Lauristin lähivaates
Juubelilugu tavatsetakse alustada autori esmakohtumisest juubilariga, või sellest kohtumisest, mis on kestvalt mällu talletunud.
Ajaraamat kinnitab, et olime Marjuga terve 1958./1959. õppeaasta ülikoolis osakonnakaaslased.
Paraku ma teda tollest ajast ei mäleta — küllap sellepärast, et eesti filoloogia osakond oli suur ja Marju õppis esimesel, mina viimasel kursusel.
Kahju muidugi, olnuks ju uhke siinkohal kuulutada, et tunnen Marju Lauristini üle poole sajandi. Nüüd aga liigume ajas mõne aasta tänase poole.
Minust on saanud Edasi tööstusosakonna juhataja ja Juhan Peegli mittekoosseisuline abimees ülikoolis ajakirjanike koolitamisel, Marjust kaugõppija.
Et ülikooli kimbutas ruuminappus, pidasin loenguid tihtipeale toimetuses, väikesele rühmale koguni tööstus- ja põllumajandusosakonna toas. Nõnda ka sel korral, kui jutuks olid majandusküsimused ajakirjanduses. Üks nääpsuke prillitet noorik oli varmas küsimusi esitama ja kaasa arutlema.
Ta tuli välja huvitava mõttekäiguga, mida oli just mingist venekeelsest artiklist lugenud. Mina ei olnud lugenud.
Marju oli ametis Eesti Raadio noortesaadete toimetuses ning sulge teritanud kirjanduskriitikuna.
Sestap avaldas tema lugemus ja orienteerumine valdkonnas, mida õrnem sugu üldiselt puru-igavaks pidas, loomulikult muljet ning jäi meelde. Hiljem olen sobival hetkel ikka meenutanud, kuidas muna õpetas kana.
Maratoneksam Marjuga
Õppekavade sage reformimine tekitas ükskord olukorra, et kolmas kursus pidi miskipärast tegema Marjule ja mulle ühise eksami, sisuliselt kahes aines. See oli omamoodi katsumus mõlemal pool eksamilauda istujatele.
Tudeng pidi esmalt vastama Marju piletiküsimustele, siis tuli minu kord. Marju oli heatahtlik, aga talle omaselt põhjalik. Ei kiirustanud hinnet kirjutama, vaid püüdis rohkete küsimustega kannatlikult välja peilida, kuivõrd vastaja on ainest jagu saanud.
Alustasime hommikul, viimane vastaja pani meie kateedri vastas asunud auditooriumi ukse kinni veerand tundi enne keskööd. Peahoone valvur vaatas meid välja lastes nagu peast põrunuid.
Marju eksamit kardeti. Mõnel oli tavaline tudengihirm: kas saab läbi, ja kui saab, siis kas stippi lubava hindega. Rohkem oli aga neid, kes ei tahtnud lugupeetud õppejõu ees rumalana paista.
Mulle oli see oma tudengiajast tuttav tunne: meie kursusel ei läinud uljaimadki Juhan Peegli või Villem Alttoa eksamile kirvest viskama, lihtsalt loll oli lemmikõppejõu silmis loll olla.
Toona oli komme, et igal talvevaheajal kutsus Moskva Riikliku Ülikooli žurnalistikateaduskond ajakirjandusõppejõude ja -uurijaid igast impeeriumi nurgast konverentsile.
Konverents peeti teaduskonna hiiglaslikus majas, mille fassaadilt sama hiiglaslikult tahvlilt vaatas vastu kompartei pea-ideoloogi Mihhail Suslovi valvas nägu. Stalini hirmuvalitsuse ajal oli nimetatu paar aastat kõrvaltööna peatoimetanud partei keskhääletoru Pravdat.
Kummati kõneldi konverentsidel kohustuslikust propagandajurast rohkem asjalikku, edasipürgivat juttu. Kui ma koos Marju ja Peeter Vihalemmaga esimest korda osalesin, täheldasin meeldiva üllatusena, kui tähelepanelikult Moskva ülikooli tähtsad professorid ja teadurid kuulasid Marjut.
Mitte üksnes ta ettekannet, vaid ka aruteludes öeldud arvamusi. Ei nootigi paljude moskvalaste lemmikooperist — meie ja provintslased.
Marju kadedustäratav võime hetke pealt tabada jutuksoleva tuuma, nähtuste seoseid ja protsesside kulgu koos oskusega oma mõtteid tabavalt argumenteerida andis ta väljaütlemistele kaalu ja veenvuse.
Tema kiiluvees oli teistelgi eestlastel soodus pärituul. Nõnda kuulati minugi kõva aktsendiga vene keeles esitatud ettekanne nihelemata ära.
Peegli mantlipärija
Marju ise on enda eeskujuks nimetanud oma õpetajat Juhan Peeglit. Läbi aegade. Kui Juhan pensionile läks, sai Marjust tema mantlipärija, nii kateedrijuhatajana (suurde poliitikasse sukeldumiseni) kui inimesena, kellelt alatasa midagi oodatakse. Näiteks küsitakse pädevaid hinnanguid meie ajakirjanduse kohta (muide, Kroonikat Marju ajakirjanduseks ei pea).
See oli enamasti ikka Marju, kes parajate ajavahemike järel ütles: “Lähme Juhanit vaatama!” Need olid hinge- ja vaimukosutavad koosistumised Kaunase puiesteel, kus kõnelesime olnust, olevast ja tulevast.
Teine niisugune õdus paik oli Marju ja Peetri kodu Ropka uulitsas. Kui ajakirjandusosakonna töötajaspere oli veel sellises suuruses, et laskis end kokkupressitult ära mahutada, peeti aastalõpupeod ikka seal (pererahva sünnipäevad muidugi ka, pluss õppeaasta alguse tähistamised).
Kodus avaldusid nende võõrustajaanded ja Marju perenaiseoskused täiega. Seetõttu pole kolleegidel üldse raske kujutada ette ema-vanaema-vanavanaema Marjut, põll ees, suvekodus Käärikul oma suvist suurperet sööma hüüdmas või lillepeenart rohimas.
Ajakirjanike standardküsimusele “Mis on õnn?” on Marju vastanud nõnda: “Pean õnneks tasakaalutunnet enda ja maailma vahel.” Eespool vilksatanud tasakaalupunktidele võib mõndagi lisada.
Näiteks eksivad need, kes arvavad, et Marju ei loe muud kui kole tarku (eriala)raamatuid. Aga professorite pere uues Siili tänava kodus on nii ohtralt mitmest salvest vaimuvara, väärt kauniskirjandus kaasa arvatud, et see võib keskmise suurusega avaliku raamatukogu kadedaks ajada.
Lõdvestuseks armastab Marju öösiti lugeda häid ingliskeelseid krimiraamatuid. Ja eelistab kehvale telesaatele korralikku krimifilmi. Pakuvad ju nii raamatud kui filmid põnevat peamurdmist.
Naine nagu keravälk
Pidev soov uusi asju tundma õppida meelitas ta omal ajal, kui meie teleekraanile tulvasid seriaalid ja seebiooperid, mõnda aega jälgima “Vapraid ja ilusaid”. Hea valik: hiljuti 23aastaseks saanud seriaal pälvis mullu Emmy auhinna.
Nädal tagasi arutati Juhan Peegli rajatud, nüüd taaselustunud Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi koosolekul televisiooni olevikku ja tulevikku. Marju hoiatas, et ei maksa ülemäära keskenduda tehnoloogiale ja selle pakutavatele uutele võimalustele.
Ning lõpetas üleskutsega: “Tagasi inimese juurde, tagasi kunsti juurde, tagasi terviklikkuse juurde!”
Igaühel, kes Marjuga kokku puutunud, on oma Marju. Tiit Matsulevitš on oma ülikooliaegsest kursusejuhendajast kirjutanud: “Kindlasti meenub kõigile Marju õpilastele tema tohutu vitaalsus ja optimism — ta on nagu elavhõbe või keravälk.”
SULEV UUS on endine ajakirjandusõppejõud
