Leili metsalood: Miks enam vana ei osata hinnata?
See ei ole metsalugu, vaid mõtisklus, mis sai tõuke Maalehe uue peatoimetaja Andres Eilarti üleskutsest märgata ja üles tähendada, mis on tänaseks saanud kunagistest küla- ja kolhoosikeskustest, laiemalt võttes aga kohtadest, kus kunagi elu käis, inimesed töötasid või lapsed koolis käisid.
Laiendan peatoimetaja üleskutse nüüd väikese kodukoha alevile, kus ma otseselt küll ei ela (olen alevi kõrval asuva naaberküla elanik), kuid aleviga seob mind igapäevane kokkupuude kasvõi läbisõidul, mõnikord ka autohoolduses, apteegis, juuksuris, arsti juures või poes käikude kujul. Alevis on töid ja tegemisi ka kunagi vanaisale kuulunud kinnistu ja hoone haldamisega. Seega ei saa öelda, et mul oleks ükskõik, kuidas alev areneb, kuid samas vaatan valuliku pilguga, kuidas vana ja väärtuslik üle parda heidetakse.
Liigun teemaga edasi ja võrdlen kaht erinevat hoonet – vana ja uut. Mõlemast on siin pildid. Suur ja kollane ehitati 1953.a. rajooni parteikomitee administratiivkeskuseks. See asub minu vanaisale kuulunud krundil paiknenud ajaloolise kõrtsihoone kohal, mis 1940.a. natsionaliseeriti ja 1952.a. tuleõnnetuses hävis, kuuldavasti oli tuli alguse saanud sealsest pagariahjust.
Parteimaja on projekteeritud tüüpilises stalinistlikus stiilis, kuid selle müürid laoti sõjaeelsest ajast pärit korralike ehitusmeeste kätega ning kvaliteedile pole midagi ette heita. Pärast rajooni kadumist 1962.a. ja parteikomitee ühendamist Pärnu omaga, leidis maja mõne aja pärast rakenduse haigla ja sünnitusmajana. Suur parkettpõrandaga saal poolitati ja sinna seati sisse opisaal ja röntgenikabinet. Haigla töötas majas kuni 2009.a. sügiseni, mil valmis uus tervisekeskus koos hooldehaigla, vanadekodu, perearstikeskuse ja mitmete lisateenustega. Alevi omandis olnud maja pandi müüki. Ma ei tea, kas see sai müüdud või ootab siiani ostjat.
Blogilugusid kirjutades ei sea ma end ajakirjaniku rolli, kes peab fakte täpselt teadma. Mina kirjutan oma mõtetest ja soovist kaitsta seda vana hoonet, mis oleks võinud leida mitmel viisil kasutust, olgu siis muusikakooli või raamatukoguna, kus oleks pärast remonti olnud käepärast võtta ka eespool mainitud avar parkettpõrandaga saal. Lisaks on katusel haigla ajast olemas päikesepaneelid, mida oleks saanud uue katuse panekuga veelgi juurde lisada. Tean, et praegu pole elus enam kuigi palju neid inimesi, kes seda hoonet seestpoolt algsel kujul mäletavad. Sealgi oli allkorrusel väike raamatukogu, üleval olid suured ja väiksemad kabinetid.
Need, kes alevi arendusega tegelevad, on enamasti mujalt tulnud inimesed, nooremad, oskavad küll rahataotlusi ja projekte kirjutada, kuid ei tea alevi südamest - kirik-kõrts-pritsumaja - suurt midagi.
Nii ta seal nüüd seisab mahajäetuna, katuselt üks eterniiditahvel lahti libisenud, ja ootab: „oh tule noor ja tugev mees“, nagu veskimehe laulus.
See teine pilt ei anna mulle juba viimased viis aastat rahu, sest sellist odavat, säästuaja näotut ehitist ikka annab välja mõelda. Arhitekti kätt ja silma küll näha pole. Isegi siinse põllumajandusühistu uued farmihooned näevad arhitektuuriliselt paremad välja, kui see raamatukoguks ehitatud rohe-pruun rajatis. Seest pole väga vigagi ja küllap täidab oma otstarvet. Siit tulebki küsimus, et miks ei tahtnud alev oma omandis olnud vana ja väärika adminhoone rekonstrueerimist ette võtta, vaid lasti odav käkerdis otse alevivalitsuse parkla vastas püsti lüüa.
