Kuninglik, ainult kuninglik
Helle oli kuninglik – igas olukorras, alati. Ta oli lihtne, aga mitte kunagi lihtsustatud. Ta võis olla kerge, aga mitte kunagi kerglane või kaalutu. Ta teadis rohkem, kui rääkis, ja märkas rohkem, kui näitas märkavat. Mingi nähtav üleolek asjadest ja olukordadest ei tähendanud seda, et ta neist päriselt üle oli – ta lihtsalt ei tahtnud kõike välja näidata. Tema sees oli justkui möödunud aegadesse kuuluvat uhkuse ja au tunnet, mis meie lihtsustuvas tänapäevas sõnakõlksuks on kulunud.
Helle ei rääkinud tühja juttu. Rohkem kuulas ja tegutses. Kui tegime “Nähtamatut maja”, hoidusin pikalt esimese vaatuse viimasest stseenist, kus Helle Elsbet Indrek Taalma vend Kustiga rääkides oma saladuse avab. Tundus, et ei tohi liiga vara puudutada laegast, kus sees peitus kogu tüki olemus, sest olulisi asju ei saa liiga käepäraseks teha, tavaliseks ja lihtsaks lihvida.
Aga ühel päeval oli siiski aeg käes, kuhugi polnud taganeda. Olime kolmekesi proovisaalis ja mängisime stseeni ainult ühe korra, sedagi natuke markeerides ja osaraamatud käes. Näitlejad peaaegu pomisesid teksti, mingi imelik pinge oli õhus. Ja siis tegi Helle end äkki nii ootamatult ja sügavuti lahti, et aeg jäi seisma. Kõik oli päris, kõik oli olemas – kohe, esimese raksuga. Stseeni korrata tundus võimatu. See tõde, mis äkki välja paistis, oli kristalselt selge ja maksimaalselt ehe.
Pärast tundus, et on asju, mida ei tohigi mitu korda proovida ja justkui kontrollimiseks nähtavale tirida – piisab teadmisest, et nad on kusagil olemas. Varandus võetakse välja vaid siis, kui tõeliselt vaja on – ei mingit niisama näitamist ega eksponeerimist, sest vägi võib välja voolata.
Etenduses jäi siis alati aeg seisma. Ja pärast hakkas endisest intensiivsemalt voolama. Võttis reaalsusesse kaasa suure hulga minevikku ja muutis selle olevikuks. Niisuguseks olevikuks, mida tajudes tead raudkindlalt, et tulevik on võimalik. Selle nimel tasub tegutseda.
Selle peatumise koha peal paistis heledalt silma Helle sügav ja inimlik sisu ning tema haruldane anne tuua nähtavaks asju, mis elavad nendes varjualades, mille olemasolu me ilmsi aimatagi ei oska.
Neid kohtumisi suure tundmatuga jään igatsema, jäävad teisedki. Ehk saadad oma tänasest kuningriigist meile mõned helged ja kodeeritud sõnumid, et oskaksime end pikenevate varjude ajas kuidagi paremini tunda. Et oskaksime ära tunda.
Aitäh, Helle!
