatupidamist kokku.

Ükski prohvet ei olevat kuulus omal maal. Kui hinnatud Želnin oma külas oli? Liivi ja Ilmar leiavad, et ikka oli. Vastupidist küll öelda ei saavat. Ja tänu temale käis Vellaveres igasugu rahvast, loodussõpru ja keda kõike, ka ajakirjanikke, kes muidu ehk polekski külla sattunud.

"Et tal külas nüüd erilist kuulsust oleks olnud... ei tea, rahvas oli temaga harjunud sellisena, nagu ta oli," arutleb Liivi.

Aga peaasi, uhke ta küll polnud.

"Ta ei olnud ka tehnikamees, tema käsi õliseks ei teinud, tal oli hobune," teab Liivi. Sõitis hobusega kolhoosi vahel, ise hoolitses tema eest.

"Pikki aastaid kolistas ta viis kilomeetrit oma kodust Kärsamäelt Vellaverre tööle tavalisel vankril, kuni kolis siia Maimu Kimmeli juurde elama, too oli nutriatalitaja," selgitab Ilmar, mõista andes, et eks nende pikkade sõitude ajal oli siis ka aega loodust vaadelda.

"Me tegime küll oma loomale heina tema ennustuse järgi, ta ikka ütles, et kui nüüd ära ei tee, oled laisk," tunnistab Liivi.

Suur armastus - nutriad

Loomulikult käisid ka Vellavere kolhoosis tööd oma esimehe, Želnini öeldud ilma järgi. Ega alati jõutud ka heina või viljaga õigeks ajaks ühele poole. Aga eks see olenes paljudest asjadest. Tihtipeale kas või katkiläinud masinast, millele oli raske vajalikku juppi leida.

"Viimati käisin siin mitme aasta eest, aga Želnini ajal tihti. Neil oli väga ilus aed lillede ja põõsastega," räägib Liivi Ehasalu, kui on toonud Maalehe ilmatarga kodu juurde Matsi talu väravasse. Kunagi oli Liivi nende piirinaaber, enne kui Valgemäe tallu kolis.

Pererahvast kodus ei ole. Želnini elukaaslase, samuti manala teele läinud Maimu pojapere töötab Tartus. Aga vähemalt on ses talus elu sees. Mitte nii, nagu praegu tühjalt seisvas ja lagunevas kolhoosi kontoris.

"Tal oma kabinetti polnudki, olime kõik pead-jalad koos, ja kui ta tuli, oli alati ruum eetrilõhna täis," naerab Želnini esimeheks oleku ajal raamatupidajana töötanud Liivi. "Seda ta armastas iga päev natuke võtta, olime sellega harjunud."

Kontori tagant Külajärvest püüdsid kalamehed talle vahel kala, et ka nende pealt ilma ennustada. Želnin ise kala ei püüdnud.

Jätame Vellavere küla ja sõidame Konguta vallamajja. Vallavanem Agu Kasetalu ütleb, et Želnin on valla kõige kuulsam mees läbi aegade.

Kui Kasetalu 1977 õppinud agronoomina Konguta sovhoosi osakonnajuhatajaks tuli ja hiljem asedirektoriks sai, ei olnud Želnin enam esimees, vaid juhtis Vellaveres nutriafarmi, kus mees suurema osa oma ajast veetiski. 80ndate alguses ehitas sovhoos Vellaverest kilomeetreid eemale Lembevere külla uue spetsiaalse nutriafarmi.

Eks Vadim tahtnud farmi Vellaverre, kuid seal polnud sellele ilmselt sobivat kohta. Kasetalu ei välista, et direktoril võis olla veidi vimmagi Vadimi peale. Ta käis ju pidevalt direktori juures nutriate pärast südant valutamas. Võib-olla tüütas direktori ära. Et misasja - rotid on nad -, ja tehtigi siis kättemaksuks farm hoopis mujale.

"Vellaverest oli sinna kauge käia ja ta loobus, uus talitaja aga ei teadnud nutriatest ja nende paaritustest midagi ning asi läks käest," selgitab Kasetalu. "Viimaks olid nutriad nelja-viit värvi nagu korralikud külakassid."

Ka aeg ei soosinud nutriaid. Nahkadel kadus hea turg. Majandil oli aga muude loomadegagi 101 korda enam tegemist kui rotte meenutavate nutriatega.

See kõigest paar aastat nutriaid teeninud farm, mis praegu seisab kasutult, on ilmatargaga seotud tootmishoonetest veel ainsana püsti. Ise ta siia farmi ei tulnudki, lõpetas Vellaveres ära ja andis nutriad üle.

"Eks ta elas nutriakasvatuse lõppu raskelt üle, need olid tema sissetoodud ja tema elutöö siin ilmavaatluste kõrval," nendib Kasetalu.


"Poiss, ära kiirusta!"

Agronoomiajast mäletab Kasetalu, et ega tollal seda ilmaennustust väga tõsiselt võtta ei tohtinud. Sest partei käskis, poos ja laskis, ja kui oli tarvis, siis pidid tegema. Korra on ta isegi parteikomitees käinud aru andmas, et Kongutas heina vähe maha niidetud.

"Varem oli just Vadimiga jutt olnud ja ta ütles, et poiss - alati ta ütles mulle "poiss" -, ära kiirusta," mäletab Kasetalu. "Ilmad on halvad ja kui sa ta praegu maha niidad, siis ta sinna jääb, mädaneb ja siis sa ei saa mitte midagi. Ennem ta kuivagu kõrre otsa, saad pärast midagigi kätte."

Parteikomitees kostiski ta väriseva häälega, et ei julge niita, ei saavat sealt siis midagi ja et on ka Vadimiga rääkinud ning too ütlevat, et halvad ilmad kestavad.

Aga see ei tähendanud midagi ja oligi vist juba noomitus soolas, kui ühe majandi juht püsti tõusis ja Konguta mehi toetas. Et ei saa ikka nii, et niidame maha ja laseme ära mädaneda ning pärast pole midagi. Kannatame. Seekord asendus noomitus tähelepanu juhtimisega. Pärast oligi nii, nagu Želnin ütles. Oleks siis hiljem ka kiidetud! Seda ei tulnud sealt kunagi.

Tõelise maiuspalana ükskõik milliselt koosviibimiselt või lõikuspeolt meenutab Kasetalu seda, kui kellegi soovil laulis Želnin "Vetšerni zvoni". "See oli ta leivanumber, ta nautis ka ise seda. Tõeliselt võrratu lugu! Nagu öeldakse - ihukarvad tõusid püsti. Käis lihast ja luust läbi. Oli ikka tõeliselt võimas bass."

Kasetalu võiks veel pikalt rääkida piibuga mehest. Aga Elva linnas ootab oma jutujärge Vaike Loog, kes oli Vellaveres juba kaks aastat brigadirina töötanud, kui Vadim sinna esimeheks tuli.

"Ta oli teadlase tüüpi, ohjad kolhoosis olid ikka agronoomi käes," tunnistab ka Vaike.

Ilmaennustamist alguses tal küll polevat olnud. See tuli hiljem. Tal oli vihik, kuhu iga päeva kohta oli hästi peenikeselt kirjutatud, kui palju sadas, palju sooja oli, kust tuuled puhusid. Neid vihikuid oli ta ikka oma pool sünnipäevadel näidanud.

Mida kolhoosirahvas tema ilmaennustamisest ka arvas?

"Oi ei, meie teda küll ei uskunud," naerab Vaike. "Ei läinud nii, nagu ta rääkis. Kuidas kunagi."

Kus on piip?

Loogi arvates tegid ajalehed temast suure ennustaja. Vahel läks ka täppi, aga loodus on juba selline, et ei saavat ennustada, isegi suured aparaadid panevad mööda. "Nojah, selle järgi, kuidas käbid või kuusenõelad kukuvad, saab ka kuigivõrd arvata, aga elu on teine."

Võta siis kinni! Vaike arvab nii, aga Liivi meie loo alguses jälle teisiti. Ent ühel meelel on kaks memme selles, et eetrit Vadim armastas.

Miks? Vaike pakub, et ehk võttis ta eetrit südamerahustuseks, kuna ei olevat esimese naisega kuidagi sobinud. Tollal olid liitrised piimapudelid, ja kui ta tolle naise juurest Vellaverre käis, joonud ühe nädalaga selle tühjaks. "Kui aga Maimuga elama hakkas, siis enam mitte, tarvitas palju-palju vähem."

Vaike ütleb, et tema pole oma 85 eluaasta sees veel eetrit proovinudki. Juba see lõhn, kui tuleb vastu, on nii vastik.

Aga purjus polnud Vadim kunagi ja oma kolhoosi inimesi ta hoidis. Selles on Vaike kindel. Eks see ole ka loogiline. Kes peab väga lugu loodusest, hoiab ka teisi inimesi enda kõrval.

Mitut puhku tuli Vellaveres jutuks ilmatarga väärtuslike märkmete saatus. Ja kuhu on jäänud piibuga mehe piip? Küla peal kipub levima arvamus, et need on kaotsi läinud, lihtsalt minema visatud. Matsi talus elav taksojuhist kasupoeg Mihkel Kimmel ütles Maalehele, et on märkmeid Eesti Rahva Muuseumile andnud ja ka Jaan Eilartile, kellega Vadimi sidus tihe koostöö.

Eesti Rahva Muuseumist, Eesti Kirjandusmuuseumist ja ka Elvas asuvast Tartumaa Muuseumist aga kinnitati Maalehele, et neil Želnini ilma- ja loodusmärkmeid ning ülestähendusi pole.

Pärides Eilarti leselt Silvilt nende märkmete kohta, selgub, et ta pole Jaanist jäänud tohutus arhiivis veel süsteemi suutnud luua, mistõttu ta ka ei tea, kas need on seal või mitte.

"Piibu kohta ei tea midagi öelda, ta ei teinud elu lõpus hulka aastaid enam piipu," selgub Mihkli jutust.

Hämarduva õhtu eel juhatab Vaike Loog meid Elva kalmistul loodusemehe viimse puhkepaiga juurde. Kui nüüd kuuleks siin mändide all seda võrratut "Vetšerni zvoni" tema esituses. Õnnelikud on need, kes seda kuulnud!

VADIM ŽELNIN
• Sündinud 12. veebruaril 1909 Peterburis
• Surnud 3. mail 1996 Vellaveres
Haridus
• Valga Vene gümnaasium 1928
• Tartu ülikooli põllumajandusteaduskond 1938
• TRÜ loodusteaduskond 1945
Töö
• TRÜ entomoloogia kateedri vanemassistent 1945–49
• TRÜ zooloogiamuuseumi juhataja ja bioloogiajaama vanemassistent 1950–52
• Vellavere kolhoosi esimees 1955–70
• Vellavere kolhoosi nutriafarmi juhataja 1971–76
Looming
• Raamat “Nutriakasvatuse kogemusi Vellaveres” 1978
• Raamat “Läbi aastaaegade” 1985
• Rohkesti artikleid ajakirjades ja ajalehtedes ornitoloogia alalt, linnu- ja loomakasvatusest ning tõuaretusest.
Muu
• Loomakasvatusinstituudi teadusnõukogu liige
• Eesti Looduskaitse Seltsi auliige
Kingime koos kõigile Eesti vähihaigetele võimaluse elada!
Annetama

Maaleht loosib välja 40 piletit Itaalia muusika festivalile. Kui olete Maalehe tellija ja soovite sellest kõigest osa saada, siis pange end kohe kirja!
Kui te ei ole veel tellija, siis praegu on just õige aeg liituda Maalehe tellijate perega. Rohkem infot SIIT.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare