KUNSTIELAMUS | Laura Põllu analüüsid ja õpetus (mulle)
Alati kui Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumist mööda jalutasin, tundus hoone pisike, kurb ja räämas. Ei kutsunud sisse. Nüüd on keraamik Laura Põld kureerinud sinna kirju näituse “Omavahel. Oskustest”. Huvi kohe kasvas.
evadel mõtlesin, et viin kunstiakadeemia metalli- ja ehtekunsti tudengid, kellega pidin rääkima tööde presenteerimisest, mõne kunstniku ateljeesse. Teadsin, et keraamika on tänapäeval hästi popiks muutunud ja seda eksponeeritakse palju. Laura Põld rääkis ateljees oma kogemustest Jaapanis teetseremooniate teeserviiside tegemist õppides.
‘Sain kohe aru, et tudengite jaoks trehvas hea valik. Sest Laura suutis olla ühekorraga sisukas ja lihtne ning teha meie jaoks uued teemad klaariks, jäädes samas isikupäraseks ja inimlikuks.
Tosin kunstnikku
Nüüd kui märkasin, et Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) on väljas tema kureeritud näitus, tahtsin näha, mis ta on välja pannud. Laura ühtaegu kureeris ja eksponeeris koos oma õpetaja Ingrid Allikuga.
EKKMi tornis kolmel ülestikku korrusel on kokku 12 kunstniku tööd, kõrvuti klassikud Leo Rohlin ja Leesi Erm (seega mitte vaid keraamika, aga ka tekstiil, maalid, installatsioonid) ja neist pool sajandit hiljem sündinud kunstnikud, näiteks Anna Mari Liivrand ja Eva Mustonen. Ning kõik mahub ja sobitub ühte majja kenasti ära. Pikemalt jäin vahtima Laura Põllu metallist väänatud sõrestikke, mis olid nagu tühjad raamid või tühi ruum, mida võiks täita.
Tekkis tunne, et kunstnik on võtnud lihtsalt materjali ja hakanud sellega mängima. Töö sisu on sündinud mängu käigus. Samasuguse tunde tekitas ka Ingrid Alliku teos – seinale ritta laotud poolikuks joonistatud pliiatsid (justkui millegi kokkuvõte). Hm, ma olen sarnaseid töid varem näinud üksjagu, mõtlesin.
Tiit Pääsukesel olid väljas tema vanad pintslid ja kellelgi oli isegi tema töölaud pooleks saetuna. Ja see ei loe. Ingrid Alliku teos oli isiklik ja suurepärane, läks mulle korda (vist mitte vaid mu kirjutamistausta tõttu). Korda läksid ka jalad, keraamilised kalossid teispoolsuse mustal lävepakul.
Oluline veel miski muu
Mõtlesin, miks Laura Põld on ette võtnud suure töö kureerida üsna napil pinnal 12 kunstniku näitust. Ja oma arust jõudis mulle kohale. Nägin selles seost seisuga, milles ise olen. Suvel ilmus mul kaks raamatut, ja ma avastasin, et ei oska või ei taha edasi kirjutada; et peaksin järele mõtlema, miks ma seda teen. Vastus oli Laura näituses.
Vahel ongi loojal nii-öelda seisuaeg, et oma asjadest aru saada. Vaadata üle lähtepunktid ja see, kuhu oled jõudnud. Mis on küll ilmselt alateadlik tegevus. Nii nagu Laural on välja pandud tema õpetajate, samuti kaasaegsete tööd, mis on kokkuvõttes ometi nagu kuraatori eneseanalüüsi, vaatluste ja mõtiskluste kokkuvõte. Näis, kuhu selline vaheanalüüs Laura Põllu tema töödes edasi viib.
Usun, et igal loojal tuleb aeg, mil ta ise teeb vähe, aga vahib teiste asju ilma neid teadlikult analüüsimata, lastes seda teha alateadvusel. Ja vahel vaadatakse juhuslikke asju, vahel vanu tuttavaid. Kirjanik minu meelest enamasti küll lugema ei kuku. Mina näiteks loen umbes lehekülje kaupa teksti paljudest raamatutest järjest. Samuti midagi otsides, kuigi ma ei tea, mida. Võib ju öelda, et otsides, kellelt snitti võtta. Ehk otsides, mis puudutab, millel on üldse mõtet.
Mina vist otsisin ka EKKMi (tarbe)kunstinäitusel – ja järele mõtlemata – midagi enda jaoks ning ehk leidsin seletuse, mis seisus ise olen ning miks teen seda, mida teen. Ja isegi kui kõik tundub petlik, andis see kindlustunde, et ma ei sahmi vast tarbetult vasakule ja paremale.
Tunnistan, et lõbus oleks, kui nüüd Laura Põld ütleks, et ma olen kõigest valesti aru saanud ning tegelikult ei olnud tema ja ta kureeritud näitusega asjad üldse nii.
