Kuidas Ruitlase–Kenderi ühine kirjanduslik teekond algas, kas oli see kuidagi seotud kultuuriajakirjaga Playboy?

Olavi Ruitlane (O. R.): Me olime teineteist lugenud. Kauri huvitas minu riim, mind tema lause. Kohtudes selgus, et meil on palju ühist, armastame mõlemad toorest liha, oigeid, karjatusi ja ohvri klaasistunud pilku. Me ei tee kumbki kirjandust kirjanduse pärast, minu jaoks on see abivahend luua endale sobivaid reaalsusi ja viibida seal, sest see, mis on päris, ei ole minu psüühikale alati vastuvõetav.

Kaur Kender (K. K.): See oli jah varem. Olavist ma olin kuulnud. Aga peale Jaan Pehki lauldud “Minu pruut on diktor meedias” hakkasin asja täpsemalt uurima. Sõnad on Olavi Ruitlaselt. Neist riimidest teadsin, et pean selle meistriga tuttavaks saama. Sain tuttavaks ja sain sõbraks. Playboysse rääkisin mina vist Olavi ära. Aga miks? Äkki mulle tundus, et oleme Vonnegutid, kui ainult Playboysse kirjutame?

Selle suve hakul käivitus luulesündmuste sari “Kuri karjas” Kultuurikatla hoovis. Alguses oli kohal inimesi vaid näputäis, aga püha õhtusöömaaeg kuraditosinale. Sex Pistolsi esimesel kontserdil käis vähemgi inimesi... Mis on see põhilisim?

O. R.: “Kuri karjas” on Rita Maastiku idee. Tema kaasas Marta Vaariku ja nemad selle käima lükkasid. Põhilisim on pühendumus. Kauril on see sajaprotsendiline, luule esitamiseks sobiliku miljöö loonud Rital ja Martal veel protsente peale selle. Ausõna – need naised on kiskjad! Eks nad kolmekesi nakatasid mindki ja nii läks teistegagi – kes meie juurde kord juba sisse astus, see sinna lõksu jäi.

Tallinnas ei ole kohta regulaarsetele luuleüritustele, kus noor ja vana tegija, tuntud ja tundmatu, üksteise kõrval mõõtu võiksid võtta. Kord nädalas, kolmapäeviti, “Kuri karjas” sellist elustavat võimalust pakkus ja tulemus on selline, et ma isegi kirjutan praegu taas luulet, nii nagu parimatel aegadel.

K. K: Kui Ritat ja Martat ei oleks, saaks luulet lugeda põhiliselt väriseva peaga kuulajaskonnale, kes on iseseisvalt piisavalt nõrk, et mitte põgeneda. Aga kui Rita ja Marta võluvad ruume ja valgusi ja inimesi ja muusikat, siis on “kuri karjas”. Ja tulevad inimesed, kes iial varem pole käinud. Moodsa pornograafiaterminiga: interdistsiplinaarsus. Sisuliselt kahe noore pööraselt andeka naise meeletu vägi. Ja meie kõikuv, painduv, kuid murdumatu usk, et lõpuks on seda vaja.

Mis Kultuurikatlaga juhtus? Viimased – inimesist tulvil – õhtud leidsid septembri hakul aset Patarei vanglas.

O. R.: Juhtus see, mida oli oodata. Kuluurikatlas kanu kasvatanud Evelyn Sepp ei suutnud poolt valida – 150 meetri kaugusel luksuskorteritest kaevati meie siseruumidest kostuva 90 detsibellise mürareostuse peale (muruniiduk teeb sama valju häält) ning Sepp peksis meie loodu pikemalt ette teatamata laiali.

Marta Vaariku näituse installatsioonid visati sisuliselt vahetult enne näituse avamist tänavale ja meil ei jäänud muud, kui kiires korras üritustesarja lõpetamiseks Patarei vanglas ruumid rentida. Ainuke asi, mis Evelyn Sepa hallata olnud asjadest sel suvel tegelikult toimis ja mis sentigi linna raha ei neelanud, see tehti maatasa.

K. K.: Me tegime kogu asja suvel tasuta. Kui Evelyn Sepal oleks vähegi oidu olnud, oleks ta meie poole hoidnud ning võinud võtta kogu asja juhi au ja hiilguse. Aga teda ei huvitanud ei Kultuurikatel, ei luule, ei visuaalne kunst. Ta üritas lolli mängida edasi, öeldes, et luuleõhtud olid toredad, aga mänedžerid Rita ja Marta ei saanud hakkama. See oli nii vihastav, aga noh, Evelyn Sepad meid ei peata. Marta debüütnäitus “Esimene lein” oli vapustav. Ma olen siiani põrmus. Vägisõnad kõlasid Patareis võimsamalt kui eales varem. Ja pidu “We Love Animals” oli ka väga hea.

Nimetage peamised esinejad ja poeedid, kes suvel lavale astusid, keda ise ette lugesite. Milline oli see luulevaim?

O. R.: Nimistu tuleks pikk! Panen siia lõpuürituse esinejate nimekirja: MC Lord, Margus Talvik, Priit Liiviste, Liina Tammiste, May Angerjärv, Marko Mägi, Jürgen Rooste, (:) Kivisildnik, Merlis Nõgene, Robert Kõrvits, Maarja Kangro, Lauri Saatpalu, Henry Kõrvits, Jaan Pehk, Jarek Kasar.

K. K.: Saalist tuli ju ka väga huvitavaid luuletajaid lugema. Ja suve jooksul nägime veel kümneid ja kümneid inimesi. Seda nüüd ainult luule poolelt. Aga muusika poolelt, mida organiseeris Marta Vaarik, käis samuti esinemas mitmeid kümneid Eesti tipptegijaid. Lisaks oli meil kujutav kunst, alates Marta enda piltidest kuni jällegi absoluutsete tippudeni Destudiost. Seda ei tohi hetkekski unustada, et just see segu võimsast visuaalsest, muusikalisest ja sõnalisest kunstist tekitas koha “Kuri karjas”.

Kas jätkub ka luulesündmuste sari?

O. R.: Ei tea. Praegu puhkame. Kõik on võimalik. Ainus, mis hetkel kindel – kuri on jätkuvalt karjas Raadio 2 eetris laupäeviti kella 17–19.

Kuidas jõudis mõte ja tegu raadiosaateni “Kuri karjas”?

O. R.: R2 peatoimetaja Henry Kõrvits on meie luuleüritusi väisanud ja seal korra üles astunud. See oli tema ettepanek. Peame tast väga lugu ja usume, et koostööst sünnib ainult head.

K. K.: Henryle aitäh jah. Ja ausalt, ma olen alati tahtnud olla Paul Oja, Questi ja Critikali kolleeg. See on mulle tuhat korda tähtsam, kui et olla Muuli ja Samosti kolleeg. Kes on küll ka toredad. Aga loojad on palju hingelähedasemad.

Esimene saade kõlas eetris eelmisel laupäeval. Milline oli vastukaja, millised ähvardavad lähitulevikutormid eetrisse tõusevad?

O. R.: Vastukajad on head. Eks asi ole ka meie jaoks uus, küll ta loksub lähiajal paika, seega saate kvaliteet kindlasti ainult tõuseb.

K. K.: Vastukajad on head jah. Aga nagu ka “Kuri karjas” suvel – see ei ole ainult meie saade. See on kõigi nende oma, kes seda meiega koos teevad, kes meil käivad, kes kuulavad. Kuni neile seda vaja on, seni teeme. Kui enam pole, siis ei tee. Aga hea on olla kurja tegija. Hea.

Kuidas kurjaga maailma parandamine käib?

O. R.: Nagu Goethe üles…

K. K.: Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead, ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head. Meistrid ja Marta, Rita. “Kuri karjas”!

Aitäh!