“Külmale maale” — üks kahest Vilde aasta mängufilmist

Eduard Vilde 100. sünniaastapäeva puhul jõudsid peale klassikaks saanud teatritükkide filmikaamerate ette ka kahe romaani — “Külmale maale” ja “Mäeküla piimamees” — tegelased.

1965. aasta märtsikuus tähistati suurejooneliselt Eduard Vilde 100. sünniaastapäeva.

Tänini meenutab meile Vilde aastat Albert Eskeli ja Allan Murdmaa tehtud mälestusmärk Kirjanike Maja vastas Tallinnas Harju tänavas, riburada ilmusid Eduard Vilde kogutud teosed, lisaks ülevaateraamatud tema loomingust.

Kriitilise realismi meister

Filmikaamerate ette jõudsid kahe romaani — “Külmale maale” ja “Mäeküla piimamees — tegelased.

Esimene film valmis Eesti Televisiooni firmamärgi all (stuudio Eesti Telefilm asutati ametlikult alles 1965. aasta mais), teine Tallinnfilmis.

Esimese lavastasid Ants Kivirähk ja Valdur Himbek, teisega debüteeris pika mängufilmi lavastajana Leida Laius. Filmi “Külmale maale” tegijatel ei ole olnud au olla märgitud Eesti Entsüklopeedia elulugude köites, ehkki meie filmiloos on olulised tegijad nemadki.

1965. aastal tõi Pier Paolo Pasolini ekraanile “Matteuse evangeeliumi”, Jean-Luc Godard “Hullu Pierrot’” ning Sergei Paradžanov “Unustatud esivanemate varjud”. Eestis ekraniseeriti kriitilise realismi meistrit, nagu Vildet tollal nimetati.

Kahe filmi alusmaterjalide võrdluseks veel nii palju, et “Külmale maale” ilmus 30aastase kirjaniku sulest, “Mäeküla piimamees” 20 aastat hiljem, kui autoril olid seljataga maailmarännud ja -nägemised, olid kirjutatud ja lavastatud parimad näitemängud.

Filmilikkuse erinevus tuleb muidugi mõista mitte ainult alusmaterjali kunstilise küpsuse erinevusest, vaid ka asjaolust, et Eesti Televisiooni mängufilmieelarve moodustas murdosa toonase Tallinnfilmi ühe tootmisühiku eelarvesummast.

“Külmale maale” on filmina üsna staatiline, ehkki algab ja lõpeb rongiteega, peategelaste Väljaotsa Jaani ja Virgu Anni ühise Siberisse sõiduga.

Sündmused leiavad aset umbes veerand sajandit enne Eesti Vabariigi esimese õitsengu algust. Vaesus ajab vargile nagu mõndagi meest sada aastat hiljem, 1990ndate alguses.

Kirikusaks nõuab matusetalituse eest oma rubla, ja igaühel peab see anda olema, sest selles riigis ju on vaene ainult looder, räägib ta nagu istuv peaminister. Mõnigi asi mõjub Vilde tunasajandil kirjutatud romaanis siiski üsna tänapäevaselt.

Seisuste ja klasside vahe on valus, keskmik ei taha oma tütart saunikule naiseks anda, viimasel pealegi veel väikesed õed-vennad kaela peal ja vana ema samuti.

Oma aja katsetis

Kehvad olud ajavad Väljaotsa Jaani viimaks vargile, Anni päästab ta valetunnistusega, aga viimaks jääb mees ikka vahele. Vaesel on vaenlasi küllalt. Ja riik on karm, kuid õiglane.

Jaan Vapper on Leonhard Merzinile esimene filmiroll, juba selle tõsiasjaga on “Külmale maale” eesti filmilukku kirjutatud. Virgu Anni on Ada Lundveri teine näitlejatöö pärast poolteist aastat varem mängitud Valvet Kaljo Kiisa “Jälgedes”.

Kurguni kinni nööbitud palitus ja pearätis Anni on nagu tubli koolitüdruk. Küllap nii on olnud autorite soov teda näidata, ehkki näitlejannal on varuks palju rohkem registreid, nagu võis “Jälgedes” näha. Ja edaspidi veel “Andres Lapeteuse juhtumis” ning “Keskpäevases
praamis”.

“Külmale maale” on üles võtnud Anton Mutt, mustvalge pildi meister, 1960. aastate Eesti parimaid kaameramehi. Kuid enamik misanstseene on staatilised, telelavastuslikud.

Paljud toredad stseenid on üsna räigelt teatraalselt üle mängitud. Äsja avatud vabaõhumuuseum pakub filmitegijatele 1964. aastast alates huvitavat võttemaastikku, tänapäeval paistab see ajast ja arust, aga siis, 1965ndal, ei olnud seda kinos veel üldse nähtud.

Siiski leidub filmis “Külmale maale” ka põnevaid eksperimente niihästi pildis kui helis.

Näiteks purjus Jaani sürrealistlikud nägemused kõrtsilistest, samuti helis veidrustatud kuuldumused jumalateenistusel kirikus. Või laadastseen, kus müüakse varastatud hobust.

Filmis on huvitavaid rolle ka nendelt näitlejatelt, keda tiitrites ei märgita, näiteks Salme Reek pläraläramutina või Franz Malmsten vargajõugu kaasosalisena. Tähelepanu väärib Eino Tambergi muusika.

Kui “Mäeküla piimamees” kõlbab filmina vaadata ka tänapäeval, siis “Külmale maale” on pigem oma aja katsetis.

See toimis loojatele tubli trampliinina, millelt kinokunsti rüppe maandusid Leonhard Merzin, Ada Lundver ja mitmed teised, samuti lavastaja Valdur Himbek.

“Külmale maale” (Eesti Telefilm, 1965) 

- Režissöör Valdur Himbek. 
- Stsenaariumi aluseks Eduard Vilde samanimeli- ne romaan. 
- Operaator Anton Mutt. 
- Eino Tambergi muusika. 
- Osades: Leonhard Merzin, Ada Lundver, Kaarel Karm, Salme Reek, Franz Malmsten. 

ETV2 näitab vanu filme laupäeva õhtuti, kordusega pühapäeval.