Laulja Jüri Pärg: Olen alati olnud valel ajal vales kohas
Ei teagi, kust alustada. Alustaks kullast. Et kui seda sorti kala kinni püüaks, mis need soovid oleksid?
Laseks vette tagasi.
Ehk tahaks tagantjärele rohkem ilu või vähem valu…
Ilu iluks, valu peaks jääma. Valu on kunstis vajalik värk. Aga kui soovida, siis pigem rohkem rahulolematust. Enda suhtes muidugi.
Perekonnanimeks praegu Pärg, esiisad olid Bergid, miks siis praegune Jüri Mäe nime ei kanna?
Mine võta kinni, meie isapoolne vahmiil tuleb sealt Sangaste kandist, Bergide juurest. Väga võimalik, et keegi rukkikrahvi lähedastest ööseks kellegi lakka ära eksis. Segane värk… Ma pole seda liini nii täpselt uurinud.
Teie pere küüditati Siberisse juba selle “esimese ešeloniga” 1941. Aga ainult pool peret – isa ja õde jäid maha.
Õde oli Viljandis ja isa oli väikestviisi näitleja, peitis end Tartu närvikliinikus teiste hullude sekka ära. Käidi küll küsimas, aga keegi välja ei andnud. Läksime emaga kahekesi…
Saite vähemalt vene keele selgeks.
See oli mul enam-vähem selge juba siin, rohkem kui saksa keel. Õpetaja oli parem. Seal kaugel hakkasid pigem teised keeled – eesti ja võru keel – ununema. Kui 1949. aastal tagasi sain, läksin Võrus kaheksandasse klassi vene koolis.
Oot-oot! 49 ja juba tagasi? Kes teid ära lasi?
Keegi ei lasknud. Tulin ise salaja tulema. Õigemini oli see ema soov. Tema sokutas ja maksis laevamehele. Mööda Obi tulin, teistmoodi sealt tulla ei annagi.
Tegelikult oli meid, poisikesi, kolm, kaks kukkusid kinni. Mind välja ei andnud. Redutasin kajutis, kuni poole reisi peal kuulsin äkki eesti keelt. Üks mees eestiaegse tuletõrjuja lampassidega mundris oli Siberisse tulnud, et sealt eesti lapsi ametlikult koju tuua. Läksin tema juurde, tunnistasin kõik ausalt üles.
Ega mul ju mingeid pabereid olnud. Ühe tegime kuidagi ise valmis ning vorpisime keedetud munaga alla täitevkomitee pitsati. Vana kuulas mu ära, sai asjast aru ja tõi mu sealt kadalipust läbi. Nii sain tagasi Võrru, koju muidugi mitte, sinna oli pandud lastesõim. Aga eks see küüditamise vari käis kogu elu kaasas kuni Eesti vabakssaamiseni.
Ne võjezdnoi?
Ne võjezdnoi. Plaati ei lubatud ka laulda. Esineda ikka võisin. Aga tühja sest, plaate teen ja koostan praegu, 78aastaselt. Juba seitsmes käes.
Ma olengi vist mingi anomaalne nähtus – kõik valel ajal või vales kohas. Ju vist sellepärast kultuuriministeerium mind 75 aasta juubeli puhul meeles pidada ei viitsinudki – mis sa selle anomaaliaga ikka jändad!
Kas mingit vimma kellegi või millegi vastu nende aastatega sisse pole jäänud?
Ausõna, ei ole. Kuidas ma seda kohtunikku, kes ema valekaebuse peale süüdi mõistis, omakorda süüdistama hakkan? Ta tegi oma tööd ning ausalt öeldes aitas mu ema rehabiliteerimises hiljem omakorda tublisti kaasa. Kui kord hiljem Tomskisse laulma sattusin, saime kokku. No mis vimm?
Miks te parteisse ei roninud? Oleksite varem teeneliseks saanud. Nüüd alles 1980ndal.
Miks, miks?! Ei tahtnud. Komsomoli ka ei tahtnud. Heino Aassalu, Estonia tolleaegne komsorg, igavene tore poiss, tuli kord oma vaikse ja ettevaatliku jutuga, et mis oleks, kui astuksid… Mul oli temast lausa kahju. Ütlesin talle kurvalt, et kohe kuidagi ei saa, olen usklik. Jättis rahule, hea mees oli, olgu muld talle kerge.
Laulda ikka lasti?
Kogu oma elu olen laulnud, laulan praegu ka.
Teid lapsepõlves televiisorist kuulates tundus mulle, et teie hääletämber, intonatsioon ja kohati isegi repertuaar sarnanevad kangesti Georg Otsa omaga. Kas te ise…
Tean-tean. Seda on mulle varem ka öeldud.
(Räägib ühe loo Otsast, millest joonistub välja kultuuripusle, kus mõni laik siiamaale õlgu kehitama paneb. Väidetavalt ei tahtnud muusikakooli toonane direktor Ots näha Pärga oma kooli õpilaste nimekirjas. Oli põhjus siis vürst Igori aarias, mõlema mehe leivanumbris, või milleski muus, on saladuseks jäänud siiani. Fakt on õnneks see, et Pärg sai oma õpetaja professor Aleksander Arderi eestkostel siiski kooli tagasi.– Toim.)
Kolmkümmend üks aastat – 1961 kuni 1992. Siis enam lepingut ei sõlmitud.
On teid mõnikord solvatud ka?
Küll. Iseasi, kas ma solvun. Korra jah kihvatas küll. Seal Tallinnas Raadio 2s on üks saatejuht – Raudsepp. mis ta eesnimi oligi? Koit, just, tuli meelde.
See oli see aeg, kui mul tuli välja mu esimene plaat, Ivalo Randalu mõtles veel vahva nime välja – “Laulupärg”. Mul oli Eesti Raadios sisse lauldud üks Babadžanjani – oli selline hea omaaegne laulutegija – laul ning selles refrään, kus tuleb laulda “La-la-la-la-laa…”.
Ega mul ausalt öeldes need la-la-laad kunagi endale meeldinud olegi, aga noh, laul on laul. Vaat seda la-la-laad siis too Raudsepp oma R 2s kurtis, lällutas ise veel juurde. Oleks ta sellega piirdunud, ent siis kukkus kommenteerima, et nii laulis üks kunagine operetilaulja, peale selle kindlasti joodik ja mine tea, kas ta enam üldse elabki.
Puha vale jutt. Pole ma kunagi operetilaulja olnud, joodik ammugi mitte. Ja mis puutub elus olemisse, siis siiani üsna hea tervise juures. Eks ma siis helistasin ja mees pidi eetris vabandama. Aga mis sest enam.
Kui jutt juba selle peale läks, siis… kas kohe üldse mitte?
Iga päev joon klaasikese kuiva veini, mõjub hästi. Ja kui esimesed seened valmis saavad, siis luban vahel ühe pitsi. Teile pakuks küll heameelega, aga nägin, et autoga…
Oleks ma teadnud. Kuidas tänapäeva estraadilauljad eemalt vaadates tunduvad?
Ma ei ole võib-olla õige hindaja, mul klassikaline põhi – itaalia ja muu lüürika. Aga kahjuks kuulen seda harva, mis rahuldab.
Hääled nigelaks jäänud?
Hääled on suurepärased, muusika ka. Sõna ei mängi. Karl Maria von Weber on kord öelnud: vokaalkunstis ongi kõige tähtsam sõna sissetoomine. Praegune laululoomingu esitus tundub olevat agressiivne ja pealiskaudne. On muidugi head ka, aga Šaljapini või Sinatra tasemel… kahtlen.
Mu professor, kadunud Aleksander Arder armastas ikka öelda: “Kohvi makstakse mitte vee, vaid ikka kohvipaksu eest.” Ma julgeksin siia lisada, et meie lauludes just seda kohvipaksu võikski rohkem olla.
Üks tark mees ütles, et kunst on julm. On siis või?
Muidugi on. Eriti siis, kui ta on ebaõiglaselt julm.
Vanana? Ma pole mingi vana. Seitsmekümne kaheksaselt annan plaate välja ja käin kontsertidel esinemas. 20. augustil on siin, Võrus, minu plaadi tutvustus ning 19. septembril Võru kirikus oreliga kontsert, Urmas Taniloo tuleb saatma. Päev hiljem Rõuge kirikus sama.
Mida kuulda saab – uut ja vana?
Põhiliselt klassikat – Schubert, Godar, Brahms, Gounot… Aga midagi ka Napolist ja Eesti asjadest – “Unustuse jõel”, Oidi ilus boolero.
Kui laul poleks lapsepõlvest selgelt peale jäänud, kelleks oleks veel võinud saada?
Ema mäletas, et tahtsin autojuhiks ja dirigendiks. Kui mõnelt kontserdilt koju sain, näitasin, kuidas peab dirigeerima. (Ajab juuksed sassi ja näitab, kuidas peab.)
Kuidas te lõpetaksite lause: “Ma loodan, et…”
Loodan? Loodan…? Vaat see lootus siin maailmas on alati suurem kui teostus ise – kui ilus ja tabamatu. Üldse, kui kord miski tabatud saab… polegi see vist enam päris see.
Olete rahul, et olete eestlane?
Küllap ma olen kõigesööja. Vene koolkond on muidugi oma mõju avaldanud, sain Leningradis ligi kaks aastat stažeerida – tõeline õnn.
Eestlased? See meie jonn ja tööarmastus on muidugi võimsad asjad, aga samas kadedus, eneseserveerimise kompleks… Kuid ega ma kahetse küll. Eesti keel on nii ilus. Miks nii vähe eesti keeles lauldakse? Ma isegi aiman – võõrkeeles on oma arust kergem laulda, sisemine valvsus on väiksem.
Olete ise üsna palju vene keeles laulnud?
Sellega oli lugu omal ajal nii. Kui keegi oli loo juba sisse laulnud, ei saanud teine seda enam teha. Aga teises keeles küll.
Mulle meeldis väga Valgre “Hall sõdurisinel”, kuid see oli juba lindis. Tegin siis sellele venekeelsed sõnad – “Pod soldatskoi seroi šinelju…”. Siis lubati.
Võimudega pole rohkem tegemist olnud?
Eks mind Siberist tulles ikka Pagari keldrisse viidi, aga putkamine jäigi saladuseks. Võib-olla sellepärast, et mul on kolm nime: Valter Ivar Jüri. Ei mäletagi, millist seal kasutasin.
Enne järgmist, 1949. aasta küüditamist tuli üks vanema klassi poiss hoiatama, et mine maga see öö tuletõrjedepoos. Võru oli väike linn, keegi teadis, mis tulla võib… Pealegi käisin ju vene koolis, tollaste võimumeeste lastega ühes klassis, see võis ka aidata.
Üheksandasse läksin juba eesti kooli, seal aitasin teistel vene keele harjutusi teha. Siis alustasin ka laulmisega. See Siberist salaja tulemine tekitas pärast ikka sekeldusigi. Kui rehabiliteerimiseks läks, olid küll väljasaatmise paberid julgeolekul olemas, aga tagasitulekupabereid kohe üldse mitte.
Õnneks oli mul alles Siberi-aegne 7. klassi tunnistus, peale selle olin ma seal otlitšnik, eesrindlik õpilane. Tolleaegne julgeolekumees major Urvaste laiutas küll käsi, kuid õnneks kõik laabus.
Hea mälu on teil, isegi julgeolekumajori nimi on meeles?
Mul oli siis suvekodu Urvastes, nimi oli sama. Sealt see meelde jäi.
Nii et kapis ei ühtegi luukeret?
Senini pole leidnud. Süda on puhas, see annab sisemise rahu. See ongi suurim väärtus, kui hing ei ole haige.
Omal ajal tuli esineda ka sõjaveteranide orkestri ees. Ühel päeval tuli selle direktor, endine ohvitser, ja kutsus mind miskipärast kempsu. Seal hakkas rääkima, et sina, Jüri, peaksid edaspidi sõjaväevormis esinema. Me lasime sulle ohvitserimundri õmmelda, ole hea, võta ja vii koju.
Tulingi, munder seljas, koju, aga kui naine seda nägi, võttis ja viskas minema. Noh ega ma ise ka sellega lavale poleks läinud.
Miks ta teid kempsu kutsus?
Ju vist sellepärast, et orkester mu arvamust ei kuuleks.
Piirid jäid teie jaoks kauaks kinni. Seda enam sai vist seespool neid laulda ja sõita?
Kui teeneliseks sain, lasti korra ikka välja laulma ka. Süüriasse, Jordaaniasse, Ungarisse. Korra pakuti Afganistani-tuuri, kuid sellest ütlesin ära. Ei istunud mulle see poliitika. Pärast tehti küll selgeks, mis ma kõik võita oleksin võinud…
Aga sinnani, oojaa, nagu öeldakse – kuuendik planeedist risti-põiki läbi lauldud. Maal ja merel, saalid puupüsti täis. Ja mida seal kõike juhtus! Üsna põnevate inimestega sain tuttavaks: Aleksandra Pahmutova, Jan Frenkel, Maia Kristallinskaja, kes kõik nendest omaaegsetest veel…
Kord Bakuus tuli Eino Baskin minu juurde ja ütles, et Muslim Magomajev tahab minuga tuttavaks saada. Nii kohtusin ka temaga. Ise ta siis veel nii ilmakuulus ei olnud, aga juba hea laulja. Nii me siis sellel õhtul teineteisele laulsimegi – tema “Sevilla habemeajajat” ja mina seltsamalt Rossinilt “Tarantellat”.
Saime paar korda hiljemgi kokku. Praeguseks on ta juba lahkunud mees. Eks kaks kirge ta siit ilmast ära viis – ta oli ju kõva suitsumees ning hiljem peale selle veel Interneti-hull. Aga jõudis palju ja kaugele.
Kas te selle kõik enda jaoks kirja ka olete pannud?
Viimati pidasin päevikut poisikesepõlves, just siis, kui Siberist jalga lasin. Seda oleks praegu põnev lugeda olnud, aga hilisema üüritoa omanikud, ettevaatlikud vanaprouad, leidsid selle vist pööningult üles ja hävitasid. Küllap kartsid, muidugi õigusega. See oleks võinud tuua palju pahandust.
Mis hiljem teie õest ja isast sai?
Nagu paljude põgenikega. Algul Saksamaale, hiljem edasi. Nemad jõudsid omadega Austraaliasse. Sinna pääsesidki ainult nemad kaks, siit kaasaläinud vanaema ja emaõde peeti liiga vanaks – ülalpeetavaid ei taha ju ükski riik.
Praeguseks on õde juba manalas. Ise ma talle külla ei jõudnudki, poleks lastud ka. Aga Austraalias tahaksin ära käia küll.
Oletegi pealinna melu päriselt Võru vastu vahetanud?
Ei sugugi. See majake siin Katariina tänaval on mu sünni- ja suvekodu. Aiake ja puha, näete seal puu all on meie truu koer oma igavestel jahimaadel.
Vastu ehitasid nad küll igavesti kõrge kortermaja, kuid kui aias puud suureks kasvasid, saab nüüd varju küll. Suvekoduks see esialgu jääbki. Kui sügis jälle lähemale tuleb, kolime Tallinna Õismäele tagasi, et sealt kevadel jälle siia sõita.
Ühes oma intervjuus olete küsitlejale vastanud, et kõige tähtsam on elus mitte valetada. Et teie põlvkonnal on tulnud elada ühe, teise ning kolmanda elu räbalatest, mis ei klapi omavahel. Ja et neid ei saagi klapitada.
Kui seda vastust tähelepanelikumalt lugeda, siis ütlen, et eelkõige ei tohi valetada lauldes. Ega laval ja elus tõtt rääkida alati nii lihtne olegi. Kui sellega hakkama saab – tasub laulda. Ja tasub elada.
