Kunstikulgemist kogu rahvale
Istun pingil Kumu sisehoovis ja kuulan, kuidas keegi kunstnik vilistab abitult, ent reipalt järele taustal kõlavat klassikalise muusika kompositsiooni. Heli tuleb pingi seest. Heliinstallatsioon. Neid on kaasaegses kunstis päris palju. Pole ka ime. Heli on pea võimatu ignoreerida. Ja möödaminejad vaatavad mulle imelikult otsa, justkui oleks see mina, kes seal pingil vilistaks äsjasest näitusekogemusest totakalt irvel näoga.
Kes praeguseid Kumu väljapanekuid vaadates ei lahku siit, laetud eri tundetoonide, konfliktsete mõtete või heldinud naeratusega näol, peab ikka eriline tuimakas olema, mõtlen korraks.
Minge Kumusse!
Suures saalis on üleval ambitsioonikalt rahvusvaheline, ent otsapidi ka eesti kunsti riivav "Kriitika ja kriisid. Kunst Euroopas alates 1945". 180st valdavalt muuseumikogudesse kuuluvast teosest kokku pandud näituse algne idee olla sündinud viie aasta tagusel konverentsil Tallinnas.
Varem Berliinis ja Milanos üleval olnud näituse koostanud Monika Flacke töötab Saksamaal ajaloomuuseumis. Näikse, et see on sedavõrd auväärne institutsioon, et selle laenutaotlustele avanevad ka prestiižsemate kogude uksed. Kuidas siis muidu seletada seda sõjajärgse modernistliku kunsti ja kaasaegse kunsti suurnimede paraadi, mis Kumus praegu avaneb.
Esimesse lahtrisse kuuluvad siin lääne peavoolust Alberto
Giacometti, Lucio Fontana, Jean Dubuffet, Henry Moore, Peter Blake ja veel mõned sõjajärgse kunsti absoluutsed õpikunimed. Näitusele mahub Euroopa suurnimesid nagu näiteks Sanja Iveković ja Ilja Kabakov, Natalia LL, Boriss Mihhailov ja Tamas St. Auby. Eestlastest on esindatud Kaljo Põllu oma popiliku litograafiaga "Vaikus" (1968) ja Raul Meele sinimustvalgele värviskeemile üles ehitatud minimalistlik seeria "Taeva all/Eesti
taeva all" (1973).
Kohal on ka kaasaegse kunsti oksjonituru liidrid. Mainiksin fotograaf Andreas Gurskyt ja 12 miljoni dollariga müüdud formaldehüüdis säilitatava hai-installatsiooniga laineid löönud Damien Hirsti.
Kui mõelda kaasaegse Euroopa kunsti kesksetele nimedele teemapüstituse "Kriisid ja kriitika" võtmes, on täiusest puudu üksnes julgelt kunsti piire avardanud ja rohelise poliitika initsiaatorina tuntuks saanud sakslane Joseph Beuys, kes kahtlemata on näitusele jätnud kaudse mõjujälje.
Väljapanekut läbib hapra, ent katkematu niidina mõte kunstnikuvabadusest ja angažeeritusest ehk sellest, kuidas kunstnik ühiskonnaga suhestub ja oma ühiskonnakriitilist positsiooni väljendab. Põhjust, miks just see konkreetne töö on näitusele valitud, avavad suurepäraselt näituse seinatekstid. Need tuleb hoolikalt läbi lugeda, et kunstnike valikuid paremini mõista.
Toon konkreetse näite. Islandi kunstniku Svein Flygary Johanseni teos kujutab traditsioonilises võtmes looduskaunist lõkkeaset, mida audiofoonina saadab elamuse intensiivistamiseks Norra ja Islandi koskede kahin.
Ometi on oluline teada, et heliinstallatsiooni tugevus on pandud arvutisüsteemide abil vastama muutustele New Yorgi ja Tallinna aktsiabörsidel, sidudes omavahel pöördvõrdeliselt turu- ja loodusväärtuste kategooriad.
"Kas börsihinnad peaksid tõesti määrama looduse rütmi?" küsib seinatekst. Avades kild killu haaval kunstikeele muutumist rööbiti ühiskonnas toimuvate nihetega, moodustub sellest kokku tugeva positiivse programmiga "essee" väljendusvabaduse kaitseks.
Käsitletud on muu hulgas soolisuse, ületarbimise, vaesuse, rahvusvahelise poliitika, isikuvabaduste ja üleilmastumise teemasid.
Kuid on ka teine, lihtsam viis näitusele lähenemiseks.
Haridusseiklus
See on just see "dessant", mille sooritamise ees veel enamik eesti inimesi pisut nõutu peanoogutusega tagasi põrkab. Pärast vaatamist aga ehk enam mitte. Eesti kontekstis on see näitus paljudele korralik hariduslik seiklus.
Jalutan tööde vahel, mille enamikku olen aastaid kunstiraamatutest apla pilguga neelanud ja avastan uusi nimesid oma isiklikku kunstikatlasse. Ning mõtlen, et kunstis pole siiski midagi tähtsamat kui vahetu isiklik kogemus.
NÄITUS
“Kriitika ja kriisid”
- Euroopa avangardkunsti suurnimed Kumu kunstimuuseumis: Damien Hirst, Christian Boltanski, Anselm Kiefer, Jean Tinguely, Alberto Giacometti, Niki de Saint Phalle, Henry Moore, Volf Vostell, Christo, Ilja Kabakov, Gerhard Richter, Lucio Fontana jpt.
- Eesti kunstnikest Raul Meele ja Kaljo Põllu tööd.
- Kuraatorid: Monika Flacke, Henry Meyric Hughes, Ulrike Schmiegelt.
- Näituse kujundajad: Terje Luure ja Urmas Luure.
- Näitus jääb avatuks 3. novembrini.
