Kuperjanovi vennapoeg: pidin ähvardajate eest julgeolekus kaitset paluma
Kuna Julius Kuperjanov lahkus meie hulgast juba rohkem kui 90 aastat tagasi, tundus lausa uskumatu, et veel on võimalik tema vennapojaga kohtuda.
Aga tuleb uskuda oma silmi, kui Kuperjanovi pere noorima poja Oskari (1903–1940) Tartus elava poja Ants Kuperjanoviga tervituseks kätt surume.
Ähvardati Siberisse saata
Ants Kuperjanov teab isa Oskari poolt peale Juliuse nimetada veel onu Augustit (1891–1919) ja Eduardi (1900–1931) ning kõige kauem elanud tädi Emiliet (1886–1960).
Tartus 1937. aastal sündinud Ants Kuperjanov töötas Tartu Autode Remondi- ja Katsetehases viiekümnendaist pea kuni selle tehase sulgemiseni.
Praegu tegeleb Tartus soomlastele kuuluvas firmas Eurosert välismaale toiduaineid vedavate veokite sertifitseerimisega. “Olen seal lihttööline,” ütleb ta tagasihoidlikult. “Labori juhataja.”
Tal on kaks poega ja tütar ning kolm lapselast.
Kas suurema aja nõukogude ühiskonnas veetma pidanud meest tema kurikuulus perekonnanimi ka häiris ning edasijõudmist takistas?
“Oh, nii mõnigi lubas mind Siberisse saata. Õnneks asi tegudeni ei läinud.”
Ants mäletab, et isa surma-aastana oli pikka aega kirjas 1939. “Pärast sõda ei juletud öelda, et keegi neljakümnendal on surnud. Hakati kohe uurima, miks inimene just sel “õnneaastal” heaks arvas surra.”
Isa Oskar viis enne surma kolmekuuse Antsu oma ema ja õe juurde maale. “Nii et ma olen seal vana Lalli talu kõrval Trulli talus üles kasvanud. Seal elas ka tädi Emilie pere. Eks mind kasvatasidki rohkem Emilie lapsed.”
1949. aasta küüditamispäeva veetis 12aastane Ants maal. “Meil hakkas parajasti koolivaheaeg. Mind tõsteti koos kotipoistega Reolas maha ja sealt läksin siis Vana-Kuustesse jala. Aga küüditamine hakkas peale ja järgmisel hommikul pidin jälle paarkümmend kilomeetrit jala tagasi Tartusse vantsima.”
Ants mäletab seda meeleolu, mis tädi juures valitses. Kõik ütlesid, et kui nemad ära viiakse, võetakse ka Ants ühes. Õnneks ei viidud kedagi ära.
“Vene ajal tehti tädi perekond rahvavaenlaseks ning nad pidid kodutalust ära kolima. Jäid küll küüditamata, aga kolhoosi neid ka ei võetud. Tädi lapsed olid aga Eestist lahkunud juba koos Saksa sõjaväega.”
Palju kära monumendi ümber
Julius Kuperjanovi Raadil oleva hauamonumendi pärast tuli Antsul üksjagu sekeldusi üle elada.
“Oli ju palju kaebusi. Kui keegi tahtis jälle maha võtta, kutsuti mind julgeolekusse välja. Eriti aktiivsed olid millegipärast kommunistlikud noored. Neil tuli lausa mitu korda aastas tuhin peale. Ja siis muidugi ei pääsenud ka mina ähvardustest. Kord läksin nende ähvarduste peale koguni julgeolekusse kaitset küsima!”
Antsule on jäänud koguni mulje, et julgeolek ei tahtnudki Kuperjanovi monumenti maha võtta, aga “rahvas” käis lihtsalt intensiivselt peale.
“Oleks ju olnud arulage surnuaiale lõhkuma minna! Tegu polnud ausambaga, vaid eeskätt hauamonumendiga.”
Ants Kuperjanov mäletab, et kooli ajal ta ajaloo ja onu tegude vastu teab mis huvi ei tundnudki, kuigi kodus räägiti neist asjust kogu aeg. “Väljaspool kodu püüdsin olla selle koha pealt võimalikult vait. Et võimalikele ründajatele konti hambu mitte anda.”
Kadunud Sipe ja säilinud Lalli
Teel Sipe kooli juurde möödume 1944. aastal siin langenud valloonide kalmistust. Ühel süngel augustipäeval sai punase pealetungiga võideldes surma üle 200 vallooni. “Brüsselist käiakse aeg-ajalt neid mälestamas,” teab Ants Kuperjanov.
Kuulsast Sipe koolist, kus õppisid vennad Julius ja Eduard Kuperjanov koos mitte vähem tuntud poeedi Henrik Visnapuuga, on järel vaid vundamendikõrgendik ja jupike punastest tellistest korstnajalga.
Kui siin kool 1961. aastal kinni pandi, jäi maja lagunema. Nõukogude võimu suhtumine eelmainitud meestesse oli teada, ning hea, et nende kooliteed too korstnajalgki meenutab.
Unustamata muidugi ka korralikku mälestuskivi Vana-Kuuste põlisele haridustraditsioonile (1765–1961). 1961. aastal kolis kool nimelt Vana-Kuuste mõisahoonesse. “Kui ma siin viimati käisin, olid veel varemed ülevad,” meenutab Ants.
Kuperjanovite ja Visnapuu seotuse selle paigaga peab aga igamees kahjuks oma peast tuletama. Huvitav, millal ükskord võtab kultuuriministeerium oma plaanidesse varustada Eesti rikkalik kultuuri- ja ajaloomaastik korraliku viitade ja seletuste
süsteemiga?
Seisame Sipe kooli vaimu ees ja püüame kujutleda, kuidas Julius Kuperjanov siin lumepallilahinguid juhtides end tulevasteks tõsisemateks heitlusteks ette valmistas. Kuidas poisid kaunil Küti järvel tritsutasid.
Tee ääres näitab Ants Kuperjanov kuulsat Lalli palu, kus ümbruskonna inimesed tavatsesid koos käia — juttu rääkimas ja pillimängu kuulamas.
Kodutalu Lallit samanimelises külas enam ehedal kujul ehk nii, nagu see Julius Kuperjanovi ajal välja nägi, alles pole, sest 1926. aasta tulekahjus läks enamik sellest leekide saagiks.
Omaaegses elumajas elavad filmiga “Andruse õnn” tuntuks saanud näitleja Enn Adussoni õelapsed.
“Minu vennaga sai Enn Adusson väga hästi läbi,” ütleb Ants Kuperjanov. “Kui Adusson siit ülikooli läks, tuli teda terve külarahvas saatma. Hiljem Enn siin enam suurt ei käinud.”
Nendel maadel on vaimustusega ringi rännanud ka luuletaja Karl August Hindrey, kes nimetas siinset kaunilt vahelduvat maastikku Eesti Šveitsiks.
“Hindrey käis külas tädi Emiliel. Hommikuti ta kirjutas siin, pärast kõndis päev läbi ringi.”
Koht, kus mõtteid mõlgutada
Kui Kuperjanovi asjus kord juba väljas oleme, ei saa käimata jätta ka Valgast mõne kilomeetri kaugusel Paju väljadel.
Tänini vaieldakse selle üle, kas ei käitunud meie kangelane seal uisapäisa, põhjustades nii iseenda kui ka paljude oma kaaslaste hukkumise.
Ants Kuperjanov on veendunud, et Juliuse luureandmetel pidid Pajule lähenema punased kütipolgud, mistõttu pealetungiga enam oodata ei saanud.
Igatahes on Valga arhitekti Georg Saare 1934. aastal projekteeritud ja alles 1990ndate algul valminud imposantse mälestusmärgi näol olemas paik, kus olnu üle mõtteid mõlgutada.
Norida tahaks vaid üles kõrgustesse viiva trepi käsipuude puudumise ning olematu teabe pärast. Ajaloo alal tumedamate inimeste jaoks võiks ju kaardid ja selgitavad tekstid väljas olla.
Leiame üles ka Paju mõisahoone, kus juba aastaid on tegutsenud hooldekodu. Siin toimunud ägedast lahingust annavad siiani märku kuuliaugud seintel. Pealiskaudsel vaatlemisel näib hoone olevat ei ela — ei sure seisundis, siiski sisendab pisut optimismi suhteliselt hiljaaegu vahetatud katus.
Küünlad kangelase mälestuseks
Meie retke romantilisem osa seisab veel ees — Raadi kalmistul. On juba kottpime, kui rühime Julius Kuperjanovi viimse puhkepaiga poole. Kõige ees astub mõistagi Ants Kuperjanov. Lõputult pikana tunduva mineku järel jääb ta lõpuks seisma, öeldes: “Siin ta on.”
Süütame küünlad ning Jaan Koorti loodud monument Julius Kuperjanovi reljeefiga ilmub hiljutiste taastamistööde järgses valenduses meie ette.
Julius Kuperjanov
Sündinud 11. oktoobril 1894 Pihkva kubermangus
Novorževi linna lähedal
Surnud 2. veebruaril 1919 Tartus
Haridus
Tartu õpetajate seminar 1914
Peterburi lipnike kool 1915
Sõjaline tegevus
Luureüksuse komandör Esimeses maailmasõjas
Eesti tagavarapataljoni ülema abi 1917
Juhtis enamlastelt võimu võtmist Tartus 20. veebruaril 1918
Omakaitse juht Lõuna-Eestis Saksa okupatsiooni ajal
Partisanisalga juht Vabadussõja otsustavatel hetkedel
Sõjalised autasud
Püha Anna ordeni II, III ja IV järk
Püha Stanislavi ordeni II ja III järk
Püha Vladimiri ordeni IV järk
Georgi risti IV järk
Vabadusristi I/2, II/2, II/3
