Laulurahvas riius: kas koorid virisevad liiga palju?
Henri Reeder, Aruküla noortekoori laulja: Ma pole kunagi varem laulupeo juures tundnud sellist ängistavat tunnet. Kõik on närvis ja pabinas, korraldajad aga lauljate muredest välja ei tee ning väliselt saadab seda mingi ilus jutt üheshingamisest. Kogu see kompott tekitab väga sandi tunde.
Ly Rääsk, Äksi segakoori dirigent: Laulud on rasked ega sobi suurele peole. Niisuguse tempoga, et sõnadesse pole aega süveneda. Ka õppimise aeg on olnud lühike. Tundub, et pidu on suunatud võimekatele linnakooridele ja eelistatakse ka noori, ehkki neil tuleb ju varsti oma laulupidu.
Henri Reeder: Kõigele lisaks hakkasid pidu saatma jutud karmidest tädidest ja onudest, kes sind üle loevad, kuulavad, noomivad ja eemaldavad. Miks nutavad koorilauljad ja närvitsevad koorijuhid? Me vist läheme sõtta või kuskile teise jubedasse kohta. Seda laulupidu, mis on vaikne, ilus ja spontaanne, igatahes enam näha ei ole.
Peotegijad, kuidas te sellist nurinat põhjendate?
Heli Jürgenson, XXV laulupeo segakooride liigijuht: Minu meelest on põhiprobleem selles, et repertuaar on üsna mahukas ja käib rohkem ajaga kaasas kui varem. Vaatasime eelmiste pidude kavasid ja nägime, et repertuaar on pikka aega püsinud praktiliselt ühesugune. Lauljad olid sellega harjunud, aga nüüd peavad õppima midagi teistsugust.
Ave Sopp, Laulu- ja Tantsupeo SA muusikatoimetaja: See on ainuõige muutus, kuna pidu peakski sünnitama rohkelt uusi laule, mida esitatakse ka edaspidi ja mis arendab kogu meie muusikaelu. Mina olen proovides näinud, et uut ja keerukamat repertuaari esitatakse palju isukamalt kui ülessoendatud vana.
Aga osa inimesi arvab siiski teisiti.
Ave Sopp: Eks neid, kes repertuaari raskeks peavad, on alati olnud. Lihtsalt tänapäeval on kergem oma arvamust avaldada - kanaleid on rohkem ning siis jääbki mulje, et pahameel on massiline. Aga ei ole ju. Kui oleks massiline, siis oleksid proovisaalid tühjad. Pealegi kipuvad inimesed just oma kibestumist välja ütlema - kui kõik on hästi, siis tehakse tööd rahulikult edasi.
Heli Jürgenson: Täiskasvanute kooride osas pole varasematel aastatel nii suurt konkurentsi olnud nagu praegu ja eks see ka hirmutab ning tekitab paanikat.
Kas süüdistus, et laulud on liiga keerulised, on samuti alusetu?
Heli Jürgenson: Laulupidu on tippkultuuri sündmus, mitte lihtsalt üks kokkutulemine. Seetõttu tuleb kvaliteedi nimel ka rohkem vaeva näha. Peole pääsemise latt ei ole üle mõistuse kõrgel, see on ülepaisutatud jutt. Aga kui koor ei suuda muusikapala neljahäälselt esitada ning lugu pole äratuntav, siis tuleb küll tõsiselt mõelda, kas selle koori koht ikka on laulukaare all.
Ave Sopp: Kui koor lauluga hakkama ei saa, siis ei paku tema esinemine naudingut publikule ega koorile endale.
Priit-Andres Pärtna, Lüganuse segakoori dirigent: Mina küll ei pea praegust repertuaari raskeks - kui harjutada, siis saab laulud selgeks küll. Ega see, kui omal ajal tuli Veljo Tormise kantaadi "Lenini sõnad" jaoks üle 40 lehekülje teksti pähe õppida, kergem polnud.
Ave Sopp: Repertuaari pole koostanud üksikud inimesed, vaid tegu on väga pikalt ja põhjalikult läbi kaalutud valikutega, mille kõigi taga on kindlad taotlused. Näiteks igal lastelaulul on pedagoogiline põhjus, mis väärtusi sellega õpetatakse.
Peole registreerunud rohkem kui 43 000 esinejast peate eitavalt vastama ligi 10 000 lauljale-tantsijale. Kui palju koore on otsustanud peole pürgimisest vabatahtlikult loobuda?
Ly Rääsk: Mina olin pärast viimast eelproovi masenduses ja otsustasin loobuda. Tõmbasin loosiga kaks laulu, mida tuli esitada saatjaga, aga meil saatjat polnud ja palusin komisjonilt luba laulda a cappella. Ei lubatud. Saatsin siis koori koju ja ütlesin komisjonile: jumalaga! Mul ei ole kahju, ma ei tahagi enam peole minna, kui proovis on negatiivne õhkkond ja liigijuhid ning nende abid karjuvad ja halvustavad lauljaid.
Ave Sopp: Loobujaid on, aga sugugi mitte ainult repertuaarist lähtuvalt. Näiteks pole mõni koor piisavat liikmete arvu kokku saanud, mõni dirigent on läinud lapsepuhkusele ja kooril pole juhendajat.
Enim loobujaid on laste- ja mudilaskooride osas, mis on ka loomulik. Arvestades, et tuleb täiskasvanute pidu, on nende liikide repertuaar ka teadlikult nõudlikum. Aga üldine pilt näitab, et suur osa loobunud täiskasvanutest liitub mõne teise kooriga ja jõuab seega lõpuks õnnelikult peole.
Heli Jürgenson: Jutt karjumisest ja halvustamisest on küll laim ning mul on kahju, et Äksi koor isegi ei üritanud laulda. Loosiga tõmmatud laule muidugi ümber vahetada ei saa, see oleks teiste suhtes ebaaus.
Aga me oleme eelproovides koore saatega aidanud ja sisse juhatanud, kõigest hoolimata katsetama julgustanud. Enamasti pole kooridel oma klaverisaatjat, sellepärast on meie poolt igas proovis kontsertmeister.
Henri Reeder: Minu koor arvatavasti pääseb peole, aga kas memmede koorid ja keskmised külakoorid on vähem olulised? Nad ootavad pidu viis aastat, neile võib tänavune jääda viimaseks korraks. Ja siis nad lihtsalt jäetakse ukse taha, kuna häälematerjal pole piisav.
Heli Jürgenson: Koori tase ei sõltu tema suurusest ega lauljate vanusest, vaid eelkõige dirigendi oskusest õpetamismeetodeid valida. Minul on eakate kooridega küll väga häid kogemusi. Raplamaa eelproovis laulis üks pisike pensionäride koor nii ilusti, et karjusin "Braavo!".
Ave Sopp: Kes tahavad lihtsalt niisama kokku tulla ja koos laulda, siis õnneks on loodud ka selleks võimalusi, näiteks Märkamisaeg. Või nädal aega pärast laulupidu toimuval Õllesummeril saab samuti koos laulda.
Tantsurühmade osas on konkurents suurem kui kooridel ning lasterühmadest pääsevad peole ainult pooled soovijad. Ometi pole tantsijate poolt veel nurinat kosta olnud, ehkki peavad nõudlike tantsude õppimiseks kõvasti vaeva nägema. Miks nemad siis vakka on?
Ave Sopp: Tantsijad on raskete proovidega rohkem harjunud ega tule selle pealegi, et võiks nuriseda.
Kadri Tiis, Laulu- ja Tantsupeo SA tantsutoimetaja: Jah, tantsijatele on konkurents ning tugevad treeningud tuttavad. Eks algul kurdavad juhendajad ikka, et nii keerulised tantsud, aga hiljem enam mitte.
Kädi Pärnoja, kolme tantsurühma juhendaja Vändrast: Kui ma mõnda tantsu esimest korda nägin, siis ehmatasin küll ära - kõik see jalgadega vehkimine ja naistetantsus varvastel seismine. Meestetantsuga oleme ka palju tööd teinud ja nüüd tundub, et tantsud ei olegi rasked. Eks närveerimist ole muidugi, aga see on loomulik.
Kui peole soovijatest tuleb umbes neljandik ukse taha jätta, siis peaks ju olema mõistetav, et kvaliteet on ainuõige kriteerium valiku tegemiseks, mitte näiteks registreerimise kiirus või koori vanus.
Heli Jürgenson: Just. Tõsi, eelmistel pidudel lahendati olukorda nii, et iga koor pääses küll laulukaare alla, aga väiksemas koosseisus kui oli registeeritud. Dirigendid pidid ise otsustama, kelle nad koju jätavad. Aga tänavu läheme teist teed ja lähtume sellest, et iga koor on üks tervik.
Kas see, et hulk lauljaid-koorijuhte kurvad ja pahased on, jätab peole negatiivse jälje?
Ave Sopp: Ühest küljest jääb mingi kõrvalmaik juurde küll, aga niipea kui üldproovi lähen ja sealset õhkkonda kogen, kaob see kõrvalmaik kohe ära.
Heli Jürgenson: Öeldakse, et suurte laevade liikumist saadab ikka kajakate kõva kisa, sellega tuleb leppida. Ehk ongi meie peo roll praeguses ühiskonnas asjad õigetele kohtadele asetada ning isamaa-armastust kasvatada, isegi kui see toimub suure kaotusvalu või kriitika saatel.
