Lapselaps loeb raamatust, mida vanaema teab niigi
Lehte Hainsalu elulugu on näide, kuidas väärikalt elada võib. Ta kirjutas 1980. aastal alla 40 kirjale, 20. augustil 1991 hääletas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmena Eesti riikliku iseseisvuse poolt.
Ennekõike või peale kõige on ta aga kirjutanud terve riiulitäie raamatuid. Tundub aga, et see riiul pole siiski veel päris täis. Hiljaaegu laoti poelettidele Lehte Hainsalu tõeliselt raskekaaluline lasteraamat “Üksteist ühte”.
Käed võivad väsida
Kõigepealt raamatu kaalust kui massist. Kui raamat kätte võtta, tundub ta toekas, isegi väga. Ikkagi 500 lehekülge kena valget paberit ja kõvad kaaned veel takkapihta.
Õnneks saab raamatu lugedes lauale panna – ega seda selili voodis lugemist nii väga soovitatagi! Ning õnneks on vanaemad, kes võiksid seda raamatut lastelastele ette lugeda, pärit ajast, kui töö veel käed tugevaks tegi. Raamatu sisu kaalukus tuleb ilmsiks juba tiitellehel. Seal on vanaema soovitus lapselastele: “Teid on üksteist. Hoidke üksteist!”
Hoidmise teema läbib kogu kogumikku – kõvade kaante vahele on koondatud Lehte Hainsalu lood aastatest 1994–2008.
Muidugi tekib küsimus, kas on mõistlik niiviisi koguda ja avaldada. Sest ühtpidi – kellel on tänapäeval mahti nii paksu raamatut läbi lugeda? Ja teistpidi – kellel on niisuguse paksu raamatu ostmiseks raha?
“Üksteist ühte” puhul võib mõlemad kartused siiski kõrvale jätta. Esiteks võib teda jutu kaupa lugeda. Teiseks muutub raamatu väärtus ajalootolmu paksenedes kindlasti suuremaks.
Samas: parem on ikka kohe lugema hakata. Ning kui lugejaks on laps (eks see ikka rohkem lasteraamat ongi), siis miks mitte hakata lugema vanaisa-vanaema juures. Veelgi parem, kui vanavanemad ise ostavad selle raamatu. Ja kui lapselaps külla tuleb, siis avavad kodus internetipunkti asemel hoopis lugemistare.
Veel tuleb avada kodune tõlkebüroo. Mõned teemad vajavad kui mitte tõlkimist, siis selgeks rääkimist vähemalt.
Võtame või “Suurejüri peremehe”. Autor on soovituseks kaasa pannud sellise lause: Üks tõsijutt Mariole, tõsisele eesti mehele.
Selles jutus leiduvad niisugused ütlemised: “Kas teistre Maasik hakkab poegima või ei mõtlegi veel?”; “Olgu nii, poja, kuid nüüd piimapuki otsa ei roni”; “Nüüd valatakse kotist seakartuleid traatkorvi”.
Lihtsad ja armasad asjad, eks ju? Aga nendest lihtsatest ja armsatest on mõnel pool terve põlvkond, mõnel pool juba kaks põlvkonda eemal elatud. Et seda eemalolekut leevendada, ehitabki Lehte Hainsalu oma lugudega silla, mida mööda (hilis)keskealised noorusmaale minna (ja lapselapsed kaasa võtta) saavad.
Teeb rikkamaks
Üheskoos lugemise lugu on ka “Lemmiko, vanema poeg”, mis on autori selgitusel “Üks muinasaja lugu Ukule, muistse nime kandjale”.
Või võtke üheskoos lahti “Pikkurilli”, liigutav lugu, mida üksi ongi natuke raske lugeda. Pärast “Pikkurillit” tahaks tihedalt kellegi kõrval istuda ja võib-olla ehk isegi käe talle ümber panna.
Kindel on ka see, et kui “Üksteist ühte” saab loetud, on lapse mõtte- ja tundemaailm rikkam. Ning vanavanemate pilk kuidagi selgem ja samm kergem.
Lehte Hainsalu.
Üksteist ühte.
503 lk.
Elmatar.
