Küllo Arjakas: Lahmides satub kergelt libedale teele

Et mitte kahte jumalat korraga teenida, on Tallinna Linnaarhiivi juht, endine poliitik Küllo Arjakas lõplikult ajaloole pühendunud.

Kummaks end rohkem peate – ajaloolaseks või poliitikuks?

Ikka ajaloolaseks, ajaloo populariseerijaks, ajaloo õpetajaks. Kes küll olude tõttu sattus laulva revolutsiooni ajal pikaks ajaks poliitikasse nagu paljud teisedki ametivennad. 1990. aastatel oli 101-liikmelises Riigikogus koguni 14–15 protsenti ajaloolasi – proportsionaalselt tunduvalt rohkem, kui neid on Eesti ühiskonnas. Paraku elu nõuab süvenemist ning valikute tegemist. Kui olin poliitikas, siis kirjutasin rohkem artikleid ning põhjalike raamatute kirjutamiseks aega ei jäänud. Nüüd kirjutan raamatuid ja olen loobunud päevapoliitilistest artiklitest. Paaril viimasel aastal on igal aastal trükist ilmunud kaks raamatut. Näiteks kolmeliikmelise Eestimaa Päästekomitee vähetuntud liikme Konstantin Koniku elulugu, riigikontrolör Karl Soonpää elulugu ning ülevaade Eesti Vabariigi Riigikontrolli ajaloost aastatel 1919–1940 ning 1990–2009. Ning just nädalapäevad tagasi ilmus trükist “Eesti raudtee 140”.

Kas asumine linnaarhivaari auväärt postile tähendab seda, et olete pühendumas nüüd lõplikult ajaloole?

Arvan küll. Mitut jumalat on üheaegselt raske teenida. Eriti tänases Eestis.

Vaevalt et arhiivitööle rahuliku vanapõlve veetmise plaanidega läksite.

Üsna levinud ettekujutuse järgi on arhiiv hulk riiuleid tolmunud toimikute ja vanade paberitega. Tegelikult areneb arhiivindus tänapäeval samamoodi nagu kõik teisedki eluvaldkonnad. Kunagi tegeldi säilikute mikrofilmimisega, nüüd tegeldakse digitaalarhiivindusega. Kunagi nokitses iga arhiiv omaette, praegu on ulatuslikke koostööprojekte, mis hõlmavad arhiivide kõrval veel muuseume ning põhinevad eurorahal. Näiteks tuleb meil lähema poolteise aasta jooksul luua online-juurdepääs Eesti arhiivides ja ajaloomuuseumis leiduvatele kõikidele pärgamentürikutele. Selleks kasutatakse ennistuskojas Kanut tipptasemel aparatuuri, mida on Eestis vaid üks. Millise hinnangu annab Küllo Arjakas Eesti ajaloouurimisele meie iseolemise 20 aasta jooksul?