Riik on nii tugev, kui hoolitsetud on tema kõige väetimad. Praegu on nii, et äärmuslikus vaesuses elas 2011. aastal 23 000 last ehk ligi 9,5% kõikidest alla 18aastastest, suhtelises vaesuses 41 700 last ehk 17%.

Mida tähendab suhteline vaesus, kuidas need lapsed elavad ja kus, õiguskantsler ja lasteombudsman Indrek Teder, kogumiku “Laste heaolu” kaasautor Andra Reinomägi ning Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakonna juhataja Andres Aru?

Andres Aru: Suhtelist vaesust saab võrrelda riigiti ja see peegeldab sissetulekute kääre inimeste vahel. See ei pruugi näidata laste heaolu tervikuna, mistõttu on uuringus ka teisi näitajaid – tervis, turvalisus, haridus jne.

Andra Reinomägi: Sissetulekutel põhinev vaesuse hindamine ei pruugi peegeldada laste tegelikke võimalusi, nt suhteid perekonnas. Võib-olla on laste olukord peres hea, aga vanemad annavad endalt selleks kõik ära. Samas võib olla ka vastupidi: sissetulekute poolest jõukas peres ei pruugi laste jaoks raha jätkuda.

Aga ikkagi, kus on lapsed, kes elavad vaesuses? Me ei näe neid tänaval kerjamas, me ei kuule neist. Kas avalikkus, sotsiaalametnikud teavad neist lastest?

AR: Tegime intervjuusid omavalitsuste sotsiaaltöötajatega. Küsisime neilt: mis nägu on laste vaesus? Nad ütlesid, et vaesus on väga erinevat nägu: on majanduslik kitsikus, tervise- või suhtlemisprobleemid, olmetingimuste puudumine jms.

Suurimad riskirühmad on ühe vanemaga või lasterikkad pered, samuti vanemad, kes hooldavad oma haiget last või pereliiget.

Eelmisel suvel kehtima hakanud vajaduspõhine toetus ühe lapse kohta on veidi üle 9 euro. Pered peavad seda mõnitamiseks ja nad isegi ei tule seda avaldust täitma. On see mõnitamine?

Indrek Teder: Kas nüüd mõnitamine…

AR: Selge on, et see pole piisav. Pered ise on öelnud, et vajatakse koolitoitu, hommikuputru, huviharidust – et lapse areng poleks pere kitsikuse tõttu häiritud. Tihti vajab pere tugiisikut, kes aitaks kontrolli alla saada pere tulud ja kulud ning kes aitaks perel jalgele tõusta. Kahjuks on psühholoogiline abi, perenõustamine, pereteraapia kättesaadavad enamasti suuremates keskustes. Keskustesse saamist takistavad omakorda transpordimured.

AA: Esimesena saaksid aidata omavalitsused, kes peaksid nägema probleeme. Oluline on kogukonna roll, mõistmine ja toetus.

AR: Inimesed ei julge abi küsida − see on nende hinnangul justkui nõrkuse märk. Tegelikult on tugevus küsida abi enne, kui olukord hakkab last mõjutama.

Eesti pered püüavad hambad ristis hakkama saada viimse hetkeni, kuid siis on probleemid juba märksa tõsisemad.

Vaesus tundub ju piinlik.

IT: Võib väljendada ka nii, et mul on hetkel raske olukord.

Viiendik Eesti lastest elab kodudes, kus on rõskus seintes, põrandates, jne. Kas see puudutab rohkem maal elavaid lapsi?

AR: Seda peaks täpsemalt statistikast vaatama, kuid rõskus võib olla nii puumajades, kuid pole välistatud ka kortermajades.

Üks Põlvamaa sotsiaaltöötaja ütles, et pered hoiavad küttepuude pealt kokku – köetakse minimaalselt. Juba praegu panevad pered raha kõrvale, et järgmiseks talveks puid osta. Kehvad elamistingimused hakkavad laste tervisele. See on nagu suletud ring, kust pääsu pole.

AR: Eesti pere eelarvest on kulud igapäevasele elukorraldusele suhteliselt suure osakaaluga.

AA: Kui inimesed ise ütlevad, et rõskus ja niiskus on, siis see on probleem.

AR: Vaadata laste praegust olukorda ning sellest lähtuvalt lahendusi otsida ongi põhieesmärk. Peame arvudest rääkides kõnelema laste endiga ja küsima neilt, mida nemad tunnevad.

Kes seda peaks tegema?

AR: Kõik osapooled, terve ühiskond. Üritasime oma kogumiku e-väljaandesse statistika kõrval saada laste arvamuse, kuid need väljad jäid kahjuks tühjaks.

Meil on vähe infot selle kohta, mida tunnevad majanduslikus kitsikuses olevad lapsed, mida nad arvavad ja kuidas nemad seda näevad.

AA: Laste olukorra kohta andmeid väga palju pole, selles mõttes on kogumik tänuväärt asi. Näiteks tuli uuringust välja, et vaid 40% lastest käib tasuta hambaravi kontrollis.

See on uskumatult madal arv, kas siis lapsevanemad on nii hoolimatud?

AR: Usun, et see on pigem teadmatus.

AA: Enamasti teadmatus, mõnel juhul võib-olla ka hoolimatus.

AR: Perearstid ja hambaarstid peaksid vanematele selgitama, et see teenus on tasuta ja julgustama lapsi hambaarsti juurde tulema.

Uuringust tuli välja, et Eesti lapsi kimbutab ka pidevalt suurenev ülekaalulisus.

AA: Liikumiseks ei ole ilmtingimata raha vaja. Lapsega on võimalik värskes õhus aega veeta, metsa minna, jooksmas käia.

Koos jalutades saab lapsega ka tema päevast rääkida. Lapsedki on öelnud, et nad tahaksid rohkem vanematega aega veeta.

Kuid Eestis on palju peresid, kus isa läheb pühapäeva õhtul laevaga Soome tööle, ema tuleb hilisõhtul töölt. On neid, kelle mõlemad vanemad on välismaal tööl, ja lapsi, kes elavadki üksi, vanavanematega või hoopis klassikaaslase juures.

AA: Siin on asjatu vanematele etteheiteid teha. Need on inimesed, kes suudavad oma pere nii ära toita. Küsimus on selles, kuidas korraldada seda, et laps oleks samal ajal hoitud.

AR: Last ei tohiks jätta üksi, ei füüsiliselt ega vaimselt. Tal peab olema tugi ka siis, kui lapsevanemad ära on.

Eesti lastel napib koolirõõmu, 45,4% lastest on kurvameelsed ja juba kooli minnes väsinud. Millest see tuleb?

AR: Ühest küljest on selle põhjuseks ühiskonnas valdav edukultus, mis survestab nii vanemaid kui lapsi.

Kevadisel esseevõistlusel kumasid paljudest laste kirjutistest läbi teemad: kas ma olen piisavalt hea, kas ma saan gümnaasiumisse, kas ma saan järgmisesse klassi? Lastel on puudus julgustamisest ja heast sõnast.

Ehkki PISA uuring näitas, et Eesti lapsed on teadmiste poolest Euroopa tipus, on lapsed ise enda suhtes väga kriitilised. Vanemad peaksid rohkem lapsi kiitma ja julgustama. Igal lapsel on mingi anne, milles ta hea on, ja seda tuleb tunnustada.

AA: Arvatakse, et hea kool on see, kus gümnasistid saavad riigieksamitel häid tulemusi, kuid hea kool on palju laiem mõiste. Kas lapsed lähevad kooli rõõmuga? On neil seal hea? Kas tegeldakse tõsiste probleemidega? Kas koolil on oma koolikiusamisevastane strateegia? Kas tegeldakse erivajadustega lastega, on tugispetsialistid, psühholoog?

Rohkem kui pooled lapsed ütlesid, et on kogenud koolikiusamist, ja see on tõsine probleem. Sama oluline kui piisav valgus, puhtad ruumid ja head tingimused, on ka vägivallavaba keskkond koolis.

Kuidas on kaitstud laste õigused kohtuprotsesside ajal, eriti näiteks juhtudel, kus nad on langenud seksuaalkurjategijate ohvriteks või on tunnistaja rollis?

AA: Lastepsühhiaatrite puudus on probleem olnud aastaid. On piirkondi, kus neid üldse pole. Tallinnast sõidavad psühhiaatrid Ida-Virumaale ja Tallinnaski on meeletult pikad järjekorrad.

Samas on meil politseiprefektuurides lastekaitsetalitused ja eraldi laste vastu suunatud seksuaalkuritegevusele spetsialiseerunud talitused.

Milliseid kaebusi on teile lastelt tulnud? Kas lapsed on esitanud kaebusi oma vanemate vastu?

AA: Enamasti kaebavad vanemad oma laste eest ja valdavalt omavalitsuste lastekaitsetöötajate peale, kes on sekkunud pere ellu ja teinud ettekirjutusi. Sageli on need emotsionaalsed vaidlused, näiteks abielulahutuse teemal ja laste elukoha määramisel.

Üks noormees pöördus meie poole küsimusega, et kui ta soovib koolitundide ajal osaleda õpetajate streigis, aga teisest küljest on koolikohustus, siis kas ta võib streigis osaleda. Kui sai teada, et peab tunnid tagantjärele ära tegema, läks streigiisu üle.

Olete käinud paljudes asenduskodudes, rääkinud laste ja töötajatega.

AA: Asenduskodus elava lapse vanematelt on hooldusõigused ära võetud ning lapse ainsaks eestkostjaks enamasti omavalitsus.

Kuigi omavalitsuse lastekaitsetöötaja peaks selle lapse murede ja rõõmudega hästi kursis olema ning vähemalt kaks korda aastas teda külastama, siis sageli see nii ei ole. On olnud palju juhtumeid, kus ei käida last vaatamas, suheldakse üksnes asutusega paberite tasandil.

Ei saa aga öelda, et spetsialistid ei hooli asenduskodusse saadetud lastest, nad lihtsalt ei jõua kõike. Igas vallas polegi lastekaitsespetsialisti, vaid on sotsiaaltöötaja, kellel tuleb lisaks tegelda ka muude teemadega.

Kuidas asenduskodudesse satutakse?

AA: On olnud juhtum, kus ühelt inimeselt võeti hooldusõigus ajutiselt ära, kuna ta ei suutnud oma kodu koristada, lapsi õigel ajal lasteaeda viia, toitu anda jne. Vaja oleks olnud tugiisikut, kes tulnuks hommikul, ajanuks lapsed üles, aidanuks kodu koristada jne.

Praegu on need lapsed riiklikul ülalpidamisel asenduskodus. Ühe alla kolmeaastase lapse koht läheb riigile maksma üle 1000 euro kuus, lisaks on lapsed oma vanemast eraldi.

Kui senisest rohkem panustada lastekaitsetöötajatesse ja tugiisiku teenusesse, oleks ehk vähem lapsi, keda tuleb vanematest eraldada. See hoiab pikemas vaates ka riigi raha kokku.

Terav ja valulik teema on elatisraha küsimus. Sotsiaaldemokraadid on välja tulnud ideega asutada fond, mis maksaks lastele raha. Teine ettepanek tuli justiitsministeeriumilt, sellega tahetakse piirata elatisraha võlgnike vabadusi – nt juhi- või kalastuslubade näol. On need head mõtted?

AA: Lapse ülalpidamise kohustuse täitmine on väga oluline. Pealegi ei hakata mitte kõigil võlgnikel lubasid ära võtma, vaid neil, kes ei tee kohtutäituriga koostööd ja kel on sissetulekute varjamise kahtlus.

Tuleb panna võlglast mõistma, et see, kellele ta elatist ei maksa, on tema enda laps. Sageli on vanematel omavahelised suhted sassis ja elatisraha võlgnik arvab, et näitab selle kaudu, mida ta teisest arvab.

Fondil on poolt- ja vastuargumendid. Poolt on, et laps saab raha kohe ja praegu. Aga oma kohustust mitte täitval vanemal tekib vastutusest kõrvale hiilimise võimalus – riik peab niikuinii minu last üleval, ma ei maksagi midagi.

2003. aastal tõstis Riigikogu liige Reet Roos selle teema üles, kuid siiani pole mitte midagi ette võetud. Terve põlvkond lapsi on selle ajaga üles kasvanud ühelt vanemalt elatisraha saamata. Kas teile ei tundu, et riik on olnud häbematult passiivne selle teema lahendamisel?

AA: Kas peaksime süüdistama riiki selles, et ta ei sekku? See on lapsevanem, tema laps, tema ei vastuta. Ta töötab kusagil, ehk saab ümbrikupalka, suudab sissetulekuid varjata.

Tuleb välja, et tema ümber olevad inimesed aktsepteerivad ja tolereerivad seda: tööandja ehk teab, sugulased, kelle arvele ta ehk raha kannab, teavad. See käitumine peaks olema nii peres kui kogu ühiskonnas taunitav.

Paljud lapsevanemad on pettunud. Nad on elatisraha saamiseks käinud pika kohtutee, kuid riik ei suuda otsuseid täita.

AA: Ideaalset süsteemi niikaua, kui suudetakse oma tulusid varjata, pole. Praegu inimesed hoopis kaebavad, et miks kohtutäiturid sekkuvad nende ellu ja rikuvad põhiõigusi.

Kui vaadata suhtlusportaali Facebook ja inimeste jagatud fotosid, tundub, et inimesed hoolivad kodututest tänavakassidest ja koertest rohkem kui lastest. Mida arvate lapsendamisest?

AA: Kui Põhjamaades jäävad lapsed vanemliku hoolitsuseta, siis nad lapsendatakse ja kasvavad hooldusperedes, Eestis jääb suur osa lapsi siiski n-ö institutsioonidesse.

Lapsendamine on kahtlemata suur vastutus, kuid esialgu võib alustada ka lihtsalt lastekodulapsele sõbraks olemisest. Nad väga rõõmustavad selle üle, et on inimene, kes käib kord nädalas ja kellega saab midagi vahvat ette võtta – käia kas või kinos.

Samas tuleb meeles pidada, et see pole ühekordne piparkoogitegu või mänguasjade viimine. See tähendab, et sa oled lapse jaoks kogu aeg olemas ja ka hiljem jääd sõbraks.

See kõik on kodanikualgatus, kuid mis on riigi ülesanne ja panus? Kas neil poliitikutel, kelle retoorika on, et riigil pole raha, on see pädev põhjendus või on küsimus siiski eelistustes ja raha jaotamises? Meil on raha osta kaitseväele droone, saata sõdurid Kesk-Aafrikasse, kuid pole raha oma laste jaoks.

AA: Kindlasti võiks rohkem panustada laste haridusse. Kui laps on näinud kogu elu enda ümber vaesust, siis oleks haridus just see, mis teda sellest keskkonnast välja tirida võiks.

Samuti võiks riik panustada rohkem laste huvitegevusse, et lapsel oleks võimalus ennast arendada.

Kahtlemata peab igal lapsel olema võimalus lasteaias või lastehoius käia. Kui vanemahüvitis lõpeb ja pole lasteaiakohta, on see väga suur löök pere rahakotile: üks vanem peab lapsega koju jääma või tuleb leida alternatiiv kuluka eralastehoiu näol.

Üksikvanemaga pere on sellises olukorras eriti haavatav. See loob olukorra, kus teatud lastel on eelistatum seis kui teistel.


Statistika keeles

Rahakott

-- Nii lastega meeste kui lastega naiste palk on, võrreldes vastava üldise keskmisega, suurem. See tähendab, et ühe-kahe lapsega leibkondade sissetulek liikme kohta on suurem kui peredel keskmiselt, kuid juba kolmelapselistel see efekt kaob. Paljulapselised pered on vaesusriskis, hoolimata lapsevanemate tublidusest.

-- Enamiku lastega perede jõukus ei ole alates 2007. aastast olulisel määral kasvanud.

-- 2011. aastal elas suhtelises vaesuses 41 700 last (17% kõigist), sh üle viiendiku (22%) teismelistest. Kui peretoetusi ja vanemahüvitist poleks, elaks suhtelises vaesuses 26% lastest.

-- Äärmuslikus ehk absoluutses vaesuses elab 23 000 ehk 9,5% lastest. Seda on mitu protsenti rohkem kui 2007. aastal.

-- Sügavas materiaalses ilmajäetuses elab 9% lastest. Need pered ei suuda endale lubada vähemalt nelja järgmistest asjadest: üüri õigeaegne maksmine, kodu piisav kütmine, ettenägematute kulude kandmine, üle päeva liha või kala söömine, nädalane puhkus kodust eemal kogu perele, auto, pesumasin, televiisor, telefon.

-- Iga päev sööb puuvilju vaid iga neljas ning köögivilju iga viies 11−15aastane õpilane. -- 6% õpilastest tarbib iga päev suhkruga karastusjooke, 58% aga korra nädalas või harvemini. Maiustusi sööb iga päev 24% õpilastest.

Allikas: statistikaameti laste heaolu uuring


Statistika keeles

Oma tuba

-- Suurem osa (61%) lapsi elab korteris, kolmandik aga perele kuuluvas majas. Rohkem kui pooltel neist peredest on kasutada vähem tube kui peres liikmeid.

-- 41% lastest on aga ka oma tuba.

-- Rõsketes ja kehvas oludes elab 14% lastest, katus laseb läbi

7% lastega kodudest.

-- Suurima tõenäosusega elavad kehvades oludes üksikvanemaga lapsed, põhjuseks rahapuudus.

Allikas: statistikaameti laste heaolu uuring


Statistika keeles

Pere

-- 2000. aastal oli lastega leibkondi 34%, 2011. aasta rahvaloenduse ajal vaid 25%.

-- Kui 12−17aastaste laste vanematest elab vabaabielu 22%, siis alla kolmeaastaste laste vanematest juba 42%.

-- 76% lapsi kasvab endiselt täisperedes, kus on nii ema kui isa, olgu nad siis abielus või mitte. Ühe vanemaga elab 21% lastest.

-- Kasulapsi oli 2011. aastal Eestis 20 400 ehk umbes

9% kõigist lastest.

Allikas: statistikaameti laste heaolu uuring