Võib nii tunduda küll. Varem ma õppisingi türgi keelt, aga Hiina hakkas rohkem meeldima.

Kas türgi keel sai selgeks?

Selgeks mitte, aga õppimise ajal võisin juba vabalt suhelda. Saksa keelt olin ka juba selleks ajaks õppinud, tahtsin seda Saksamaal täiendada, aga majanduslik olukord oli keeruline.

Mis ikkagi Hiina juurde juhatas?

Võib-olla uudishimu ja siis veel esimene hiina keele õpetaja, hiinlanna, ja tema tunnid.

Mis keeles õpetaja teid õpetas?

Inglise keeles. Üks põhjus lähendas mind Hiinale veel – õemees tegeleb Hiinaga seotud kaubandusega, tema soovitas ka.

Nii sattusitegi Hiinasse?

Jah, aga selleks ajaks olin ma juba kaks aastat keelt õppinud.

Kui selgeks kahe aastaga selle keerulise keele saab?

Esimene mulje oli küll arusaamatu, see tähendab, et minust ei saadud aru. Püüdsin taksojuhile seletada, et tahan jõuda ülikooli juurde. Tema minust aru ei saanud. Proovisin nii ja naa, näitasin hieroglüüfe ja seletasin uuesti. Alles pikapeale hakkasime teineteisest aru saama.

Milles siis asi oli?

Hiina keeles on sõnadest vahest tähtsamgi intonatsioon, hääletoon, sõna või selle lõpu foneetika. Vale intonatsiooniga muutub kogu sõna tähendus. Kord alustasin lauset sõnadega “Kas ma võin küsida…”, aga teise intonatsiooniga võidi must aru saada, et tahan kedagi suudelda.

Alguse asi. Julgust andis see, et meie grupp ülikoolis koosnes igas astmes ettevalmistusega noortest. Mõni ei osanud muud kui tere öelda.

Kuidas tere on hiina keeles?

Nǐ hǎo!

Aga head aega?

Zàijiàn.

(Joonistab mõlema puhul paberile rea väga võõraid kriipse.)

Selge. Kui hiina keele kallale tõsiselt asuda, tuleb vist kõigepealt sealsed kirjamärgid, hieroglüüfid selgeks saada.

Ilma nendeta muidugi ei saa, kuigi alustuseks kasutatakse ka ladina tähtedest koosnevaid sõnaühendeid – just välismaalastele mõeldud õppekavades.

On ikka vist üks raske keel.

Ausalt öeldes mitte väga. Tundub, et araabia keel on raskem.

Keele grammatika on hiinlastel suhteliselt lihtne. Käändelõppe näiteks üldse pole, nagu ka mitmusevormi.

Kuidas siis mitmust väljendatakse?

Öeldakse, et midagi on palju ja siis lisatakse sellele paljule ainsuse vorm.

Millest küll selline eripära?

Ma vist ei suuda sellele küsimusele vastata. Hiina keel on tunduvalt vanem kui mina. Mis rääkimise intonatsiooni puutub, siis tai keel on selles suhtes veel keerulisem, seal võib sõna tähendust muuta kuni 16 eri toonikõrgust. Hiina keeles on neid hulga vähem.

Mis puutub ladina tähestiku baasil olevatesse keeltesse, siis on asi konkreetne. Umbes paari­kümne tähemärgiga saab rääkida sadu keeli. Kui palju hiina keeles hieroglüüfe on?

Täpset vastust jälle ei tea. Rohkem kui 80 000. Eksisteerib keele valdamise astmestik, oleneb, kui palju keegi neid omandanud on. Näiteks selleks, et saaks ajalehte lugeda, tuleb osata vähemalt kolme ja poolt tuhandet hieroglüüfi.

Tavaline kõrgharidus nõuab rohkem kui 8000 märgi selgeksõppimist. Tippteadlased, akadeemiline klass valdab umbes ühtteist tuhandet ja rohkemgi kirjamärki.

Tavakõnes muidugi nii palju tarvis ei lähe, saab hakkama ka, kui tead umbes pooltteist-kaht tuhandet hieroglüüfi.

Ja kõike seda kokku hüütaksegi mandariini keeleks?

Jah, nii on selle nimi teiste jaoks. Ise ütlevad nad putong hua. (Näitab jälle, kuidas hiinlased oma keelt kirjutavad.) Hiina on tohutu maa, eri keeli ja murdeid väga palju. Mandariini keel on seal omavahelise suhtlemise vahend.

Hiina muinasjuttudest mäletan, et kirjamärkide fikseerimise vahend oli põhiliselt pintsel. Kui palju seda tänapäeva Hiinasse alles on jäänud?

Pintsel kui sümbol ja vahend on Hiinas täiesti olemas. Õhtuti võib pargis näiteks kohata inimesi, suured pika varrega pintslid käes, joonistamas veega maa peale hieroglüüfe.

Mille jaoks?

Iseenda jaoks, sisemise rahu leidmiseks. See on justkui tasakaalu otsimine, elustiil, filosoofia.

Väitsite, et haritud inimene peab hieroglüüfe tuhandete kaupa teadma. Mõne tippteadlase arvuti klaviatuur ei mahuks majja äragi.

Klaviatuur on täiesti tavaline. Enamasti.

Nagu meilgi?

Jah, nagu meil. Seal tuleb vastav märk ladina tähestikus sisse toksida ja lõpuks vajutada seda suurt nuppu Space. See paneb asjad paika.

On koguni selliseid arvuteid, mis lõpptulemusena ekraanile ise hieroglüüfi kujundavad. Üldiselt on seda keeruline seletada, aga süsteem on täiesti olemas.

Kas jõudsite Hiinas õppides peale Pekingi ka muud näha?

Jõudsin olla neljas suures linnas: Shanghais, Hangzhous, Nankingis ja Suzhous.

Hoolimata hiina keele oskusest, näete ju välja nagu tavaline Euroopa tütarlaps. Küllap oli kohalikel kohe selge, et olete välismaalane.

Jah, Hiinas jääbki iga välismaalane igavesti välismaalaseks, hoolimata sellest, kui hästi ta hiina keelt räägib.

Üldiselt on neil seal levinud arvamus, et mujalt tulnud nende keelt üldse ei oska. Kui siis selgub vastupidine, on see neile väga ootamatu. Siis arvavad nad, et see on mingi nali ja ootavad, et rääkija kohe-kohe eksib. Kui seda ka ei juhtu, tulevad asjaga kaasa, toetavad, aitavad.

Soomes oli omal ajal hoopis selline nali, et seal õpivad optimistid vene keelt ja pessimistid hiina keelt.

Saan aru. Aga hiina keele õppijaid on aasta-aastalt üha rohkem, neid on üllatavalt palju.

Pekingis, kus mina õppisin, oli näiteks üle 10 000 välismaalase, paljud sinna kohe pärast keskkooli õppima tulnud, suur hulk seal ka magistrikraadi omandanud ja koguni doktoriõppes. Umbes veerand sellest seltskonnast on ameeriklased, kes oma äri püsti pannud, lausa alaliselt sinna elama asunud.

Tundub, et Ameerika väga arvestab Hiinaga.

Tundub, et Venemaa ka. Kaug-Ida kant muutuvat aasta-aastalt kollasemaks. Vladivostok, Habarovsk…

Vladivostokki ongi hiinlased alati oma linnaks pidanud.

Hiina teeb ilma, hoolimata oma kommunistlikust valitsusest. Kui palju teie seal režiimi pitserit tajusite?

Sinna minnes arvasin ise ka, et lähen kommunistlikule maale, kus võim sunnib elanikke ettevaatlikkusele, eriti välismaalastega suheldes. Üsna pea sai selgeks, et kõike seda tunda ei ole. Hiinlased on väga avameelsed ja räägivad, millest tahavad.

Tiibetist ka?

Tiibetist ka. Ainult et kõik, kellega ma jutule sain, on oma valitsusega ühte meelt, pigem süüdistavad tiibetlasi. Kõik on Hiina poolt, nii noored kui vanad.

Küllap on Eesti neile täiesti tundmatu kant.

Kahjuks küll. Neile ei valmista mingit raskust Estonia Austraaliaga segamini ajada. Taksojuhid ehk oskavad lisada, et ahhaa, see endine Nõukogude Liit.

Tallinnas on Hiina restoran, vist Aishania-nimeline.

On küll.

See pidigi Eestit tähendama.

Tähendabki. (Hiinatab jälle paberil.) See esimene silp – ai – tähendab tegelikult armastust, teine – sha – liiva. Lõpp on lihtsalt iseloomulik iga maa nimetusele. Kokku Āishaniya.

Küllaltki kauge nimetuletus. Loodan, et nad Tallinna kohta midagi (tahan vägisi öelda pingpong) veel kangemat ei ütle.

Tallinn on Tallinn. Tõlkes, muide, tornide mets. Aga Eesti hiinakeelne vaste on lähim, mida nad leiutada suutsid. Ja ega Estonia–Āishaniya nii väga üksteisest ei erinegi. Meiegi ju ütleme nende maa kohta hoopis võõralt – Hiina.

Kuidas nad ise oma maad nimetavad?

Zhong Guo (näitab), Keskriik.

On teil siinsete hiinlastega kontakte?

Jah, loomulikult. Neid on muide siin päris palju, üle kahesaja. Aga elavad nad siin oma hiina moodi ja kipuvad väga tagasi.

Kui nad omavahel kohtuvad, siis kujuneb sellest vist üks Little China nagu mujalgi maailmas?

Näib sedamoodi küll.

Kui palju te hiina muusikaga kursis olete? Pean silmas tänapäeva muusikat, mitte Pekingi ooperit.

Kahjuks ei ole ma nii musikaalne, kui tahaksin, mis ei tähenda, et ma hiina muusikat ei kuula, eriti laule.

Lausa poplaule?

Jah, see žanr on neil väga populaarne. Päris kohalik hiina popp. Muide, üsna sarnane Lääne või Ameerika poppmuusikaga, muidugi hiina keeles. Tundub väga romantiline, kohati noh… ütleme, nutmaajav või seda taotlev.

Räägib armastusest ja inimestevahelistest suhetest, eks? Muide, ma püüdsin nalja teha, sest ma ei tea ühtegi laulu, mis ei räägiks armastusest ja inimestevahelistest suhetest.

Hiina popp just sellest räägibki. Värvi annavad veel ka hiinapärased instrumendid. Mulle meeldib nende hulgast eriti guzheng. See on pisut Eesti kandle moodi, ainult suurem ja seda mängivad ainult naised.

Aga hiina pillid annavad nende lauludele just spetsiifilise kõla. (Teeb illustreerimiseks paar näuguvat ja tõepoolest hiinapärast häälitsust.)

Küllap on hiinlased üsna monoliitne rahvus. Pean silmas, et segaabielusid vist väga tihti ei esine.

Neid ikka on, aga vähe muidugi. Enamasti moodustub paar hiina naisest ja mõnest muulasest. Vastupidiseid juhtumeid on küll üliharva.

Hiina näib aasta-aastalt avatumaks muutuvat. Kui palju Lääs oma kultuuriga sinna sisse on tunginud, kas või popmuusika vallas? Kas Euroopa iidoleid ka kummardatakse?

Hiina raadio on muidugi ainult hiinakeelne.

Aga Lääne staare on aeg-ajalt kuulda küll. Madonna on seal popp, siis veel Sarah Brightman, Venemaalt on üsna populaarne tüdrukutebänd Tatu ja veel vene laulja Vitas. Tema lugusid lauldakse koguni hiina keeles. Aga ei saa öelda, et nad oleksid seal sama popid kui oma
kodumaal.

Aga nende omad iidolid?

Väga kuulus on naistebänd S.H.E.

Nii kirjutataksegi?

Jah, ainult iga ladina tähe järel on punkt – S.H.E. ja hääldatakse nagu inglise keeles. Mõned nende laulud ongi inglise keeles.

Rokkmuusika on Hiinas ka popp, aga nagu muugi kerge muusika, väga hiinapärane.

Kui turvaliselt te end seal elades tundsite? Pean silmas kuritegevust ja kriminaalset tänavaelu.

Kuritegevus näib madal, mis puutub vähemalt õhtustesse tänavatesse. Ma ei kartnud kordagi seal õhtuti üksi välja minna.

Pensionärid käivad rahulikult jalutamas, teevad parkides keskendunult oma võimlemisharjutusi, või, nagu ütlesin, joonistavad maapinnale hieroglüüfe.

Öösel hiinlased enamasti magavad, ei kola ringi, nagu Läänes seda tihti tehakse. Öösel nägin väljas ainult teetöölisi, aga nemadki tegid tööd.

Hiinlane on küll avameelne, aga samas suhteliselt enesekeskne. Teda huvitab ainult tema lähem ümbrus. Ta ei tarvitse näiteks teada restorani asukohta, mis asetseb tema kodutänava teises otsas. Veendusin selles ise. Tõsi, see tänav oli ka väga pikk.

Räägitakse, et alkohol on pigem valgete inimeste väljamõeldis, nendele omane mõnuaine. Muud värvi rahvustele – mustadele, punastele, kollastele – mõjuvat see pigem haigekstegevana.

Purjus inimesi näeb tänaval tuikumas küll harva.

Ikka näeb?

Jah, aga siis on need välismaalased. Ju siis hiinlane joob kodus. Ei saa öelda, et alkoholi üldse ei tarbita. Aga paha hakkab neil pärast seda küll.

Seal on kombeks, et mõnd äritehingut tähistatakse alkoholiga. Siis juuakse ikka –
Hiina mõistes – suhteliselt palju. Kui ülemus näiteks pakub, ei sobi ka ära öelda. Siis lähevad tihti jalad all nõrgaks ja järgnev pohmelus on ränk.

Üks kummaline komme on neil selle juures veel. Meie tavaliselt ei kuuluta seda, kui raske meil järgmisel hommikul on või kui palju keegi oksendas. Seal on see üsna normaalne küsimus, näiteks – kas sa oksendasid eile? Või tuleb keegi ja kuulutab kõigile, kui paha tal eile olla oli.

Restoranis on seal koguni eraldi teenistuja. See aitab neid, kes jalgu alla ei saa, tuleb puhastamise juures appi või toob paberit.

Meil öeldakse kõige selle peale – terviseks! Kuidas neil?

Gan bei! Aga see ei ole päris terviseks. Tõlkes on see “joo lõpuni”.

Õige ka. Kuidas te lõpetaksite lause, mis algab sõnadega: “Ma loodan, et…”

…et mu praegused ja tulevased teadmised Hiina kohta aitavad ka teistel sellest kultuurist paremini aru saada.

Selle ilusa vastuse peale muidugi gan bei öelda ei sobi. Mis saab teie ja Hiina omavahelistest suhetest edasi? Kas tulevikus on siin Eestis üks sinoloog rohkem?

Tahaksin oma teadmisi ja keeleoskust tõepoolest süvendada.

Kas ka tagasi Hiinasse?

Kindlasti, aga millal, ei tea. Õnneks ei lase keel ennast unustada. Töötan firmas, mis suhtleb Hiinaga nii äri kui õigusabi tasemel. Siinne töö mulle väga meeldib.

Vabal ajal loen ja tõlgin.

Mis keeltesse?

Vene, eesti, inglise. Olen ka tõlgi rollis olnud, aga päris profiks ma end veel lugeda ei julge.

Kui palju sealsete uudistega end kursis hoiate? Kas Eestisse hiinakeelsed ajalehed ka jõuavad?

Minu teada laiatarbelettidele mitte. Aga meie firma tellib ise neid, nii et uudistega olen kursis.

Raamatuid kirjutati Hiinas vanasti tulbas, ülevalt alla. Kas ka ajalehed on nii trükitud?

Ülevalt alla kirjutati vanu klassikalisi teoseid. Ajalehte loetakse vasakult paremale. Aga on ka muid mooduseid, küll vasakult paremale ja ülevalt alla.

Kas jääb hiina keele kõrvalt aega ka muudeks hobideks?

Käin tihti ratsutamas, see ala meeldib mulle ka.

Ning hiina keele ja kultuuri süvitsi õppimine ongi üks mu hobidest.

Kuidas on hiina keeles aitäh?

Xie xie.

Nüüd ütlesite selle minu eest ilusasti ära.

OLGA PANASEVITŠ
- Sündinud 26. oktoobril 1984 Tallinnas
Haridus
- Tallinna humanitaargümnaasium, 2003
- Tallinna ülikool, Lähis-Ida ja Aasia kultuurilugu, 2006
- Tallinna ülikooli magistrantuur, Kaug-Ida uuringud, 2006
- Tallinna diplomaatide kool, 2007
- Pekingi keele- ja kultuuriülikool, hiina keele eriala, 2007–2008
Töö
- Chin Est Group, 2008