Lembit Remmelgast sai mälestus 5. VII 1953 – 1. VIII 2011

 (1)
Lembit Remmelgast sai mälestus 5. VII 1953 – 1. VIII 2011
Foto: Mikk RaudeFoto: Maaleht

“Dürrenmatt!” oleks Lembit Remmelgas tõenäoliselt põrutanud, kui ta oleks kuulnud, et tema tegemised siinilmas on nüüdsest lõppenud ja tema ise üle igaviku jõe astunud.

Aga ta ei saa öelda enam midagi krõbevaimukat. Tema vaim on selleks nüüd liiga vaba ning suu ei paindu enam sõnadeks.

Kummaline ja vastuoluline mees oli see Lembit Remmelgas, oma kirjamehest ja Švejki tõlkijast isa Lembit Remmelga poeg.

Temast tulvas loomulikku annet, jumalikku sädet, millele ta tihti otsekui tasakaalu tarvis saatanlikku särtsu juurde lisas.

Remmelga vaatevinkel ilmaelule ei olnud kunagi sirge, puust ja punane, vaid ikka ja alati muhe ja mõtlema paneva kiiksuga.

Ontlikud piigad punastasid

Esimesel kohtumisel ehmatas ta tõenäoliselt paljusid. Ühesõnaga: ontlikud piigad punastasid, kui tema sundimatut juttu kuulsid.

Ehmatas see mees teiselgi kohtumisel – karuse, otsekohese, mahlaka, joviaalse, vahel räigegi kõnepruugiga, millest ei puudunud üldise normi järgi ebasündsaks liigitatavad sõnad.

Miks ta niiviisi kõneles? Ühes oma viimastest “Retroviisoritest” Naeri rubriigis kirjutas ta nõnda: “Eesti keel on kuradima rikas, ja kõik sõnad, mis selles on, peaksid olema ka häbenemata kasutatavad. Eranditult.”

Niisamuti oli ta ka ise kuradima mõtterikas. Ei käinud üldiste normide alla.

Hiljemalt kolmandal kohtumisel temaga pidi igaühele selge olema, et mehe kare pealispind (mida vahel kroonis nn rotisaba-soengu kõrval ka sarvedega müts!) peidab enda all head ja sooja südant.

Remmelga sisemist õrnust salaja isegi imetleti. Ta oli Toompuiestee-Maalehe vabameelse vaimu võrdkuju, ilmselt just seetõttu ka “Kollase maja mälestuslaulu” autor.

Lõbus ja lustlik meel oli tal peaaegu alati ühes. Ning ta ei soolanud üle ka mitte lõõp-luuletustega, mida ta kolleegide sünnipäevadeks kirjutas. Või sellega, kui hammustas pooleks kellegi lause: “Mina arvan, et...”

“Aga mina arvan et, kui on hästi hea rakett...” käristas ta ja jättis siis lasteluuletuse tsiteerimise katki.

Või niisugune lugu. Kord läks ägedaks aruteluks selle üle, kas on ikka ilus tõde väänata (eks see küsimus vaevab ajakirjanikke alatasa!).

“Misjaoks neid raamaturiiuleid siis tehakse?” põrutas Remmelgas.

Ja vaidlus saigi otsa.

See mees polnud pühak, kaugeltki mitte. Kunagi ei näinud kolleegid juhtumit, kus ta viinapudeli niisama solinal tühjaks oleks valanud. Ikka läks üks hea pits ja teinegi takkajärele asja ette. No ütleme, et ka kolmas.

“Nu i Balsaki,” käristas ta siis ajakirjanikele, viidates sõnaohtrale prantsuse romaanikirjanikule. Ning torkas mürinal mängima rokiplaadi, Maalehe kujundajate toa ehk elutoa lahutamatu kaaslase. Vaikus ja rahu olid küll selle toa kõige soovimatumad külalised.

See kõik ei takistanud Remmelgat aastaid olla Maalehe kujundaja-kunstnik ega ka kirjamees. Tema sulg jooksis väga väledalt. Lausa mängleva kergusega pani ta kirja lühinalju, pajatusi oma elust, alati kerge vimka ja puändiga.

Piisas vaid märksõnast ja juba tuli lugu sellest, kuidas ta oma koduõuel kasvavat jasmiinipõõsast tervitab, kuidas ta turul käib ja perele süüa teeb, kuidas ta kunstiinsta ajal...

Tema tämber muutus aga hoolivaks-hoolitsevaks, kui ta kõneles oma lastest, keda ta hellitavalt kääbusteks nimetas.

“Elame veel!” vastas Lemps

Viimased aastad tõid väliselt muretule mehele ühe paugu teise järel. Seda nii otseses kui kaudses mõttes.

Aga lohutus oli siinsamas: kui Remmelgas oma Männiku teel asuvast eramust (kus oma aja kultuskirjanikud heal meelel koos olid käinud) välja hakkas kolima, tuli viimasele lahkumispeole üle 40 inimese, kes aegade jooksul temaga Maalehes koos töötanud. Juba see ütleb mehe kohta mõndagi.

Muidugi mõtles ta sellegi koosviibimise jaoks välja oma viguri, külaliste omakäelise nimekirja tapeedirullil. Ilma viguriteta tema rahutu vaim lihtsalt ei saanud.

Vigur oli kas või see, kui talle tööpäeva lõpul “Hüvasti!” öeldi, aga tema põristas vastu: “Elame veel!” Nüüd on asjad siiski teisiti. Hüvasti, Lemps!

Dürrenmatt, kui lühike võib olla see elu! Ja kes nüüd Kassisaba poodi järele läheb?

Sõbrad Maalehest

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare