23.06.2011, 11:48
Lehm toitis kolhoosniku pere ja koolitas lapsed
Normipäevade tasu oli nii pisike, et kolhooside algusaastail sõltus maainimese rahakott peamiselt isikliku lehma toodangust.
FOTO:
Alates 1957. aastast reguleeris tööst osavõttu tööpäevade miinimum. Mai-, juuni-, juuli-, augusti- ja septembrikuul tuli meestel töötada 22, naistel 20 kalendripäeva kuus, kusjuures ettenähtud päevanorm oli vaja täita. Oktoobrist alates oli päevade arv meestel 20 ja naistel 15 kalendripäeva kuus. Aasta jooksul kokku tuli meestel töötada 250, naistel 205 päeva. Puhkepäevad olid vabad ja brigadiri loal oli võimalik saada vabu päevi lisaks. Sealjuures kehtis selline nõue, et kui kolhoosnik ei täida kuus ette nähtud miinimumi, saab ta selles kuus 50% palgast. Kui 1960. aastal mindi üle rahapalgale, oli alguses sedasi, et igas kuus maksti kolhoosnikule välja rahas 70% palgast. Ülejäänud 30% võis ta võtta kas rahas või natuuras. Heinakoristusel hakati 1961. aastast maksma lisatasu. Iga kümne kärbise pealt sai tõstja ühe endale. Normipäevade tasu oli aastate lõikes erinev. 1949. aasta palk normipäeva kohta oli raha 1 rubla 10 kopikat, nisu 410 grammi, rukist 470 grammi, segavilja 800 grammi ja põhku 1 kilogramm. Seevastu 1952. aasta normipäeva tasu oli 50 kopikat raha, 360 grammi segavilja ja 600 grammi kartulit.