Kuul altarimaali, ja tankiga jõhkralt üle haavatute
Heino Järv on tõeline huumorimees, kes pea igast asjast ja tõsisemastki ütlemisest oskab nalja üles leida. Tuletades seega meelde surematut kuju Väino Linna "Sõjaromaanist" - Vanhalat, meest, kes jääb ellu. Mulgimaalt pärit akadeemik Ants Kõverjala ja saarlase Heino Järve Avinurme lahingust alguse saanud sõprus on pidanud vastu juba 65 aastat.
Mehed olid nõus vanad lahingupaigad veel kord läbi käima ja 1944. aasta sõjakoledusi Avinurmes meenutama.
Pärniku teeristil, kus üks tee viib Mustvee, teine Rakvere poole, meenub Ants Kõverjalale, et 19. septembril andis rühma käsundusohvitser talle Avinurmes korralduse minna rügemendi staapi uurima, miks taganemine on takerdunud. Rügemendi maasturil läks lahti sõit teeristi suunas.
"Sõitsime hämaras ja ettevaatlikult," mäletab Kõverjalg. "Ristist Mustvee suunas üle saanud, avati paarisaja meetri kaugusel asuva maja tagant meie pihta automaadituli. Õnneks kuulid ei tabanud. Autojuht pööras kähku otsa ümber ja pani Avinurme poole tagasi."
Saatuslikud eksitused
See hoiatus päästis tookord mehe ja tema kamraadide elu. Sama teed liikus mõnevõrra hiljem sakslaste autokolonn, mis Kõveriku küla kohal leekkuulidega sodiks lasti. Kõverjalg on üllatunud, kuuldes, et neljast-viiest veokist koosnenud kolonnis oli ka eesti poisse. "Mis, need olid ju desertöörid siis!"
Nii või teisiti, teeserv oli kohalike mäletamist mööda põlenud ning söestunud laipu täis.
Kohalikult Kaitseliidu ülemalt Kalev Pärnalt saab vana sõjamees lõpuks teada ka tollaste saatuslike eksituste peapõhjuse. Nimelt olla leitud lähedalt metsast kahe saksa sõjaväepolitseiniku ehk "ketikoera" laibad. Küllap olid mehed pandud teeristil liiklust reguleerima, siis aga laskis vene luure nad maha.
Igatahes kui juhus viis mõni aasta hiljem Kõverjala TPI üliõpilasena kokku oma õppejõu alampolkovnik Ulmiga, kes uhkeldades seletas, kuidas ta Pärniku teeristil hitlerlased põgenema sundis, pidi Kõverjalg paradoksaalsel moel talle (muidugi vaikides ja sisimas) isegi tänulik olema. Kui omamoodi elupäästjale.
Tollasest Mustveesse viivast teest on Kõveriku küla kohal saanud juba vana tee, mis auklise ja mudasena komberdab võsa vahel ning kollaste sügislehtede varjust kohati vaevu välja paistab.
Punaste varitsusele sattus kolonn Hansura talu lähedal umbes poolteist kilomeetrit teeristist. Esimene auto sai kahurist otsetabamuse, selles olnud veerandsada meest hukkusid silmapilkselt. Ülejäänutelt pääsesid nii mõnedki pimeduse varjus põgenema.
Teeäärses talus elav noorik on uustulnuk, teab vaid, et siinkandis "midagi oli" ja et viimasel ajal "on midagi kaevatud".
Kuuliaugud Kristuse rüül
Avinumes seisame mõnda aega praeguse staadioni, kunagise kruusaaugu serval. Siin pidi Ants Kõverjalg koos Vormsi saarelt pärit kaaslase ja kuulipildujaga kaitsesse asuma. "Peagi nägime läbi paksu udu vastase ahelikku kruusaaugu põhjas liikumas. Poisid avasid tule, mille peale sattusid ägeda miinirahe alla. "Maapind oleks otsekui keema läinud," meenutab Ants Kõverjalg. "Rukkihakid meie ümber lendasid laiali. Õhk oli täis püssirohu, värske vilja ja mulla lõhna. Mu kaaslane sai raskelt haavata."
TPI lõpetanute kokkutulekul viis saatus Kõverjala kokku ka mehega, kes neid Avinurme unustamatul sügispäeval oli miinidega üle külvanud. "Govi Veensalu oli 1941. aastal Punaarmeesse mobiliseeritud. Tegi läbi kogu sõjapõrgu alates tööpataljonist," jutustab Kõverjalg. Ja küsib siis: "Mis me pidime tegema, teineteisele pasunasse andma või?"
Järgmisel aastal saja-aastaseks saavas Avinurme kirikuhoones avanes 1944. aasta 20. septembri keskpäeval võigas vaatepilt. Kostsid automaadivalangud, lajatasid granaadiplahvatused. Aastaid sisendati meile punakirjanduses, et tegu oli kirikusse peitu pugenud hitlerlaste grupi likvideerimisega punaluurajate poolt. Tegelikult olid kirikus varju leidnud Avinurme lahingus raskelt haavata saanud saksa mundris eesti poisid, kes punavägede juhi Nikolai Trankmanni käsul jõhkral moel hukati.
Avinurme praegune kirikuõpetaja Rene Alberi on ajaloohuviline ja isamaaliste vaadetega mees. Lahkesti juhatab ta meile kätte kirikupingid, kus võib selgesti näha kuulide ja granaadikildude jälgi. Ning põrandalauad, mis säilitavad tänaseni siin paremal pool altarit hukatud haavatute verejälgi.
Kergemini haavata saanud olid neil jubedatel hetkedel pisut enam kui 64 aastat tagasi vooris teel Tudulinna poole. Nende põrgu seisis alles ees. Kokku oli kirikus enne masendavat arveteõiendamist lamanud poolsada haavatut, "likvideerimisel" oli alles vaid 10-15 poissi, kellest enamik läks surma teadvuseta olekus.
Ants Kõverjala nüüd juba manala teedel kõndiv sõjasõber leitnant Valdo Kallion (1923-1994) mäletab oma raamatus Avinurme lahingust: "Senini on mul nii selgelt silmade ees tollane pilt kirikus ja kõrvus nende palve kaasavõtmiseks. Kainest mõistusest lähtudes tajusin, et see on võimatu. Lohutasin neid ja palusin vaid loota vaenlase halastusele ja aumehelikkusele, seda enam et kuulduste järgi on nende hulgas ka eesti üksusi. Veel praegu näen mälupildis mind palunud noore poisi ahastust täis silmi, kui ma jumalagajätuks ta kätt surusin."
Rene Alberi näitab kiriku Kristust kujutaval altarimaalil rüü voltidesse peitunud kuulijälgi, räägitakse, et maali olevat tulistanud Avinurme mõrtsukas Nikolai Trankmann isiklikult.
Vormsi saarelt pärit poisi tõi kirikusse ka Ants Kõverjalg. "Lohutasin teda, ütlesin, et saab seal arstiabi, kannatagu veel veidi." Nüüd tundub talle, et kirikupõrandasse on imbunud ka tolle poisi veri ning pinkides on temale määratud kuulid...
Seisame vaikides, silmitseme kuriteo kustumatuid jälgi ja püüame end asjatult kujutada nende noorte meeste asemele, kellele surm siia nii kohutaval kombel järele tuli. Avinurmes mäletatakse pilti kirikust välja astunud üleni veriste kätega eestlasest punaväelasest, kes verd maha pestes olla öelnud: "Näe, kuulidega kõigist jagu ei saanudki. Tuli nuga appi võtta."
Kirikus tapetute jäänused tulid välja juba Nõukogude ajal, kui üle tee asuva maja peremees endale piirdeaeda ehitama asunud. Too oli ehmatanud ning avastatu uuesti mulla alla matnud.
Nüüdseks on kohalikud entusiastid säilmed välja kaevanud. Need ootavad kottidesse pakitult auväärset matmist kalmistule.
Olin loomadega harjunud...
Jaagapra salapärase nimega talus Avinurme-Tudulinna maantee ääres elab 86aastane Ilse Rummel. Tema Tallinnas elav õetütar on vaibaks kudunud oma sugupuu, kus vanima esindaja juurde on märgitud aastaarv 1565!
Loomadega metsas redutamisest ei tea vanaproua Rummel midagi. Jah, Kallion on tema juures käinud, kuid kust võttis ta loomad ja metsa, ei oska meie võõrustaja kosta.
19. septembri õhtul 1944 käskisid sakslased Rummelite perel kodust lahkuda. Sest hommikul algavat siin lahing. "Aga meie ära ei läinud, meie olime kodus!" mäletab Ilse Rummel.
Kell neli hommikul koputati uuesti aknale. Ikka et minge ära. Koos Ilsega olid kodus tema ema, õde Meida, 17aastane vend Helmut ja Remnikust tulnud venelastest sõjapõgenikud. "Eks siis pidime minema."
Ilse vend rakendas vedruvankrile hobuse ette, et üheskoos Kiissa külla minna, ent vaevalt jõuti kilomeeter sõita, kui Avinurmest kostis laskmist. "Kuulid vihisesid ja vingusid juba metsa ning me otsustasime tagasi keerata. Sinna metsatallu, kuhu ema hommikul oli läinud."
Mööda teed liikus voor voori järel Kiissa poole. Kõik muudkui küsisid, et kuidas läbi saab. Siis ilmusid juba taevasse ka lennukid. "Lasksid seal, kus mu vanem õde elas, hooned põlema," mäletab Ilse. "Siis süttis ka meie naabertalu."
Ilse sundis õde tulema, ent too karjus: "Ma ei saa! Ma ei saa!" Lööklaine oli ta uimaseks löönud. Kõndisime kuidagimoodi meie rehe otsa välja. "Siis liikusid juba Tudulinna poole ka tankid. Ja kohe olid meil ka "jalad all", ikka sinna metsatallu. Üle heinamaa. See talu oli oma pool kilomeetrit suurest teest, sinna kuulid ei ulatanud. Ja nii olimegi siis seal."
Päll Lustiverest
Metsatalus oli võõraid inimesi, keda Rummelid üldse ei tundnud. "Õhtupoole, kui vaiksemaks jäi, pani üks mees ette külasse vaatama minna, mismoodi seal elu on." See mees, nagu hiljem selgus, oli hilisem kuulus kolhoosiesimees Ants Anupõld. Oli saksa sõjaväe-vetvelsker siis.
"See pere on surnud ja talu maha põlenud," teab Ilse Rummel metsatalu saatuse kohta. Eks siis läinudki too mees, Ilse õde ja keegi 16aastane karjatüdruk, kes vene keelt mõistis. Peenralt võeti punased nelgid ühes. Mindi kohe tee ääres asuva Kopra talu õue. Aga sõdurid olid vastanud: "Mis te sellest vene keelest. Rääkige parem eesti keeles. Me oleme ju eestlased."
Õhtupoole otsustasid kõik koju tagasi minna. "Tee oli roomikute all lömastatud laipu täis. Meie pidime nad maha matma. Tee äärde, neisse kohtadesse, kus nad lamasid."
Kui külast läbi mindi, nähti teel laipa, kellest olid järel ainult riided ja saapakontsad. "See oli miskipärast kõige koledam pilt. Tema matmiskohale istutasime kase, mis seal tänini kasvab."
Ometi on matmispaiku praegu raske üles leida. Puud on elektriliine pannes ning teed õgvendades maha võetud. Nii polegi Änniksaarelt suudetud ühegi 1944. aasta 20. septembri ohvri jäänuseid leida. Ainult mahapõlenud aida taha maetud poisid on üles leitud.
Kokku olnud selles teelõigus laipu seitse. "Üks oli sakslane, kraavi kaldal, hakkasime kohe sellest peale. Ilmselt end ise maha lasknud. Teisel mehel olid kõik dokumendid alles, oli Pälli- nimeline, pärit Lustiverest."
Ilse kirjutas kõik üles. Sai siis nendele inimestele kirjutatud. Tuli isa miniaga, ema andis neile dokumendid kätte - lubasid kevadel oma surnuaeda ära viia. Hiljem kuulsin, et need inimesed olid Siberisse küüditatud. Paluti sealt panna vahel mõni lilleoks surma saanud poisi hauale."
Õhtul kuulis Ilse, kuidas üle tee asuva maja juures keegi mees vilistas. "Lähen vaatama, seisab seal mees hobusega. Palub, et kas saaks endale teised riided selga, et on pärit Viljandimaalt ja tahaks kangesti koju saada. Juhatasin ta siis naabermajja, kust saigi endale teised riided selga. Ainult see naabrimees oli väike ning püksid said lühikesed. Seal majas olid vene sõjapõgenikud, kes olnud kole vihased, et germanskil nii hõlpsalt minna lasti." Hiljem oli üks kohalik mees kohanud toda Viljandi poissi Saaremaal.
Ilse ise läks mehele tosin aastat pärast Avinurme õudusi, neile sündis kolm poega.
Tankiga üle haavatute
Ants Kõverjalg sattus õuduste voorile Avinurmest põgenemisel. "Olin Tudulinna-Avinurme teest umbes saja meetri kaugusel plaaniga joosta üle tee metsa. Korraga kostis Avinurme poolt tankimürinat. Nägin, kuidas tank sõitis täie kiirusega üle haavatuid täis vankrite, hobuste ja muude veokite. Nägin seda pealt viljarõugu tagant, võimetuna midagi nende õnnetute heaks tegema. Ning kuulsin hirmsal kombel hukatavate inimeste ja loomade appikarjeid."
Tank jõudis voori lömastada umbes kilomeetri-poolteise ulatuses, siis pandi see tankirusikaga põlema. Tekkinud pausi kasutades jooksis Kõverjalg koos mõne kaaslasega Tudu poole jäävasse metsa.
Siin kohtas ta taas ka kusagilt endale hobuse hankinud Heino Järve. Koos jõuti arusaamisele, et kondimootoriga on teekonda siiski kindlam jätkata. Kahe mehe koduteest võiks omaette loo kirjutada. "Hi-hii," naerab Heino Järv.
