Leebe helendus 18. sajandist
Tükk kuulub itaalia komöödiaklassika žanrisse commedia dell’arte ja on kirjutatud 250 aastat tagasi. Lavapildis viitab sellele tegelaste rikkalik näogrimm ja žanri tüüpidele omane välimus. Täpsemalt on tegu eksitustekomöödiaga, kus tegelased püüavad kokku saada oma armastatuga.
Tüki käivitumine on leebe ja hillitsetud. Justkui oleks kusagilt rannikumerest leitud mõni pragulise pealispinnaga savinõu, mille puhastamisel hakkab sellest helenduvat lumma välja imbuma. Mingit katkestust pole, kui kell kukub, hakkab näitemäng pole, isegi tavapärast palvet – lülitage mobiilid välja – ei esitata.
Metatasandid puuduvad
Tükk püsib väga hästi oma piirides, mis voogavad aeglaselt paigale, kutsudes vaatajat kuulama oma lugu. Võib-olla on tolleeagsed tegelased lihtsalt nii kenad inimesed, et ei püüa iga hinna eest vaatajale naha vahele pugeda. Metatasanditest, millest räägitakse teatriteooria kõrgpilotaažis, ei paista siin halli varjugi.
Nüüd sõltub vaatajast, kui kaasahaarava ja üllatavana ta seda tükki näeb. Tunnistan, et vahepeal hakkas see klahvpillimuusika, mida mängis üks härra taevakarva läbipaistva palaka taga, õige pisut tüütavaks muutuma.
Pea kogu lavastuse trupp, kahe erandiga – tuleb eelmise aasta Viljandi Kultuuriakadeemia 9. lennust. Nagu on kuulda olnud, oli üheks põhjuseks, miks see tükk lavale toodi, näitlejate soov avastada see žanr enda jaoks. Vaatakski kõiki osatäitmisi lähemalt.
Tõeliselt ägeda rolli Florindona teeb Kristian Põldma. Sisemine pinge väljendus humoorikalt ja omalaadse loomaliku varjundiga erakordselt nõtkelt kogu tegelase olemuses. Kuidagi väga vahetuna tundus laval see 18. sajandi aadlimehe kuju.
Estraadikoomika kutsub plaksustama
Teise aadlimehena tegi hea esituse Marika Palm. Ta jättis usutava mulje, et tema tegelasel on raskusi sisemise pinge varjamisega, need palavikulised silmad olid tõesti head. Samuti meenutab see tegelane oma teatavas grotesksuses mulle Rasmus Kaljujärve mängitud rüütellikku tegelast NO99 "Kadunud sõbra juhtumis". Kui need kaks laval kokku saaksid, kuulaksin huviga, millest jutt käiks.
Teised naisrollid - Adeele Sepp Claricena ja Klaudia Tiitsmaa Smeraldinana - hiilgasid sellega, et näitlejannad olid erakordselt mitteäratuntavad. Sepal õnnestus seejuures eriti hästi ripsmete plaksutamine ja huulte prunditamine (kohe tuli meelde Aqua lugu „Barbie Girl“). Tiitsmaa meelitas publikult välja nähtud etenduse ainsa vaheaplausi, kui rahvas lõi käsi kokku näitleja naiskoomikuliku monoloogi peale.
Silvio tegelaskuju Rait Õunapuu esituses andis uue kvaliteedi seni Robin Hoodiga seostatavale väljendile "mehed sukkpükstes". Hea, et ta seejuures mõõgaga endale viga ei teinud. Peaosatäitja mängule andis kõrge usutavusväärtuse higi, mis Uku Uusbergi laubal pärlendas. Tõsi ta on, et korraga kahte isandat teenima pidanud Truffaldinol oli palju sebimist. Lausa akrobaatika valdkonda liigitaksin momendi, kui Truffaldino püüdis aknal kõõludes oma isanda mantli, mis läks lendu hetkel, kui Truffaldino oli alles akent avamas. Lavastaja Vallo Kirs oli valinud endale võõrastemajapidaja Brighella tagasihoidliku rolli, mida ta tüünes laadis läbi tüki transportis. Ja mida öelda majaperemehe kohta, keda mängis Martin Mill? Ikka üks eriline vanamehenäss! Tegelaskuju tundus olevat muistsest näidendist just nüüd ja praegu lavale astunud.
