Naabrimehel oli põlenud äärtega – eks see oli hävitamisest päästetud –, aga paksude läikivate lehtedega raamat Soome vabadussõjast, või kodusõjast – neile endale meeldib rohkem öelda vabadussõjast. Seda ma siis vaatasin-uurisin.

Tallinna 16. keskkoolis oli mu emakeeleõpetajaks Viivi Maanso (hilisem tuntud ülikooliõppejõud – toim), tema tegi säärase soome keele ringi. Nii see läks: siis ma teadsin, et lähen ülikooli seda õppima. Põhiained olid muidugi eesti keel ja kirjandus, pärast siis spetsialiseerusime.”

Pärast abiellumist leidis Kulle Raig Soomes 1990. aastal kohe tööd − läks Yleisradiosse kultuurisaateid tegema. Seal jõudis ta töötada vaevalt pool aastat, kui Lennart Meri talle helistas. Nad olid varasemast tuttavad, Raig õpetas Lennartile veidi soome keelt. Meri helistas Pasilasse raadiomajja ja küsis: kas hakkad eesti aukonsuliks Soomes? Raig ei teadnud, mida see täpselt tähendab, aga nõustus. Meri katkestas kõne.

Jaanuaris 1991 selgus, et Helsingisse tehakse kultuuriinfopunkti. Meri teadis, et esimese vabariigi ajal juhtisid samasuguseid keskusi Gustav Suits Stockholmis ja Eduard Vilde Berliinis. Meri võttis säält snitti, ja saigi esindused Helsingisse, Stockholmi, Berliini, Bonni... Seadusi veel millegi kohta polnud, keegi ei teadnud, kuidas asju teha.

Omaette saladus on, kuidas Meri pani nood asukohamaad meie infopunktide – nimeliselt küll Tallinnas asutatud Eesti instituudi filiaalide – eest maksma. Need olid ikkagi me esimesed diplomaatilised välisesindused, saatkonna alged. Selleks oli vaja üksjagu nutikust, jultumust ja sõnaosavust...