Lauritsapäeva äike ennustab sügisesi tulekahjusid

Lauritsa- ehk tulepäevast kaob aovalgus ja öötaevasse ilmub linnutee. Et õhtud jäävad pimedaks, on siitpeale kohane videvikus kodus tuld üles võtta.

Samas, tulepäeval tuld ei tehta, tal lastakse puhata. Et tuld edaspidi ohjes hoida, on sel päeval hoopis koldesse vett piserdatud ja pang vee ja vihaga ahju otsa pandud. Pesu pesemine tulepäeval täidab sama ülesannet. Mõnel pool on sel päeval korstnaid pühitud.

Aga mida on sellest õppida pärimusest hoolival rahval? Ehk seda, et tulepäeval võiks suitsu- ja piibumehed tuleriistad rahule jätta.

Toimub teinegi muutus: õunale ja kartulile luuakse maitse ja siitpeale on täisluba neid süüa. Õllesõbrale on tähtis, et humalale luuakse nüüd viha.

Miks tulepäev?

Sel päeval 258. aastal suri märtrisurma püha Laurentius. Lisaks diakon Laurentiusele hukati neil päevil veel üheksa kristlikku vaimulikku, teiste hulgas paavst Sixtus II.

Laurentius piinati surnuks põletusrestil. Seetõttu kujuneski temast kõigi tulega seotud ametimeeste (pagarid, kokad, söepõletajad, klaasipuhujad) kaitsepühak, temalt loodeti abi tuleõnnetusete, põletushaavade ja palaviku korral. Laurentiuse kaitse all on ka kõik vaesed ja raamatukoguhoidjad.

Eestis on Laurentiusele pühendatud Kuusalu, Kuressaare, Laatre ja nõo kirik. Nagu terves Euroopas, nii ka meil oli see pühak talurahva hulgas väga populaarne. Rahvajutt väidab isegi, otsekui olnuks Laurentius Kuusalu kiriku ehitaja, kes hiljem kiriku lähedal teeäärsel kivil põletatud. Kivil olla tänase päevani põletusresti ning tuletangide jäljed. Need märgid raiuti muistsele kultusekivile, mida sestpeale Lauritsakiviks ehk Rajakiviks kutsuti, ilmselt 13. sajandil.

Nii lauritsapäeva pikne kui ka põud ennustasid sügisesi tulekahjusid. Vilja järelkuivatamine köetavates hoonetes tõi paratamatult kaasa tuleohu suurenemise lõikusajal.

Rahvakalendris tähistab lauritsapäev ka rukkikülvi algust. Lõuna- Eestis ning Lätis kinnitati, et sellest päevast alates muutuvad õunad maitsvaks ning lõhnavaks. Heina sisse pidi lauritsapäeval aga raudnaelad minema.

Lehmade piimaand pidi lauritsapäevast veelgi vähenema. Lauritsapäeval oli viimane päev sikku tappa, pärast pidi liha haisema hakkama. Selle päeva toidud olid sageli sikulihast.

Lauritsapäeva paiku pidi saabuma esimene hallaöö. Kui külma ei tulnud, oli oodata sooja sügist.

Allikas: Maavald, Targu Talita