Küll su ema ja isa varsti tulevad!
On 1941. aasta juulikuu. Pärnumaal Tali vallas elav väike Vilma Sarv ootab oma 7. sünnipäeva, ootab kooliminekut ja pähklite valmimist. Lapse maailma ei jõua suures maailmas valitsev hullus. Riikide varisemine ja sõdade puhkemine ei küüni veel lapsepõlve varjutama.
Pigem vastupidi: tema isa ja ema on viimaks pääsenud talust tallu rändavate taluteenijate põlvest, nad on saanud tükikese päris oma maad, olgugi see söötis ja ainsagi hooneta. Nende pere nimetataksegi nüüd uusmaasaajateks ja uus on see maa tõepoolest.
Esimese talve jooksul on isa Juhan jõudnud üles raiuda majakese ning nüüd on neil viimaks päris oma kodu. Ühel juulikuisel suvepäeval mängib Vilma oma kodu hoovi peal, ema Ida talitab sealsamas talutoimetusi. Vilma ei oska veel muretseda sellegi pärast, miks isa juba mitu päeva koju pole tulnud. Küll ta varsti tuleb!
Tulevad külaonud püssidega
Ent tulevad hoopis tuttavad külaonud püssidega, nad võtavad ema ja Vilma endaga kaasa, viivad nad Tali vallamajja ning panevad seal ühte tuppa kinni. Toas on ees ootamas juba mitu naist.
Ema palub külaonusid ning Vilma pääseb peagi toast välja, ta lubatakse vallamaja lähedal asuvasse tallu mängima. See on tuttav talu, vanemate teenijapõlves on Vilma seal elanud ning tema suvepäevad mööduvad siingi toredasti. Õhtuti läheb Vilma vallamajja ema kaissu magama.
Siis korraldavad püssidega külaonud uue autosõidu, ema ja Vilma viiakse koos teiste naistega ühe kaugema talu vastvalminud keldrisse. See on nii uus kelder, et pole veel jõudnud vakkagi kartulit ületalve hoida, inimesed on selle keldri esimene saak.
Vilma lubatakse siingi värske õhu kätte, talus kasvab kolm tüdrukut ning nendega on tore mängida. Keldris on lisaks emale ja teistele naistele nüüd ka isa koos teiste meestega, nii et kõik on ju korras. Vilma ei pane pahaks, et õhtuti tehakse talle ase põrandale, seal ongi põnev magada. Ta ei kuule pereema lausumas: “Kas ma peaksin selle kommunistikutsika siis oma laste juurde lubama?”
Ühel hommikul ärkab Vilma vara ja näeb, kuidas külaonud talutavad keldrist välja mehi ja naisi, nende seas ka ema ja isa. Kuid miks on nende käed kinni seotud ja inimesed lisaks veel üksteisega kokku pika köie otsa pandud? Miks kamandab purjus külaonu püssiga: “Võtke kokku poole, võtke kokku poole, kas te kardate üksteist või?”
Hoopis Vilma kardab kohutavalt. Miks on ema ja isa, tema alatised kaitsjad, nüüd järsku sellises imelikus olukorras? Õudus haarab lapse. Ema kutsub Vilmat enda juurde, et talle pai teha. Vilma ei saa isegi aru, miks ta tõrgub, miks ta järsku hoopis minema tormab.
Pikki aastaid tõrjub Vilma seda hommikust mälupilti. Kui talt hiljem küsitakse, kas ta nägi, kuidas Tali metsavennad-omakaitselased viisid ta vanemad koos ülejäänud 16 kinnipeetuga 13. juuli hommikul soolauka servale tapale, siis Vilma valetab, et ta magas ega näinud seda. Ta ei anna endale kaua aega andeks, et ei lasknud emal endale viimast pai teha.
Alles küpse inimesena on Vilma mõistnud, et emal poleks põrmugi kergem olnud, kui Vilma oleks tol hommikul takjana tema külge takerdunud. Võib-olla oleks ta siis laukaserval pidanud pealt vaatama mitte ainult oma mehe, vaid ka tütre sea kombel veristamist.
Aga esialgu Vilma muidugi ei tea, kuhu tema ema ja isa viidi. Kui külaonud hommikupoolikul tagasi tulevad, võtavad nad Vilma kaasa ning lähevad temaga Veelikse poe juurde, kus omakaitselased raske töö puhul liike teevad.
Vilma ei hooli poes jõmisevatest meestest, märksa huvitavam on jälgida järveäärses mudas püherdavat emist imeliselt roosade põrastega.
Tüdruk ei pane tähelegi, kui poe juurde saabub talumees Jaan Kõvatoomas. Viimane muidugi teab, mis liike omakaitselased poes peavad.
“Mis te selle tüdrukuga nüüd teete?” küsib Kõvatoomas.
“Ei tea, ta jäi järele, peame vist endale võtma!” vastavad need.
Missuguseks oleks kujunenud Vilma elu tapjate perekonnas, mis hiljem pealegi Siberisse saadeti?
Kuid Jaan Kõvatoomase oleks justkui saatus ise sel tunnil Veelikse poe juurde lähetanud, sest Kõvatoomas ei jäta enne, kui on Vilma omakaitselaste käest välja rääkinud. Ta võtab tüdruku käekõrvale ja viib ta uude koju.
Väikesele Vilmale on see esialgu kõik üks suur seiklus, sest onu Jaani ja tema naise tädi Hilda jutu järgi on Vilma vanemad lihtsalt kusagil ära, küll nad kunagi tulevad Vilmale järele! Ja Vilma ootab. Kui Jaan Kõvatoomas juhtub külla poe juurde minema, istuvad taluväravas kuurinurga juures kaks väikest kogu: ustav talukoer ootab koju peremeest ja Vilma ootab oma vanemaid, kes ju peavad varsti talle järele tulema!
Ent kord läheb mööda hoopis üks külatüdruk ja imestab, et mida sa ometi ootad, su vanemad lasti ju maha!
See tüdruk saab hiljem kodus vitsa, Vilma nuttu tema keretäis aga enam ei leevenda.
“Siiski oli suur õnn, et ma sain oma kasuvanemateks nii head inimesed,” ütleb Vilma Kuningas nüüd, seitsekümmend aastat hiljem.
On väga tõenäoline, et see heategu päästab ka Jaan Kõvatooma enda elu. Järgneva Saksa okupatsiooni ajal peab temagi kohustuslikus korras Omakaitsesse kuuluma. Aeg-ajalt võtavad omakaitselased ette haaranguid parašütistide tabamiseks, olgu need siis tegelikud või kujuteldavad. Keegi ei lähe sellisele operatsioonile kaine peaga, Jaan on keskmisest kangemgi napsimees. Seetõttu mõjub päris usutavalt, kui haarangule kutsujad leiavad Jaani kodust eest viinauimas mörisemas.
See kavalus aga ei päästa arveteõiendamisest nõukogude võimu saabudes, ka Jaan Kõvatoomas arreteeritakse Omakaitse liikmena.
“Kui ta vallamajja viidi, siis võttis tema vend mind kaasa ja viis mu vallamajas asunud venelasest ülemuse juurde oma lugu rääkima,” meenutab Vilma. “Mida ma rääkisin, seda ma suurt ei mäleta, rohkem vist nutsin. Ja ma ei tea, kuidas mu sõnu tõlgiti. Aga kasuisa sai vabaks.”
Kolhoosist ei pääse
1948. aastal võetakse ka kasuisa talu kolhoosi Kalev liikmeks. Esialgu ei muutu taluelus kuigi palju. Nooreks neiuks sirgunud Vilma elu kulgeb nüüd rahulikku rada, ta käib koolis, teeb talutöid, loeb raamatuid, unistab. Päevased juhtumused tähendab ta üles päevikusse, mille kaanepaberiks on konspiratsiooni mõttes volditud venekeelne ajaleht ja selle peal silt kirjaga “Ajaloo kontrolltööd”.
Ta kirjutab:
1 VII 1948: Ilm on pilves. Vihma küll ei tule. /.../ Isa ja “Sinine” läksid koolimajja koosolekule. Oli räägitud kolhoosidest. Mehed olid kindlad, et tuleval aastal selle ajaga on juba kolhoosid. Kui kahju mõelda, et pead lahkuma kodust ja loomadest. Inglased ja ameeriklased magavad ja ootavad mil ka neile tulevad kolhoosid. Väikeriikidel ei tasu küll iialgi suurriikide abile loota. Õmblesin isa taskuräti nurgasse “J.K.”.
30 VII: J käis meil. /.../ Lõunaaeg ta küsis minult, mis aastal ma olen sündinud. Ütlesin, et 1934. Siis küsis mida ma mäletavat oma ema vanemate äraviimisest. Mis mõistsin ma rääkida? Oleks ta ommeti küsimustega küsinud! Ta juhtus ka halval ajal – ma polnud enam kaua aega nutnud – ja hakkasin nutma. Siis läks ta minema.
3 VIII: Meid kirjutati kolhoosi. Karu pidas koosoleku, seal olid: isa, ema, Ida, Karla, Mängel, Suni, Evert. Käisime Maimuga kopliniidus pähkleid kaemas. Ida tegi pilte. Võeti kahekesi mind ja Maimut ja siis kõiki jõe ääres. Musti jäi pildile. Karu Tiiu käis meil.
6 VIII: Isa läks rukist lõikama ja oli haigeks jäänud. Karu käis inimesi koosolekule kutsumas. Partorg viis Maimu õhtul mootorrattaga koosolekule. Lehmadele visati soolvett lauda juure.
9 VIII: On vihmane ilm. Kaotasin noa ära. Käisime emaga Kopleniidus pähkleid otsimas. Sain noa jälle kätte. Tõotasin lasta 1 kukerpalli ja lugeda 10 “Meie isa” palvet, kui noa kätte saan ja seda ka tegin. Lasin koguni 2 kukerpalli.
Teise töötasuna võib Vilma välja valida ühe vasika. Ta valibki kõige ilusama looma, vähemalt enese meelest.
“Aga kui sellega koju tulin, siis kasuisa vaatas, et näe, lapsel oli hale meel ja võttis nii kõhna ja õõnes kintsudega vasika,” naerab Vilma tagantjärele.
Kuid tookord tundus talle tõepoolest, et just see kirju pullike on kõige ilusam.
