Lahkus eestlasest odakunstnik
Oma esimesel ja viimaseks jäänud suurvõistlusel – Briti Ühenduse mängudel – võistles Hans Moks alles karjääri lõpul, 1958. aastal ning võitis pronksmedali. Pärast seda pühendus mees kunstile.
Tema kohta võiks öelda: odakunstnik. “Mõlemad on loomingulised alad, üks täiendab teist,” on odameister põhjendanud oma kunstiharrastust, millega ta aastaid elatist teenis. Moksi töödest said aastate jooksul osa väga paljud kanadalased.
2009. aastal Münsteris toimunud ESTO-l oli kasutusel aga tema joonistatud logo, mis valiti välja konkursile laekunud 14 kavandi seast.
Räsisid sõda ja vigastused
Pärast seda, kui Moks 1944. aasta sügisel Rootsi jõudis, alustas ta töö kõrvalt disainiõpinguid. Emigreerudes Kanadasse, jätkusid kunstiõpingud kolme aasta jooksul Central Technicali õhtukoolis. Seejärel töötas ta 30 aastat graafik-disainerina ühes Toronto firmas. Pensionile jäädes hakkas Moks maalima ning sai oma esimese näitusega maha 1997. aasta novembris.
Ligi kümme hooaega maailma ja Euroopa paremikku küündinud odamehe tegelike võimete avamist piirasid nii kodakondsuse puudumine kui ka vigastatud küünarliiges ja õlg.
Odakunstnik on öelnud, et tema õige olümpia olnuks 1948. aastal Londonis, kus soomlane Tapio Rautavaara võitis 69 meetriga. Moks alistas 60 m joone 1944. aasta suvel, viimasel Eestis peetud võistlusel.
Jõudnud sõja jalust Rootsi, vigastas ta tõsiselt küünarliigest, nii et kahel järgmisel aastal ei saanud odaviskele mõeldagi. Kuni olümpiasuvel 1948 tõusis 24aastane Moks lõpuks rahvusvahelisse eliitklassi, visates 66.76. Londoni mängudel andnuks see 4. koha. 1949. aastal viskas Moks uueks pagulasrekordiks 67.19, mis andis Euroopa edetabelis 10. koha.
Suurvormi tõusis odaviskaja Moks 1950. aastal, kui isiklik rekord lähenes 70 m joonele. Oli selge, et mees väärib võistlust Euroopa paremikuga. Suvel Brüsselis toimunud EMile sõitis ta küll kohale, kuid kodakondsuseta sportlast starti siiski ei lubatud.
“Mina neid telgitaguseid ei tea, aga küllap võisid seal olla nii tehnilised kui ka poliitilised põhjused. Venelaste vastu ei julgenud keegi midagi teha,” meenutas Hans Moks hiljem.
Suurvõistlustest ilma jäetud Moks tegi seejärel kümne päevaga neli suurepärast võistlust: Gävles 68.63, Kumlas 66.72, Bosöl 69.54 ja Johanneshovis 69.80...
Kuni 6. septembril korraldati Stockholmi olümpiastaadionil rahvusvaheline EMi järelvõistlus. Seal viskas Gustav Sule mantlipärijaks tituleeritud, Saadjärve mailt pärit Hans Moks viimases voorus oda esimest korda 70 m joone taha – 70.14 andis eestlasele võidu kogu Euroopa paremiku ees. Maailma edetabelis andis see 11. koha.
Rootsi suured ajalehed hindasid võidutulemust suurvõistluste ehteks. Rootsi riigitreener Gösta Holmer kirjutas Idrottsbladetis: “Au Moksile! Oma võiduga näitas ta Eesti sportlaste kõrget taset.”
Teist korda alistas Hans Moks Euroopa odaviske paremiku eesotsas Soini Nikkineniga augustis 1951 Stockholmi rahvusvahelisel õhtumiitingul, visates suurepäraseks isiklikuks rekordiks 71.82. See tulemus oli olümpiaeelse hooaja pikim odakaar Rootsis.
Olümpia-aastal 1952 jõudis haige käega odamees Kanadasse, kus elas tema õde. “Seal polnud isegi kohta, kus oda harjutada. Kergejõustiku vastu puudus huvi,” on Moks meenutanud.
Aga käevigastus oli sedavõrd tõsine, et õigest treeningust polnud juttugi ning tulemused aina taandusid. Ent ime siiski sündis. 1955. aastal üllatas Hans Moks spordiavalikkust taas. Montrealis toimunud Kanada meistrivõistlustel võitis ta esikoha rekordilise 71.90ga. Seejuures viskas ta oda kõigil kuuel katsel üle 70 meetri.
Juba avakatsel lendas Moksi oda tunduvalt kaugemale, kui staadioni teises otsas rahulikult murul patseerinud publik karta oskas.
Ehmatuse järel puhastati kogu väljaku ots pealtvaatajatest vähemalt saja meetri ulatuses. Teisel viskel libises Hans Moks ebaühtlasel ja rohtunud äraviskepaigal, kuid sellele vaatamata õnnestus tal väga hea tulemus saavutada – oda lendas ligi 72 meetrit.
See tulemus tõi talle peale Kanada meistritiitli veel võistluste parimale sportlasele välja pandud eriauhinna. Samal suvel viskas ta Torontos Kanada lahtiseks rekordiks 72.78, mis ületati alles 1966. aastal.
Esimene ja viimane
1958. aastal toimusid Briti Ühenduse mängud Walesis Cardiffis. Kanada koondist sõeluti nendeks mängudeks Torontos ning lõpuks oli kodakondsete seas ka Hans Moks. Katsevõistlustel oli eestlane klass omaette, kindlustades esimest korda koha maa koondises. Ja tulemus 70.45.
Oma esimesel ja viimaseks jäänud suurvõistlusel esines Moks stabiilse kindlusega, visates oma hooaja parima 70.45, mis andis talle teenitud pronksmedali: 1. Colin Smith (Inglismaa) 71.32, 2. Jalal Khan (Pakistan) 70.86, 3. Hans Moks (Kanada).
Sellega oli ta esimene eestlane, kes Briti Ühenduse mängudel medali võitis. Aastapäevad hiljem sundis vigastatud käsi spordist lõplikult loobuma. “Järgmist olümpiat minu jaoks enam ei tulnud,” lausus odameister mõni aasta tagasi.
Sündis 15. oktoobril 1923 Tartumaal Saadjärvel. Suri 11. oktoobril 2011 Kanadas Torontos.
Elukutselt reklaamikunstnik.
Kuuekordne Kanada meister odaviskes (1952, 1953, 1955–58).
Briti Ühenduse mängude pronks 1958.
Isiklik rekord 72.78 (1955).
