Lämmijärvel pole talvel kuigi lämmi
Läinud laupäevaks lubas ilmajaam kohati kuni 26 kraadi külma. Ei tea, kas seepärast, kuid Peipsi jääl on kalamehi vähe. Kuigi kalamehed pole ju külma kartev rahvas. Või peletab paks lumi neid järvelt eemale. Vaevalt seegi.
Tõesem on ehk hoopis see, et kalameestel on väga hea nina. Oma ei-tea-mitmenda meelega haistavad nad enamasti ilmeksimatult, kas tasub minna või mitte. Kui ikka kala ei võta, pole mõtet kodust kaugele välja ronida.
Hea nina tunnuseks on seegi, kuhu tasub minna ja kuhu mitte. Maalehel väga head nina seekord ei ole. Läheme Mehikoormasse, kus järv kõige kitsam ja kus kõige ligem külma eest pakku pugeda. Ja kus järv ei kannagi Peipsi, vaid hoopis Lämmijärve nime.
EESTI PIR keelab edasi minemast
Ootamatult pakub meile Mehikoormas abikätt Latika-Margus – kohalik kalur ja kalandusfirma OÜ Latikas juht Margus Narusing, kes oma 45 eluaastast üle poole on kutselise kalurina leiba teeninud.
Margus paneb oma Nivale hääled sisse. Helistab piirivalvuritele, annab meist teada, nagu kord ja kohus ette näeb. Juba mõnda aega sel talvel võib osal Peipsist, ka Lämmijärvel, masinatega sõita.
“Vanasti, kui varblane võis jääl käia, tohtis ka kutseline kalur, aga nüüd ei lasta meidki enne, kui piirivalve arvates jää küllalt tugev on,” ütleb Margus.
Mehe päevinäinud auto vurab järvel uljalt ka kõige paksemast lumest läbi. Ega kaugele otse sõita saagi, maa paistab. Aga see on juba Venemaa. Sinna meil luba minna ei ole.
“Eesti pandud piirimärkideni võib minna, see on sadamast umbes kilomeeter, aga muidu on järve kõige kitsam osa umbes 2,8 km,” räägib Margus ja peatabki auto ühe märgi juures.
“SEIS! STOI! STOP!” keelab silt, millel kiri “EESTI PIR”, edasi minemist. Tegelik piir olevat natuke maad edasi.
Mehikoorma all, kus järv kõige kitsam, aga sügavust kuni 16 meetrit, on Marguse sõnul väga hea kalapüügikoht. Siit liigub läbi, nagu ta ütleb, rändav kala, kes ujub Pihkva järvest suurde järve.
Suureks järveks nimetavad nad Peipsit. “Siin on kevadel suur veevool, nagu jõgi, ja see meelitabki kala välja.”
Kala ei mahtunud august välja
Aga praegu on talv. 26 külmakraadi asemel on kraade õnneks umbes poole jagu vähem. Peaaegu tuulevaikus. Külm ei pressigi läbi riiete, mis ei ole mõeldud järvel passimiseks. Võtame suuna kalameeste juurde, kes kükitavad oma ühe või mitme jääaugu juures. Neid kössitavaid kujusid tabab silm kokku oma kümmekond. Ka Marguse arvates on seda vähe.
Esimene kükitaja on Raivo, kes lubab peale selle, et ta on Luunjast, enda kohta vaid eesnime kirja panna. “Ei taha kuulsaks saada!” põhjendab ta.
Päeva lõpuks selgub, et vaid vähesed tahavad kuulsaks saada. On ikka kambavaim küll!
Raivo tuli sel talvel jääle esimest korda. Koos sõbraga, kes ootab oma õnne kümmekond meetrit eemal.
Raivo käib talvel harva järvel, soojal ajal on mõnusam kala oodata. Mis puutub augu juures rääkimisse, siis seda tohib. Raivo ei usu, et kala seda kuuleb ja augu juurest minema plagab. Päris tühja pole tulek ka läinud, mõned pisikesed kalad, peamiselt kiisad ja särjed lebavad jääl.
“Pisikese kiisa lasksin just praegu tagasi, las elab edasi, mul pole temaga midagi teha,” räägib Raivo sõber Oleg Ivanainen, kes muidu Tartus metalli töötlemisega leiba teenib.
Aga kassile ehk olnuks kiiskki rõõmuks? Oleg raputab pead. Ei! Tal kodus pärsia kass, kes kala ei söö, isegi lõhet mitte. “Aga turska fileeritult, toda tahab küll hästi.”
Kalalkäik on Olegi jaoks rohkem lõbu, alati ei peagi kala saama. Tähtsam on emotsioon. Esimese kala ootus. Ja et saab olla iseendaga kahekesi. Olgu või külmaga.
“Korraga kannatab istuda viis tundi, kuni see lõbu ei ole enam väga lõbus. Siis tuleb ära minna,” räägib Oleg ja vaatab kella. Pool iseendaga kahekesi olemise ajast on täis saamas.
Siiani on Olegil suurim kala olnud paarikilone haug. Aga jääaugust on tulnud ikka need pisikesed. Ta on mõelnud, et mis siis saaks, kui nii suur kala otsa jääks, mis ei mahuks august väljagi, aga siiani pole sellist juhtunud.
Margus Narusing mäletab üht hiljutist juhust Meerapalus. Kalurid panid võrke ja järsku hakkas üks laps röökima. Et oli latika saanud, aga august välja ei tule, ei mahu. “Mehed läksid appi, raiusid augu suuremaks. Laps oli nii õnnelik, et oma poolteisekilose latika kätte sai.”
Käib mõrdade panek
Margus ütleb, et on ka ise proovinud jääaugu juures istuda, aga see ei tõmba teda. “Ma kutselise kalurina ei saagi õngega
kala kätte.”
Talvine töö, mis neil kohe-kohe algamas, on mõrrapüügiks mõrdade järvele panek. See töö võetakse ette, kui jääd on 15–20 cm. Praegu on seda küll juba 30 cm, kuid seni segasid suured külmad ja paks lumi.
“Noored mehed ei oskagi enam mõrda panna, ainult vanad. See on nagu sokikudumine, mida peab oskama,” räägib Margus.
Parasjagu on järvel OÜ Latikas ühe brigaadi, Vladimir Rõbakovi mehed mõrdasid panemas. Keegi lõikab saega jäässe auke, keegi taob kaselattidest vaiasid, mis mõrdasid kannavad, järve põhja kinni, keegi teeb veel midagi, millele ei oska nimegi anda.
“Kui oled päev otsa käsitsi latte sisse löönud, oled õhtuks ikka väga väsinud,” teab Margus.
Mujal Peipsil on nüüdseks kasevaiadel mõrdade asemel ankurmõrrad, mida on hoopis kergem paigaldada ega pea vaeva nägema ka mitmete sadade kaselattide ettevalmistamisega. Nemad on jäänud aga vana ja vaevalisema mooduse juurde.
“See on meie kandi traditsioon, juba isad ja vanaisad on niimoodi kala püüdnud. Vaeva on küll rohkem, aga ka tulemus on parem,” selgitab Margus.
Esimese kala saab mõrrast paari nädala pärast. Südatalvel ongi mõrrapüük üpris väike. Aga kevadeks ei jäeta seda tööd seepärast, et suure veevooluga on mõrdasid väga raske paigaldada.
Margus Narusingi juhtida on poolsada kalurit, lisaks kalatöötlejad. Kõigiga kokku pakub osaühing tööd 70–80 inimesele, mis on piirkonnale suur asi. Kõige enam püüavadki nad latikat, nii et firma nimi vastab sisule.
“Ise olen väike kalasööja, rohkem liha- ja kartulisöödik, aga soe suitsulatikas maitseb. Mulle kalaluud ei meeldi, seepärast eelistan oma firma koha- ja ahvenafileed,” naerab Margus Narusing, kes, muide, juhib ka Meeksi valla volikogu.
Jätame mõrrad sinnapaika. Järgmine jääaugu juures kükitaja on Mihhail Piiterist. Ta on tulnud kolmeks päevaks Mehikoormasse tuttavate juurde koos oma ja sõbra perega. Nood on parajasti Tartus ekskursioonil, talle endale meeldib aga kõige enam puhata kala püüdes.
“Uhhaa jaoks on see väga hea,” näitab mees õnge otsas siplevat kalakest ja viskab selle kümmekonna samasuguse kõrvale.
Naine teeb meestele silmad ette
Kalda ääres roostiku lähedal on kolmene kamp kala püüdmas, kirevasest riietusest on juba kaugelt näha, et nende seas üks nainegi.
“Ma ei tea, miks, aga kõik naeravad, kui ütlen, et lähen kalale,” räägib Gerli, kes on koos mehe ja õemehega sõitnud kohale Võrust ning saanud üksi kätte rohkem kalu kui nood kahe peale kokku.
Gerli on aastaid kalal käinud. Ütleb, et seekord on hea päev, teda ei jäetud koju last kantseldama, vaid võeti autojuhiks kaasa. Kaineks autojuhiks.
“No väike külmarohi kuulub ikka kalapüügi juurde ära, see on terviseks,” ei pane ka Margus Narusing pahaks, kui kalameestel ongi külmaga pudel märjukesega kaasas. Kas või igaks juhuks.
Viimane peatus on kümmekond kilomeetrit eemal Laaksaares. Kella kahe paiku on näha vaid üht meest jääl.
“Kolm meest oli mul siin ennist kõrval – üks sai kolm särge, teine kaks ahvenat ja kolmas, nagu minagi, mitte ühtegi, no ei näkka täna,” laiutab Orava kandi mees Vladimir käsi ja sätib ka minekule.
“Eks kalalkäik olegi rohkem hingele. Kui kala tahad, mine poodi, äärmisel juhul on heeringas ka hea kala,” ei ole Vladimir tühja kalakotiga järvelt lahkudes üldsegi õnnetu.
