Meilt võeti kodu ja kõik, mida olime harjunud omaks pidama ning millega olime aastatega kokku kasvanud. Koos koduga kaotasime kodumaa, meie ümber hakkas kõlama võõras keel ja meilgi tuli seda õppida, ilma edasi elada ei saanud.

Ei meenu, et mõni selle küla elanik, kuhu meid toimetati, oleks õppinud ära mõne eestikeelse sõna, kuigi meid oli seal üle saja inimese, kellest enamik vene keelt ei osanud.

Eestis oli meie saatusekaaslasi ligi 10 000. Kuid samal ajal tagus sinirummuga vormimütsis asjameeste rusikas käsi kümnete tuhandete kodude uksi veel Lätis, Leedus, Põhja-Bukoviinas ja Bessaraabias.

Õde kaotas kodumaa

Kokku küüditati alalt, mis langes Stalini ja Hitleri vahel sõlmitud nn MRP tagajärjel juunis 1940 Vene okupatsioonivõimu kätte, ligi 100 000 inimest. 100 000 tragöödiat, millest maailm pole kunagi õieti teada saanudki.

Katõnis korraldatud õudusaktsioonist hakati rääkima siis, kui sealse veretöö mälestamisega seoses sai surma lennukitäis inimesi. Kui suurt katastroofi on meil vaja, et Eestis toimunu jõuaks vähemalt meie Euroopa partnerite teadvusse?

Mul on olnud võimalus pääseda maailma tollaste tähtsamate ajalehtede juurde. Olen uurinud, kuidas kajastati juuniküüditamist neis siis, kui see äsja oli toimunud.

Aga on siis seda tingimata kõigil vaja teada?

On küll, sest paljudel eestlastel on veel selgelt meeles kannatused, mida Vene võim kaasa tõi. Märgid aga näitavad, et Venemaa talub impeeriumi äärealade lahkulöömist valuliselt ja kasutab iga võimalust kaotatut tagasi võtta.

Gruusia on seda omal nahal juba tunda saanud. Moldovas riputakse kramplikult Dnestri-taguse maariba küljes. Samal ajal majandatakse aastasadadega oma valdusse haaratud tohutut maa-ala halvasti.

Võrrelgem Kaliningradi oblastit või Viiburi ümbrust sellega, kuidas elatakse Saksamaal või Soomes. Meiegi enne Teist maailmasõda kiiresti arenenud majandusele pandi okupatsiooniaastail pidurid peale.

Meie peres ei olnud lapsi küüdiööl kodus. Sellega jäi minul ja mu õel valikuvõimalus — lasta end kinni võtta või varjuda. Valisime endale erineva saatuse — mina andsin end kätte, 15aastasest õest sai sel päeval metsavend. Kes oskab öelda, kumma valik oli õigem? Vaatamata üleelatu kohutavale ebainimlikkusele, jäin ellu, ka ema tuli Siberist tagasi, kuid vanaduspensioni hakkas siin saama alles 64aastasena.

Ei olnud pärast naasmistki meiesuguste elu mingi meelakkumine. Liiga tihti andis tunda meie eriseisund selles vägivallariigis. Õde kaotas kodumaa — igaveseks. USAs on ta pere, lapsed, kodu, töö, sõbrad…

Mina veeretasin endalt küüdipäeval vastutuse. Küsisin onult, kellega sain kokku pärast vanemate äraviimist, kui ise olin veel vabaduses, et mida isa soovitas. Isa oli arvanud, et on parem, kui pere on koos. Ta ei võinud teada, mis ees ootab. Keegi ei teadnud, peale kinnivõtjate muidugi.

Juuniküüditamine ja Katõn

Isa ei näinud ma enam iial. Ta lasti Sverdlovski oblasti hävituslaagris maha aprillis 1942, kui uskuda laagris koostatud dokumente, mida kaugeltki alati teha ei saa, sest need räägivad sageli iseendalegi vastu.

Kui on valida mälestuste ja dokumentide vahel, peavad ajaloolased usaldusväärsemaks dokumente, mälestused on subjektiivsed. Ometi on veneaegsete ametnike koostatud dokumendid täis lohakusest tehtud vigu ja tahtlikke võltsinguid. Pealegi ei räägi need poole sõnagagi ohvrite kannatustest, ei sellest, missuguste võtetega saadi kirjapandule allkirjad ega paljust muustki.

Juuniküüditatuist jäid ligi pooled Eestisse naasmata. Seega oli ainuüksi selles Vene võimu korraldatud eesti rahva vastases hävitusaktsioonis hukkunuid kaugelt rohkem kui Katõni veresaunas, kus ühishauda maeti 4000 ohvri ümber.

Need, keda siis Eestist viidi, olid oma iseseisvusest ilma jäänud riigi seaduste järgi süütud inimesed, ei olnud nad rikkunud ka rahvusvahelisi õigusnorme. Kinnivõtjad ei pidanud aga neid seadusi millekski.

September 1946: ”Pikkade klubi” Venemaal, taga paremalt teine Elmar Joosep.

Samal ajal taovad nad endale rusikaga vastu rinda ja kinnitavad, et nemad talitasid tollal kehtinud seaduste järgi. Nii et nemad võisid kehtinud seaduste järgi ja üldinimlikke õigusnorme rikkudes teha mis tahes sigadusi, nende ohvritele oli aga kehtivate seaduste järgimine, kuigi need ei olnud vastuolus üldtunnustatud inimõigustega, kuritegu, mille eest võis mõista inimesele
surmanuhtluse.

Kes eirab kollektiivset vastutust ja räägib, et venelasi küüditati ka, siis nemad valisid riigikorra ise, meile see sunniti peale, kuigi neile meeldiks meidki tõmmata kommunistide võimuvõtmist toetanute kampa.

Seda kinnitavad Venemaal üllitatud ajalooraamatud, mille järgi õpetatakse lastele, nagu oleks Eestis 1940. aastal toimunud kõik rahva tahte kohaselt.

Kuigi Venemaalgi oli kommuniste vähe ja nende võimuletulek seadusevastane, poleks nad jäänud püsima, neil puudunuks rahva toetus. Kodusõda näitas, keda Venemaa pooldas.

Stalin kuulutati küll mingil ajahetkel kurjategijaks, kuid tema vaim hõljub Venemaa kohal edasi. Kurjuse impeeriumile aluse pannud, samuti veriste kätega Lenin aga lebab rahulikult mausoleumis Kremli müüri ääres.

Ideed, mille nimel tapsid inimesi Lenin, Kingissepp ja teised, on vääraks osutunud, kuid Venemaa kaartidel ilutsevad edasi Leningradi ja Sverdlovski oblast ning Leninsk-Kuznetski, Uljanovski ja Kingissepa linn, samuti hulk teisi revolutsioonikangelaste auks pandud nimesid.

Meie venelastest poliitikud on mures vene laste pärast, kes õpivad hiina keelt, et Eestist lahkuda ja Hiinasse elama asuda. Tõesti, miks nad küll ei õpi eesti keelt, et aidata meie maal üle saada mahajäämusest, mida siin on põhjustanud Vene võim. Ka ei tule vene noortel mõttesse asuda elama Venemaale, kus vajatakse palju rohkemgi noorte inimeste töökaid käsi.

Andke andeks, aga ma ei saa usaldada venelasi ja nende poliitikuid, kuni nad ei ole näidanud tõsist tahtmist muutuda meid ähvardavatest ja kadunut taga igatsevatest šovinistidest demokraatliku mõtteviisiga eurooplasteks.



14. juuni 1941

- Vahetu otsus massirepressioonideks Eestis langetati 1941. a mais ÜK(b)P KK ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ühismäärusega nr 1299–526ss “Leedu, Läti ja Eesti NSV puhastamise abinõudest nõukogudevastastest ja sotsiaalselt ohtlikest elementidest”. 

- Represseerimisele kuulusid eelkõige poliitikud, kõrgemad ametnikud, sõjaväelased, kaitseliitlased, politseinikud, ettevõtjad ja maaomanikud ning nende perekonnad. 

- Andmete kogumist võimalike poliitiliste vastaste kohta oli alustatud kohe pärast Eesti okupeerimist. Selleks töötati sihipäraselt läbi arhiivifonde, värvati agente kõikvõimalikelt elualadelt või fikseeriti lihtsalt pealekaebused — mõni kohatu anekdoot, riigivastane jutt jms. 

- Ööl vastu 14. juunit algas küüditamise vahetu läbiviimine. Eestist küüditatavate arvuks oli määratud 11 102 isikut. 

- Juulikuuks oli ilmselt planeeritud uus küüditamisaktsioon, mis aga alanud Saksamaa–NSV Liidu sõja tõttu saadi läbi viia vaid Lääne-Eesti saartel 1.–3. juulini. Enamikku selle operatsiooni käigus kinni võetud naisi ja lapsi ei jõutudki enam Eestist ära viia ja nad vabastati rinde lähenedes. 

- Senistel andmetel võeti juuni- ja juulikuiste aktsioonide käigus kinni kuni 10 861 isikut. Nendest paarsada tapeti enne väljasaatmist, mehed arreteeriti ja saadeti sunnitöölaagritesse, naised ja lapsed küüditati. Ehkki väidetavalt oli tegu nn nõukogudevastase elemendiga, moodustasid küüditatutest üle 1/3 alaealised. 

- 17. juunil lahkusid rongid, kokku 490 vagunit, ohvritega Narva ja Irboska kaudu Eestist. Enamik küüditatuist viidi Kirovi ja Novosibirski oblastisse. Naistest-lastest hukkus seal nälja, külma ja haiguste käes umbes 60%, arreteeritud ja GULAGi saadetud meestest hukati või hukkus laagrites üle 90%.

Allikas: okupatsioonide muuseum