Kuulsused lahkuvad. Kuhu jõuab nende vaimupärand?



Gustav Ernesaksa arhiiviga saab tutvuda Eesti Rahvusraamatukogus.
Gustav Ernesaksa arhiiviga saab tutvuda Eesti Rahvusraamatukogus.Faivi Kljutšik/ERR arhiiv

Eestile oluliste tegelaste vaimupärandit – käsikirju, päevikuid, dokumente, fotosid – säilitatakse üllatavalt paljudes mäluasutustes, ning mõne isikuarhiivi korrastamine võib võtta isegi mitu aastat.

Kui mõni aeg tagasi leppisin kokku kohtumise 91aastase Eesti vaimusuuruse Vello Saloga, ütles ta, et igasuguseks tühjaks-tähjaks on tal vähe aega. “Korrastan oma kirjavahetust,” põhjendas ta. “Seda võib hinnanguliselt olla nii 50 000 lehekülge.”

Kulutatud aeg tasus end ära, mullu novembris jõudis Salo korrastatu hoiule Rahvusarhiivi Tallinnas. See on muljetavaldav: vaatamata 1944.–1993. aastani välismaal elanud mehe sagedastele kolimistele, on säilinud suur osa materjalidest, sealhulgas tohutu kirjavahetus. Riiulimeetrites hinnates on Salo isikuarhiivi maht 4,8.

Praegu võetakse vastu 1974. aastal Põhja-Iirimaal surnud diplomaadi Oskar Eugen Öpiku materjalid, mille tõid Norrast ära Trivimi ja Anne Velliste. Lisaks andis Anne Velliste üle omaaegse presidendi venna Voldemari ja Johanna Pätsi dokumendid.

Üksiku üllatusena andis perekond Puhk arhiivile üle Jaak Puhki perekonna asutise põhikirja, mille on kujundanud ja vormistanud kunstnik Paul Luhtein.

Lauluisa kultuuriloos

Rahvusarhiiv on aga vaid üks mitmest asutusest, kus Eesti kirjanike, kunstnike, näitlejate, heliloojate, mõtlejate ning poliitikute pärand hoiul.

Seotud lood:

Nii lisandus Eesti Kirjandus­muuseumi Tartus mullu ligi 9000 säilikut. Suuremad käsikirjalised personaalarhiivid olid Ülo Tedre, Heljo Mänd, Madis Kõiv, Ivar Ivask. Mõne varasema aasta jooksul registreeriti ja arhiveeriti veel Heino Kiige, Uno Lahe, Juhan Peegli, Mart Raua, Enn Soosaare, Valter Heueri jt kogud.

Enn Soosaar PRIIT SIMSON

Tänavu jõudis Austraaliast Eestisse väliseesti kunstniku ja kirjaniku Gunnar Neeme mahukas pärand, mis sisaldab nii käsikirjalist materjali kui ka tema maale.

Loend nendest, kelle kohta kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist materjale leiab, on aukartust äratav: lauluisa Kreutzwald, õ-mees Otto Wilhelm Masing, aga ka Lydia Koidula, Jakob Hurt, Johann Köler, Friedebert Tuglas, Marie Under ja Artur Adson, Betti Alver jt.

Panso teel uurijateni

Teatri- ja muusikamuuseumi jõuavad parajasti teatrilegend Voldemar Panso paberid, mida uurijad ammu igatsenud. Juba peaaegu 40 aastat tagasi siitilmast lahkunud Panso pärandit haldas seni endine abikaasa, 93aastane teatrikunstnik Mari-Liis Küla.

Muuseumi ja Mari-Liis Küla tihedam suhtlus algas seoses Küla 90. juubelisünnipäeva näitusega “Karakter värvis ja vormis”. Tekkinud vastastikune usaldus viiski tõsiasjani, et Panso hindamatud materjalid lõpuks muuseumi jõuavad. Tõsi, teatrimehe päevikud on üle antud Eesti Kirjandusmuuseumile.

Voldemar Panso Arnold Moskalik/ERR arhiiv

Juba on muuseumi põhikogusse võetud ka Veljo Tormise käsikirjad, mis pakuvad huvi nii Eesti kui ka välismaa uurijatele. Ülejäänud materjale alles töötatakse läbi, selleks võib kuluda isegi kaks aastat.

Mis puutub aga hiljuti lahkunud teatri- ja filmilegendidesse, siis teatri- ja muusikamuuseumi peavarahoidja Maris Rosenthal tunnistab, et Lembit Ulfsaki ega Arvo Kukumäe perekond pole veel ühendust võtnud. “On selge, et vajatakse aega,” lausus Rosenthal.

Ka kokandus viib muuseumi

Korduvalt rahva õlgadele tõstetud koorijuhi Gustav Ernesaksa dokumendid jõudsid aga hoopis Eesti Rahvusraamatukogu valdusse. Samuti võib just rahvusraamatukogust leida ooperilauljate Tiit Kuusiku ja Hendrik Krummi, dirigentide Neeme Järvi ja Peeter Sauli ning mitme teise Eesti elu mõjutanud tegelase materjale.

Tallinna Linnaarhiivi ligi 50 isikuarhiivi seas leidub Eesti kultuuriloos üldtuntud tegelaste kõrval ka mõni Suure Isamaasõja veterani ja tööveterani isikufond – eks needki materjalid peegeldavad oma aega.

Rohkem kui saja-aastase ajalooga Eesti Rahva Muuseumis hakati eraisikute kogusid korrastama alles käesoleval sajandil, kui muuseumile anti üle etnoloog Gustav Ränga arhiiv ja raamatukogu. Suurematest ja huvitavamatest võib esile tuua veel mälu-uurija Endel Tulvingu ja Eesti kokanduse suurkuju Linda Petti arhiivid.

Tartu Ülikooli Raamatukogu käsikirjakogu suurema ja jooksvalt täieneva osa moodustavad Tartu Ülikooli õppejõudude isikuarhiivid, nende hulgas raamatukogu esimese direktori professor Karl Morgensterni, ülikooli rektorite Alfred Koorti, Feodor Klementi ja Arnold Koobi, arstiteadlaste Ludvig Puusepa, riigitegelase Otto Tiefi jpt arhiivipärandid – kokku üle kahesaja arhiivi enam kui 42 000 säilikuga.

Tallinna Linnaarhiivi ligi 50 isikuarhiivi seas leidub Eesti kultuuriloos üldtuntud tegelaste kõrval ka mõni Suure Isamaasõja veterani ja tööveterani isikufond – eks needki materjalid peegeldavad oma aega. Uurijad on aga eelkõige tundnud huvi meditsiiniajaloo uurija Heino Gustavsoni, arhitektuuriajaloolase ja muinsuskaitsja Rasmus Kangropooli, fotograaf Georg Parikase jt isikuarhiivide vastu.

“Viimastel aegadel oleme vastu võtnud Tallinna täitevkomitee esimeeste materjale,” lausub arhiivi juhataja Küllo Arjakas. “Näiteks on täienenud 1970. aastatel Tallinna TSN täitevkomiteed juhtinud Ivar Kallioni isikuarhiiv, mis sisaldab materjale aastatest 1949–2013.”

President Lennart Merist jäänud pärandit haldab eraarhiivina poeg Mart Meri, Arvo Pärdi loomingu kohta koondab teavet Arvo Pärdi Keskus, mille süda on just arhiiv.

Mis jääb meist maha?

Põhimõtteliselt kujutab isikuarhiiv endast hulka süsteemselt korrastatud pabereid: dokumente, käsikirju, kirjavahetust, päevikuid, fotosid.

Materjalide maht võib olla väga erinev. Näiteks Eesti poliitiku, 1964. aastal Madridis surnud Karl Robert Pusta nime all on üle tuhande säiliku, vahel võib olla säilikuid aga hoopis mõnikümmend. “Ühe soomepoisi pärand arhiivis on vaid kaks säilikut kirju aastaist 1943–1944 ja märkmed,” tõdeb Rahvusarhiivi Tallinna kogumisosakonna asejuhataja eraarhiivide alal Gristel Ramler.

On kaks lihtsat põhimõtet, kuidas otsustada, kas teie materjalid pääsevad arhiivi kaitsvate seinte vahele või mitte. Esiteks: kas olete Eesti ajaloos silmapaistev isik; teiseks: võib-olla on teie valduses dokumente, mis aitavad suurematele protsessidele valgust heita, täiendada nn avalikke arhivaale.

Loeb see, mis on eriline, sest dokumentide säilitamise üldine ja põhimõtteline eesmärk on luua täielik pilt ühiskondlikest protsessidest, suurematest murrangutest.

Rahvusarhiivi üleskutse

Väga teadlikud mälu säilitamise vajadusest on pikaks ajaks välismaale sunnitud Eesti poliitika- ja kultuuritegelaste järeltulijad, kes mõnikord ise enam eesti keelt ei valdagi, kuid teavad, et nende lähedased olid Eesti ajaloole tähtsad.

Aga ka kogujad ise on ajaloos olulisi tegelasi kutsunud üles materjale saatma. Näitena võib tuua Rahvusarhiivi kirja taasiseseisvunud Eesti presidentidele (välja arvatud Lennart Meri pärijad), peaministritele ja Riigikogu esimeestele aastast 2014. “Meie sõnumi tuum oli tähelepanu juhtimine tõsiasjale, et paljude inimeste tööd ja tegemised ongi see, millest mõne hetke pärast tekib ajalugu,” nendib riigiarhivaar Priit Pirsko.

Juba ongi vastu võetud või võtmisel kolm isikuarhiivi – Ülo Nugise, Toomas Vareki ja Mart Laari omad, kohtutud on Ene Ergmaga.

Ülo Nugis PRIIT SIMSON

Tasu maksmine dokumentide eest vähemalt Rahvusarhiivi puhul kõne alla ei tule: see, et materjalid hoiule võetakse, need korrastatakse, on riigile piisavalt suur kulutus ja samas kindel tagatis, et pärand alles jääb. Materjalid tuleb kinkida, lihtsalt niisama hoiule neid ei võeta.

Mis on piirangu taga?

Kuigi juba kümme aastat tagasi andis Rahvusarhiiv välja isikuarhiivide korrastamise juhise, mis on kättesaadav nii veebis kui ka trükisena, on isikute materjalid reeglina korrastamata. Pole üllatus, et väliselt tundub väärtuslik vaid kuhjake kohvreid ja banaanikaste.

Siis algab tõsine töö. Mater­jalid tuleb läbi lugeda, sisulisel põhimõttel süstematiseerida, nimistu luua, delikaatseid isikuandmeid sisaldav kasutuspiiranguga kaitsta.

Piirangud lähtuvad isikuandmete kaitse seadusest, aga ka üleandja tahtest – kui tegu on era- ­õiguslike dokumentidega. Üle­and­ja saab kasutamist piirata maksimaalselt 50 aastaks. Pii­ran­guliike on mitu: suletud teatud aastateks, kasutamiseks ainult üleandja loal, ainult uuri­mis­­tööks, mitte avaldamiseks vms. Suletud materjalid pole uuri­jatele nähtavad, aga kättesaadavad andmebaasi kaudu, millele pääsevad ligi arhiivide töötajad.

“Meie arhiivi suurusega võrreldes on juurdepääsupiirangutega materjale ülivähe,” nendib Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Vilve Asmer. “Näiteks päevikud või kirjavahetused, kus juttu teistest-kolmandatest isikutest.”

Tõsi, on üksikarhivaale ja mõni üksik terve arhiiv, mis on küll hoiule antud, kuid uurijatele täielikult suletud – aga teavet nende kohta mõistetavatel põhjustel ei jagata.

Ka Gristel Ramler Rahvus­arhii­vist tõdeb, et piirangud puudutavad vaid väikest hulka dokumente. Täielikult suletud arhiive pole. Maris Rosenthal teatri- ja muusikamuuseumist kinnitab, et viimasel ajal pole keegi soovinud juurdepääsupiirangut lisada.

Seadusest tulenevaga on muidugi teised lood, isikuandmete kaitse seadus seab näiteks tervist puudutavate andmete puhul piirangu 75 aastani dokumendi sünnist.

Salajaste fondide osakonda, mis arhiivis nõukogude ajal oli ning kuhu aastal 1952 toodi näiteks 200 kg Karl Robert Pusta II maailmasõja eelseid materjale, praegu loomulikult enam pole. Ning ka eespool mainitud soomepoisi kirjad n-ö salastati lahti aastal 1988.

Veel suurem erand tehti aga Eri Klasi poksikinnastele – reeglina kogub muuseum materjale vaid professionaalse tegevuse või kujunemisloo kohta.

Suuremate kogude puhul läheb korrastamisega aasta või isegi kaks, mistõttu võib juhtuda, et ka üleantud materjalid on veel mõnda aega nn kasutusest väljas. Kultuuriloolise arhiivi puhul on siiski võimalik teha päringuid veel korrastamata, aga juba vastu võetud materjalide kohta.

Aga kuhu panna klaver?

Arhiividele, kes põhimõtteliselt saavad koguda ainult dokumente, aga ka muuseumidele, kelle kogude suurust piirab ruuminappus, teeb muret see, et tihti tahetakse üle anda terve korter või vähemalt tuba. Arhiivil pole helilooja klaveriga midagi peale hakata, aga ka teatri- ja muusikamuuseum, mis samuti esemeid ootab, on juba kogude mõttes üsna kogukas.

Nüüd erand siiski tehti – tänavu lahkunud helilooja ja muusikaloolase Valter Ojakääru klaverile. Nimelt avatakse järgmisel aastal Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe tallihoones Eesti levimuusika näitus, kus tulevast museaali ka eksponeeritakse.

Veel suurem erand tehti aga Eri Klasi poksikinnastele – reeglina kogub muuseum materjale vaid professionaalse tegevuse või kujunemisloo kohta.

dirigent Foto: Tiit Blaat

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare