Rahvusliku liikumise üht juhti, Sakala toimetajat ja Eesti esimest teaduslikku põllumeest siirdusid teedelagunemise ajast hoolimata ära saatma rahvahulgad. Viimased verstad Kurgjale tuli läbida poris ja vees, mis ärasaatmisel osalenud kirjanik Kitzbergi sõnul oli “sügavam kui kalossid kõrged”.

Kurgjal vaatas kõikjalt vastu tegutsemistahtelise ja süsteemikindla mehe poolelijäänud töö: veski jõe peal, torniga elumaja vaevalt katuse all, mesilased tukkumas tarudes. Kuskil aianurgas ootas asjata oma peremeest hirmunud silmadega metskits, teisal plagistas kui ilmaime nokka taltsutatud kurg.