Leida Rammo: Kahetseda pole küll midagi

 (10)
Leida Rammo: Kahetseda pole küll midagi
Autor: Valdek Alber

Nooruses Viinis pommilõksust imekombel eluga pääsenud Leida Rammo lahendab 85aastaselt Uuemõisa mõisas Miss Marple'i rollis mõrvamüs­teeriume.

Proua Leida, miks te meie kohtumise siia Mustika poe Prismasse määrasite?

Ma elan siinkandis, hea lähedale tulla. Ei, ärge kohvi mulle tellige, seda ma ei joo, või kui, siis suure koorega. Mul see südametegevus elu aeg kiire olnud, lisaerguteid ei vaja. Võtke mulle üks viinamarjamahl.

Kaheksakümmend viis aastat. Üsna aukartustäratav iga.

Ju see geenidest tuleb. Emal jäi üheksakümnest kaks nädalat puudu. Mina ikka vist nii kaugele ei jõua.

Elamise tahtmist paistab küll olevat.

Erilist tahtmist küll ei ole, aga eks ta ole ju nii, et kuni elad ja teed midagi, seni oled pildi peal.

Mälu paistab ka imetlusväärne olevat.

Ah, mis, ma ei mäleta varsti iseenda nimegi. Eks see eluaegne treening on vähekese abiks. Keeled ka muidugi. Inglise keel oli mul juba noorest peast enam-vähem, saksa keel muidugi, prantsuse keel jäigi poole peale. See-eest sundisin tütart selle selgeks õppima. Ma tegelikult olengi frankomaan.

Praegu olete tänu eesti keelele meedia huviobjekt. 85aastane Leida Rammo Ms Marple'i rollis - mitte just igapäevane nähe Eesti teatripildis. Mäng väärib küünlaid.

Seotud lood:

No kuulge, see ongi just sellepärast, et mingi 85aastane laval sekeldab. Ja ega ma ainus ole.

Hetkel küll kedagi teist ei meenu. Ah jaa, Herta Elviste.

No näete siis, tema ju ka minuvanune.

Miks mehed nii kaua vastu ei pea? On nad naistest nõrgemad?

Muidugi on. Eks naisterahvad lähevad ju ka mõnikord noorest peast metsikuks, aga ega noored mehed oma tervise eest kohe sugugi hoolt ei kanna. Põletavad ennast nii mis kole. Mu oma mees oli ka minust viis aastat noorem, aga ammu juba läinud. Eks alkohol seda asja kiirendas. Kõik see Nõukogude aeg, ja ta oli ju ajakirjanik ka. Iseloom selline, et oli rohkem vait, ja kui võttis, jäi päris vaikseks. Seesugustel ongi kõige raskem - ajavad endale vaikselt sisse ja siis on omadega läbi.

“Kutse mõrvale” Uuemõisa mõisas. Mänguhoos on (vasakult) Gerda Laidla (Julia Simmons), Rednar Annus (Patric Simmons), Leida Rammo (Ms Marple) ja Raivo Lepmets (Edmund Swettenham). Foto: Arno Saar, Õhtuleht/SCANPIX ---

Jah, eks selliseid jätku igasse aega. Kuidas Ms Marple oma lavakäitumisega rahule jäi?

Üldse ei jäänud. Tagapõhja leidsin alles kolm proovi tagasi. See Kress ("Ms Marple'i" lavastaja Allan Kress - toim) on rohkem lavastaja kui näitejuht. Seal ju suur vahe. Ma olin ise omal ajal just näitejuht, näitleja abistaja. Kui ikka nägin, et kellelgi peas vilgub, läksin appi.

Kui kaua mõtlesite, enne kui pakkumise vastu võtsite?

Üldse ei mõelnud. Ma olengi selline spontaanne. Aga noh, eks kolm proovi jääb alati puudu. Õnneks võttis publik asja hästi vastu. Eks ma olen seda värki harjutanud ka. Üksvahe arvutati kokku - koos filmidega tuli üle 70 rolli.

Peaaegu nagu Eve Kivi.

Just. Nagu Eve Kivi, ainult ma ei oska nii hästi konverentsidel esineda. Istun rohkem kodus. Ma olen kohutav lugeja. Saame näha kui kauaks. Ju mind ikka Velda (Otsuse - toim) saatus ootab - jään pimedaks. Aga ma loodan, et suren enne ära...

Kui vana see Ms Marple'i tegelaskuju õieti on?

Autor on öelnud, et väga vana ja väga sinisilmne. Nii et sobib mulle küll.

Kas lavale tahtmine oli teil juba maast madalast kaasas?

Eks ta kinoskäimisega hakkas. Olin 12, kui ainult kinos istusingi. Kõik tolleaegsed filmid olid peas. Olen isegi raha varastanud, et piletit osta.

Teil on pikk ja värvikas elu seljataga. Kas memuaare ei ole tahtmist kirja panna? See ju praegu moes.

Ma liiga laisk selle jaoks. Ükskord rääkisin teatri- ja muusikamuuseumis kaks päeva linti, need peaksid seal alles olema, aga keda mu elu ikka huvitab.

Aga elus on igasugu asju juhtunud. Ega ma kogu aeg ka teatrit ei teinud. Olin üksvahe isegi täitevkomitee osakonnajuhataja.

Kunagi taheti mind teatriinstituudist välja visata - ei oskavat mängida. Aga see tolleaegne maneerlikkus minule tõesti ei meeldinud. Mul oli siis juba oma süsteem. Tol ajal laval justkui imiteeriti tõde, mina seda ei osanud ega tahtnud. Ja eks ma ütlesin asju mõnikord otse
välja ka.

Loe veel

Paul Pinnale ütlesin ka kunagi, et pole ta mingi näitleja. Kui olin üheksa-aastane, ütlesin emale, et jumalat ei ole olemas. Sain veel peksa selle eest. Ja 17aastaselt ütlesin seda ühele kirikuõpetajale ka.

On siis või?

Mis asi?

Jumal.

Ei ole, ma mõtlen siiamaani nii.

Mis siis on?

Midagi ei ole. Tühjus. Igaühel on oma jumal. Minu jumal on teater. Nii ma tollele kirikuõpetajale (oli naisõpetaja) ütlesingi. Ise olin sel ajal ainult massistseenides kaasa teinud. Teater oli ka üks põhjus, miks ma tagasi tulin.

Kuhu tagasi?

Eestisse. Ma läksin noorest peast välismaale koduabiliseks. Inglise keel oli mul koolist käes, seal sain saksa keele selgeks.

Mis kant see siis oli, kas Saksamaa?

Mitte päris. Sudeedid, see, mis praegu Tšehhimaale jääb.

Nii et võtsin pakkumise vastu ja läksingi. Töötasin ligi kaks aastat kenas peres. Proua oli küll hispaanlanna, hoidsin nende lapsi ka, pärast sõitsin veel nendega koos Viini. Aga siis oli juba ammu sõda, Viini pommitati.

Jäite terveks?

Kuidas võtta. Viin on ju hiigelsuur linn. Kui äärelinnu pommitati, ei olnud südalinnas, kus meie elasime, suurt arugi saada. Aga kui hakati meie rajooni ka pommitama, jäin varemete alla lõksu.

Kaks inimest kaevatigi ainult välja. Üks olin mina, teine üks hiinlane. Ma veel ütlesin tema kohta jaapanlane, tema solvus selle peale. Viinis jõudsin isegi teatristuudios käia.

Sakslased aga muudkui taganesid ja sõimasid välismaalasi, et need ei viitsi korralikult sõdida. Minu kuuldes sõimasid ka. Minu saksa keel oli siis juba ilma aktsendita, nii et nad pidasid mind sakslaseks. Kui siis ütlesin, et olen samuti Ausländerin, siis hakkasid vabandust paluma.

Ega need austerlased ise nii väga saksameelsed olnudki. Kui Saksamaal tuli tervituse asemel Heil Hitler öelda, siis Viinis ei maksnud küll selle tervitusega poodi minna, pahaks pandi. Tuli ikka Grüss Gott öelda.

Siis hakkasid ameeriklased meid evakueerima - pandi rongi peale ja sõidutati Belgiasse. Rongis sain ühe noormehega tuttavaks, Francois oli ta nimi.

Saksa keelt ta eriti ei osanud, aga ma leidsin juhuslikult maast ühe saksa-prantsuse sõnastiku. Mina nii hästi prantsuse keelt ei osanud, selle abil siis ajasimegi juttu.

Oli tagasihoidlik ja häbelik poiss. Istus kõik need aastad sõjavangis, nüüd siis sai koju. Ma vist isegi meeldisin talle.

Aga tema teile?

Mina ei võtnud seda nii tõsiselt. Ta oli ikka väga häbelik ka, aga võttis julguse kokku ja kutsus mind oma isakoju külla. Ütles veel, et mind võetaks nende juures vastu nagu oma last. Mõtlesin siis, et miks mitte, ja läksingi.

Elasin nende juures mitu kuud. Kenad inimesed olid, sügavalt katoliiklased. Isegi isale-emale öeldi teie. Vaat selline kodu oli.

Ja ei mingit tõsisemat suhet?

Ma ju ütlesin, et poiss oli nii häbelik. Korra, kui tuppa läksin, tegi sõnastiku lahti ja läks ise ruttu välja. Sõnastikus oli fraas
je t'aime - ma armastan sind. Aga see oli ka kõik.

Mis edasi sai?

Kui sõda sai läbi, pakuti igale poole tööd ja elamist. Üksvahe mõtlesin isegi Ameerikasse minna, aga ei, tahtsin koju.

Te ju teadsite, mida venelased siin neljakümnendatel tegid.

Eks ma muidugi teadsin. Ja Eesti oli ju jälle Nõukogude võimu all, aga...

Kas koduste järgi tuli igatsus?

Üldse mitte. Ema ja õe kohta teadsin, et nad on Eestist ära läinud, vanaema oli rannarootslane, olin kindel, et nad on Rootsis. Oleks ma vähe vanem olnud, oleksin ehk rohkem kaalunud, kuhu minna ja mida peale hakata. Spontaanne olen eluaeg olnud.

Ei ole oma valikut siiani kahetsenud?

Mitte kunagi. Ma ei oleks seal õnnelik olnud. Väliseestlasena poleks ma oma elu küll ette ei kujutanud. Need on ju kõik omamoodi õnnetud. Nende lapsed ehk vähem, sest nemad on juba mujal sündinudki, see-eest on neil jälle siin võõras olla...

Mina tahtsin koju. Aga eks tulemisega oli ka tegemist. Seal Belgias Nõukogude saatkonnas ei osanud keegi saksa keelt. Kõik, kellele oma minekust rääkisin, vaatasid mind natuke imelikult küll.

Ega ma päris üksi ka ei läinud. Noored eesti poisid, keda sõda ja saatus oli laiali pillutanud, tulid samamoodi. Kui teisele poole raudset eesriiet jõudsime, nopiti nemad kohe rongi pealt maha, topiti hoopis teistmoodi vaguneisse ja saadeti otse Siberisse. Sinna nad vist jäidki...

Mind õnneks keegi ei puutunud. Ühe päeva sõitsin piirini ja siis veel kaks kuud, enne kui koju jõudsin.

Alles Tallinnas sain teada, et õde ja ema polegi Eestist ära läinud. Ema oli tööl, õde üksi kodus. Jällenägemise rõõm oli muidugi suur. Kartsime õega, et kui ema mind näeb, ehmatab liiga ära, aga ei. Kui ema koju jõudis ja mind nägi, ütles kuidagi väga rahulikult: noh, siin sa oledki, ja läks naabrinaisega juttu ajama.

Kas olete hiljem oma noorpõlve radu üle vaatamas käinud?

Ei, mitte kordagi. Ma ei ole üldse suurt välismaal käinud. Ah jaa, kaks korda Ungaris.

Kuidas lõpetaksite lause, mis algab sõnadega: ma loodan, et...

No mina loodan, et need (nimetab ühe erakonna nime) lõpuks ometi asjast aru saavad ja nendega (nimetab ühe teise erakonna nime) koos midagi ette võtavad ja siis ülejäänud (nimetab veel paar parteid) ka lõpuks aru saavad, et peab koos midagi ette võtma, et ükskord lõpeks see rikaste riik ja see väiklane marurahvuslus.

On siis meil tõesti nii palju seda marurahvuslust?

Muidugi on. Ja seda teistest paremaks pidamist. No võib ju sõimata teisi, kas või venelasi, aga nende kultuur on küll austamist väärt.

Ma mäletan endist Eestit ikka üsna hästi. Oli üks turvaline ja rahulik riik, ikka kohe riigi moodi. Võib-olla tõesti olime idanaabri suhtes liiga sinisilmsed. Ega me tast ju midagi suurt ei teadnudki, vaid paari-kolme nime - Lenin, Stalin, Trotski.

Muidugi oli kõik hilisem šokk ja see, kuidas kõik läks. Aga praeguse korraga ma küll rahul ei ole. Oma arust olen üsna tolerantne, aga palju asju hakkab vastu. Mõnikord mõtlen, et kui saaks, sõidaks siit lausa minema.

Nii et olete siin ikka näguripäevi näinud?

Tegelikult ei ole. Ma olen üsna vähenõudlik ja saan endaga hakkama. Mõned asjad muidugi käivad närvidele, kas või see lõpmatu kiirustamine ja virtuaalne arvutimaailm, kus kogu aeg ninapidi sees ollakse.

Kui oma trupiga autos etendustele sõidame, on teistel kogu aeg mobiilid kõrvas, käib üks lõpmatu kokkuleppimine ja muretsemine. Mul endal on muidugi ka mobiil, aga... ei saa ma neist alati aru jah. Kõike tahetakse liiga kiiresti ja kohe.

Peale teie on ju seal näitemängus teisi näitlejaid ka - Elle Kull, Endrik Kerge, Rednar Annus. Kuidas neil laval läheb?

Oi, kenasti läheb. Kergega olen varem ka ühes loos koos mänginud, oli vist mu õe kirjutatud näitemäng, näe, nimi ei tule praegu meelde.

Mulle jäävadki rohkem meelde sellised üksikud asjad. Näiteks kui Ungaris käisin, siis kõige rohkem jäidki meelde need käesuudlused, no ikka plärts ja plärts. Keegi ei kummardanud käeni, käsi tõmmati suu juurde. Ei meeldinud see mulle.

Tänasel kohtumisel suudlesin mina ka teie kätt.

See ei olnud nii hull.

Väitsite ennist, et sundisite oma tütart prantsuse keelt õppima. On teil veel lapsi?

Tütar Kai ja siis tütretütar ja veel kaks lapselapselast. See kõik on omaette ime küll, et niimoodi on läinud. Ise arvasin, et suren üksikuna välja nagu eesti rahvas. Tütrega elangi praegu.

Kas teie perekonnanime ka keegi edasi kannab?

See läheb küll koos minuga. Kui ma abiellusin, jätsin oma nime alles. Kui hiljem lahutama hakkasin, oligi vähem sekeldamist. Õde on juba läinud, temast tunnen küll suurt puudust. Onupoeg Adolf Rammo, too luuletaja, teda pole ju ka enam. Nii et minu nimi läheb koos minuga.

Olete oma eakaaslastest tublisti kauem vastu pidanud ja praegugi veel laval. Kas te mõnikord end üksikuna ei tunne, et kõik sõbrannad on juba läinud... kuhugi?

Oh, mul on neid küll ja küll. Kõik mu õpilased on mu head sõbrad. Ma olen elu jooksul kolme stuudiot pidanud. Sealt nad kõik pärit on.

Pidasingi silmas pigem eakaaslasi kui õpilasi. Need ju nooremad.

Mu kõige vanem õpilane on praegu 70. Teised on ka kõik suureks saanud. Kas või Merle Karusoo, Jaan Tooming - mõlemad minu stuudiost välja kasvanud. Igavesti rahulolematud tüübid. Kõik mu õpilased ongi rahulolematud.

Eks ma ise olen ka läbi elu olnud üks rahulolematu. Ei oska kohe teistmoodi. Ja üksikuna ma end ei tunne. Nii palju tegemist ja lugemist.

Väitsite eespool, et teil on juba ammust aega oma süsteem, mida laval olles kasutate. On siis kohe päris oma?

Eks see ikka Stanislavskil põhineb. Mina tegin oma arvestused ise. Peamine on see, et laval ei saa tunnet fikseerida, fikseerida saab mõtet. Kui sa õigesti mõtled, tuleb ka tunne. Ja veel üks asi - mõelda tuleb huvitavalt.


Leida Rammo

- Sündinud 18. aprillil 1924
- Oli abielus ajakirjanik Avo Lorentsiga, tütar Kai

Haridus
- Tallinna 4. tütarlastegümnaasium 1943
- Eesti teatriinstituut 1950

Töö
- Töölisteatri baasil loodud nn esimeses noorsooteatris 1944–1948
- Juhtinud Paul Pinna nimelist rahvateatrit 1952–54
- Tallinna TSN Täitevkomitee teenindus- ja tootmisosakonna juhataja 1956–63
- Töötanud Rakvere teatris, teatrites Endla, Estonia, rahvateatris Noorus, Tammsaare rahvateatris

Rollid teles ja filmis
- Telelavastuses “Rudolf ja Irma” 1985
- Filmides “Põrgupõhja uus Vanapagan” (1964), “Viini postmark” (1967), “Hullumeelsus” (1968)
- Telefilmis “Noor pensionär” (1972)

Looming
- Kirjutanud näidendeid: “Villu” (1965), “Kulisside taga” (1967), “Ülalpeetav” (1977)

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare