Viis sõjariista neist kuuest, mis oma argipäevi Kuressaare lossi sissekäigu ees veetsid, avasid oma sisu suhteliselt kergesti. Väike puurimistöö, ja juba sai neist vett ühest otsast sisse, teisest välja valada. Järelikult sai need ka rahumeeli restaureerimislõkkesse vedada.

Kuues pidas aga oma saladust jõuga. “Ilmselt on kuul rauas!” tõdes arheoloog, Salme muinaslaeva väljakaevamisega veelgi tuntust kogunud Jüri Peets. Nii puuritigi torusse veel üks auk ja veenduti, et püssirohtu pole. Vähemalt plahvatusohtlikus koguses mitte.

Siis veeti linnusehoovi neli haavapalki, saeti sisse sälgud ja tõsteti neile suurtükid. Siiski – palkide vahele pandi veel raudkivid, et hinnanguliselt nii 700 kg kaaluvad tulised malmjurakad veerema ei hakkaks.

Seejärel kuhjati suurtükkidele kõiksugu lauasodi ning lõpuks tõsteti peale palgid ja kännud ja veel prahti. Siis võttis Viljandi Kultuuriakadeemia metallitöö meister Kristjan Sisa välgumihkli ning...

Kui lõke põlema läks, näitas kell reede pärastlõunat. Õhtuks oli metall piisavalt punane. Ning pauku ei tulnud. Kuul jäigi rauda.

Nüüd tuleb tulest tulnud esemed liivapritsiga puhastada ning roostepesad käsitsi üle vaadata. Seejärel kaetakse suurtükid roostetamist ära hoidva kihiga ning tehakse uus lõke. Seekord soojendatakse malmi 200–250 kraadini.

Kõige lõpuks kaetakse sõjariistad ilmselt linaõliga. Või siis kalamaksaõliga.

Kolm suurtükki paigutatakse väärikale positsioonile linnusevalli ääres. Tõenäoliselt saab nendega ka pauku teha. Kas seda tehakse ning kui jah, siis millal, on veel lahtine.

Suurtükkide restaureerimine oli Saaremaa Muuseumi projekti “Kuressaare kindluse kui turismiobjekti arendamine” üks tegevusi.

Projekti eelarve on 13 920 eurot, millest 85% finantseerib EAS ja ülejäänu kultuuriministeerium.

Kuumutatud kahurid leiti 1989. aastal vallikraavist. Nende sinna sattumise täpsemad asjaolud on teadmata.