Kummaline Reklaamfilmi aeg
Üheksa aastat ERFis režissöörina tegutsenud MART PUKK, miks tolle aja meenutamine siiani itsituse näole toob?
Eks see üks naljakas ja samas vägagi elujõuline ettevõte oli - tarbekaubadefitsiidi ajal reklaamida tarbekaupu. Küllap oli väljamõtlemise taga omaaegne ERFi juht Peedu Ojamaa, kelle geniaalne idee kätte saada asutuste raha kenasti vilja kandis. Tolleaegsetele ettevõtetele hakatigi siis reklaami jaoks summasid eraldama. See tuli asutusel ära kulutada, muidu järgmisel aastal enam ei antud. Kulutatigi.
Räägitakse, et ERF oli tolleaegses N Liidus ainulaadne.
Laias laastus oligi. Mosfilmi juures sai ju ka mingeid klippe tellida, aga seal läks nende valmimiseks tubli aasta. ERF sai hakkama mõne kuuga.
Ja ikkagi, mida siis reklaamiti, kui suurt midagi osta polnudki?
Oi, kõige kummalisemaid asju. Kusjuures leian, et nende sees ei puudunud ka varjatud huumor. Tahad näidet?
Näita!
Olin ise ühe järgmise filmikese ajal kunstinõukogu liige, seepärast mäletan paremini. Tegu oli tomatipasta reklaamiga.
Nii, tuleb mees koju, näeb purki, ütleb "ohoo, tomatipasta - see oleks hea lihaga", tõstab üles lihapanni - see on tühi. "Nu, možno s kartoškoi" (tekst käis kõik vene keeles). Tõstab, ikka veel rõõmsas tujus, kartulipoti kaane. Pott on ka tühi. Mees läheb jätkuva naeratusega leivasahtli juurde, võtab sealt viilu, määrib pastat leivale ja ütleb sama rõõmsalt: "Možno i s hlebom." Vaat selline oli üks neist. Mahtus just aega, kui letid tõesti lagedad olid.
Läks läbi?
Läks jah.
Oli see äkki mingi lepitus või pehme mõistaandmine?
Mine võta kinni. Arvan, et see oli üsna sügav huumor, ütleksin lausa rõõmus ilkumine. Ja ega see ainus polnud. Tahad veel ühte?
Anna tulla!
Seltskond vaatab televiisorist komöödiat ja kõik naeravad peale ühe, kes on ülimalt morn. Ühel hetkel tõmbab see morn endal kingad jalast ja hakkab kergendatult naerma. Siis, kui teised on juba vait. Ongi kõik. Mis sa arvad, mille reklaam see oli?
Ei ole õrna aimu.
Rastjažka obuvi - jalanõude venitamine. Üldise jalanõude defitsiidi tingimustes osteti endale ebasobiv paar ja nende venitamiseks oligi vastav teenus.
Kõik klipid ju nii tobenaljakad ei olnud?
Ega vist. Mina töötasin nende peal, mis olid Venemaale suunatud, siit ka need vene tekstid ja selline sisu.
Aga väga palju tehti ka rahvusvahelisele turule, mitut sorti näitustele ja muule säärasele.
Tuleb veel meelde, et tolleaegne autotehas ZIL tellis endale reklaami, mis pidi mingile näitusele Hispaaniasse minema. Käisime seda ZILi siis üles võtmas. Olulisim oli omaaegne nn režiimiauto, ZIL 114 - suur must 10 tonni kaaluv limusiin, millega valitsust ja igasugu nõukogu liikmeid veeti.
Seda hüüti tol ajal tšlenovoziks, sest vene keeles on liige ja liiges üks ja sama sõna.
Just, just. Aga tsehhi meid filmima ei lastud. Olevat salastatud värk. Hiljem selgus, et ainus saladus oli see, et neile monteeriti seal Mercedese mootoreid peale. Seda ei olnud tarvis meil ega Hispaania näitusel teada.
Kas reisida sai palju?
Ikka parasjagu. Muidugi, kui oli mõni väiksem värk, näiteks elektroonika, siis toodi rekvisiidid siia ja filmiti siin, Eestis.
Näiteks kui oli vaja reklaamida uut Moskvitši, seda kõige viimasemat numbrit, mida sittuvaks jäneseks hüüti, siis Eestis polnud neid veel keegi näinudki, aga Eesti reklaamfilmil oli neid juba kaks õue peal. Muuseas, Moskvast ilma dokumentideta kohale saadetud. Õnneks olid autodel mingid KGB numbrid küljes, mistõttu neid ei tohtinud kinni pidada.
Aga reisida sai mööda tolleaegset Venemaad üsna palju. Kord tulime operaator Ants Arroga Sotšist, aga jäime lumetormi kätte ja pidime maanduma Simferopolis.
Ööbisimegi seal. Lennuvälja ooteruumis oli suur kaart enamiku N Liidu suuremate lennuväljadega. Kui seda uurisime, selgus, et üsna vähe oli neid, kus me veel maandunud ei olnud.
Laial Venemaal aktsepteeriti meie ERFi ikka üsna kõvasti. Nende meelest olime nagu Lääne värk. Pealegi oskasid end meiega alati kaasa sättida ka mingid Moskva konsultandid ja kohalike jaoks olid need jälle kõvad ülemused, nii et nalja sai.
Vastuvõtud ja nii edasi?
Ja nii edasi. Üks veider koht oli veel mingi instituut, kus püüti arengumaadele pähe määrida kasti, mis lennukile panduna fikseerib, kui palju on all maa peal lambad rohtu söönud või tallanud. Ilmselge luuretööstuse ülejääk.
Neid klippe ma küll ei mäleta.
Ei saagi mäletada, neid ei ole näidatud.
Salastatud värk?
Ei mingit salastatust. Lihtsalt need ei olnud suunatud siseturule. Mida Eesti vaataja selle kastiga ikka peale hakkab, mis lennuki pealt lambaid loeb.
Mõnikord kippus asi kurioosumiks ka.
Kord leppisime kokku, et korraldame ERFi meistrivõistlused koroonas, pingpongis ja sulgpallis. Leppisime kokku kuupäeva ja võistluspaiga - Sotši.
See oli nagu tööväline rida?
Ei, ei, kuula edasi. Kindlaks kuupäevaks pead jõudma Sotši. Järelikult pidi iga mansa endale sinna töökorralduse leidma, komandeeringu, mis sind sellel ajal Sotšis laseb olla. Meie saime tellimuse mingite elektrooniliste juppide peale. Teised leidsid muud.
Võttegrupid said Sotšis kokku ja mängisid koroonat, lauatennist ja sulgpalli.
Ei saa hästi pihta...
Ega ei peagi alati kõigele pihta saama.
Samal ajal toimusid Eestis kuulsad "Reklaamistuudio" õhtud.
Need olid siin jah ülipopulaarsed. Kusjuures, kui mäletad, need olid otsesaated. Tol ajal oli otsesaade seda laadi žanris suur haruldus. Peale kõige muu sai endale tuule tiibadesse ka enamik meie lauljaid.
Ja rublasid jätkus.
Veider mõelda, üllatavalt palju. Tunnistan üles, et mäletan siiani üht oma palganumbrit - 3230 rubla. Sain korraga kätte kolme filmi honorarid, mis kõik mahtusid I kategooriasse - see papp lisandus palgale, mis oli mul tollal 230 rubla. Olin II kategooria režissöör.
Kord iga pidu saab otsa...
Muidugi saab, pidigi saama. 1989ndal, kui Reklaamfilmist ära tulin, oli suur Venemaa juba nii-öelda tagant ära kukkumas, Nõukogude Liitu praktiliselt ei eksisteerinud, kellelegi ei olnud enam mingit tomatipastat kaela määrida.
Suured rahad, suur vastutus. Kas oli mingeid apse või vahelejäämisi ka?
Midagi erilist küll ei mäleta. Kõik oli seaduse järgi. Mingile parteikontrollile me vist ikka allusime.
Tuleb meelde, et kord oli selle parteikontrolli juht ei keegi muu kui Kalju Komissarov. Kõik läks libedalt. Õige hõlma ei hakka keegi.
Reklaamfilmi aeg oli üks kummaline eluperiood, mitte ainult minu jaoks, ka sellele riigile, kus tol ajal elasime.