Kuus ruutmeetrit põrandapinda on terve maailm, ja ka paradiis!

Tuuli Vellingul ilmus kauaoodatud debüütplaat “Kuus ruutmeetrit põrandapinda” – see on karge, tundlik, intelligentne põhjamaine popmuusika.

2008. aastal tähistati mitmeti Eesti Vabariigi ümmargust, üheksakümnendat sünnipäeva. Helsingis laulsid linnaväljakul noored eesti ja soome lauljatarid, laulsid enamasti ilusaid standardeid, tuttavaid lugusid. Ja siis äkki peatus mu pehme vulinaga harjunud kõrv ühel selgel kargel häälel, mis parajasti hõikas “lähme, joome klaasi veini” (laul rääkis tegelikult suvevihmadest...). Tuuli Velling (tollal veel Taul) laulis oma laule, ta jättis kogunisti teistsuguse mulje. Ei olnud üks tublidest korralikest andekatest tüdrukutest, vaid kuidagi omamoodi ja metsikum. Ma olin korrapäält ära tehtud.

Hiljem nägin-kuulsin teda luuletajana, luulekogu “Täiuslik ja turvaline” (2010) oli kõike muud kui täiuslik ja turvaline, see lõi ühe rahutu ja äreva, kriitilise naisekuju, vaatas irooniliselt ja eneseirooniliselt tänapäeva noore eesti piiga siseelu. Muidugi asetus ta ühte rivvi kaasaegse eesti luule “pahade tüdrukutega”, aga oli ka selles täiesti äratuntavalt teistmoodi. Ma ütleks ehk, et eneseteadlikum, teatava kõrvalpilgu mõttes.