Lill ja Lillo – kolleegid või konkurendid?
Töökoht
Lill: Raadio Uuno, hommikuprogrammi "Totaalne ärkamine" saatejuht.
Lillo: ERR, raadio sporditoimetus, vastutav toimetaja.
Sünniaeg ja koht
Erik Lill: 3. aprill 1975, Tallinn.
Erik Lillo: 29. juuni 1944, Rakvere.
Haridus
Lill: Tallinna 21. kool, Tallinna ülikool, raadiorežii.
Lillo: Vasalemma 7klassiline kool (vahepeal kaks klassi ka Väike-Maarjas), Keila gümnaasium, Tartu ülikool, kehakultuur. Tõsi, viimane jäi lõpetamata. Töötasin küll juba sporditöö organiseerijana, aga ei läbinud sellele vaatamata organiseerimistöö praktikat...
Hääl esimest korda eetris
Lill: Põhikooli ajal käisin kaasa löömas ühes lastekuuldemängus, kus mu klassivend mängis peaosa. Ametlik raadiokarjäär sai alguse 9. mail 1997. Tele-eetris tegin häält juba 1993. aastast, ETVs.
Lillo: Tõeliste raadiosaadete eelmäng oli kooliraadio Keilas. Mikrofoni hoidmise kogemuse andis mulle Tartus toimunud võistluste teadustamine, toonase nimega kuulutamine, soovitajaks omaaegne ülikooli õppejõud ja treener Hans Torim. Tõdesin siis, et üks asi on öelda pealtvaatajale, kes väljakul juba midagi tegi, hoopis teine asi, kes midagi tegema hakkab. Tulemusi võib ju ka homsetest ajalehtedest lugeda.
Esimese reportaaži tegin 16.-17. septembril 1967 Kiievis toimunud Euroopa karikavõistlustelt koos legendaarse Gunnar Hololeiga. Tõsi, minu häält oli vähe kuulda, põhiliselt rääkis Hololei.
Raadiosse tööle asusin alles 10 aastat hiljem, Aado Slutski kutsel. Tulin sporditöölt - olin töötanud kaheksa aastat spordiühingus Noorus. Siis aga hakkas tegelik sporditöö üha enam asenduma paberitööga, spordijuhid kohendasid dressides askeldamise asemel peegli ees lipsu.
Minu uus valik - tööle asumine spordikomiteesse - ebaõnnestus ja nii polnud otsust raadio kasuks raske langetada. Pealegi võimaldas raadiotöö mulle esimese nädalase puhkuse kaheksa-aastase sporditöö järel.
Esimene raadiokogemus
Lill: Nagu ükskõik milline esmane kogemus...
Lillo: Lapsepõlve esimene mälupilt raadiost ja selle väikesest rohelisest silmast tundub tagantjärele vaadates väga tähenduslik. Mulle on alati meeldinud nii raadio kui ka roheline värv.
Veel üks varajane raadiokogemus: minu muusikaõpetajast emale kinkis koor 30. sünnipäevaks raadio. Kuulasin huviga esimese spordireportaažina ülekannet nelja hüppemäe turnee esimeselt osavõistluselt.
Eluaegse õppetunni raadiotööks andis võimalus seista 1967. aastal Kiievis legendaar-
se soomlase Pekka Tiilikaineni selja taga ja vaadata, kuidas see minust täpselt 33 aastat vanem mees töötab. Tiilikaineni emotsioon kandis vaatamata sellele, et ma toona soome keelt peaaegu ei osanud. Võtsin eeskujuks ka tema kasutatud laualehtede süsteemi.
Äratundmine, et raadiotöö on just see õige
Lill: 1999. aasta suvel, kui olin ühes jaamas töö lõpetanud. Hakkasin siis raadiotöö peale hoopis uue pilguga vaatama. Ja teen seda tööd siiani.
Lillo: Kuigi mul on raadioga lapsepõlve ulatuv side, polnud raadiotöö mu esimene valik. Kuna minu isa, kes sõja lõpu eel üle mere sõitis, tegeles piimandusega, soovisin ka mina poisipõlves Õisu kooli piimandust õppima minna.
Järgnes mõte, et lähen Leningradi Lesgafti-nimelisse kehakultuuriinstituuti õppima, kuna sinna pidavat treenerite kursusele võetama ka põhiharidusega. Aga mu vene keel polnud piisavalt tugev.
Äratundmine raadiotöö suhtes - olen töötanud siin üle 30 aasta.
Tipphetked raadiotöös
Lill: Kui järgmise päeva programm on paika pandud. Siis saab "koju kotile".
Lillo: 15 olümpiaraadiot. Ka karmil ajal tegime üsna vabameelset programmi hea muusikaga.
Suurim tänu kuulajalt
Lill: Kuulamine.
Lillo: Uhke tunne oli tulla Moskva olümpiamängudelt, kus me ainsa nn liiduvabariigi raadiona ülekandeid tegime.
Kui palju saime toona kirju ja tänavatänu! Tundus, et tegime midagi väga suurt.
Valusaim vastukaja kuulajalt
Lill: Otsest mitte. Kaudselt on selleks tõsiasi, kui kuulaja raadio meie jaamalt ära keerab. Siis on väga raske teda sinna tagasi saada. Eriti siis, kui põhjuseks oled sina ise.
Lillo: Õiglane kriitika on valus vaid hetkel.
Kõige valusam on olnud aga, et sõitmata on jäänud paljudele võistlustele, kus tööd teha tahtnuks.
Teine hull asi on see, et pääsed võistlusele, see kannab, aga sul pole eetrit, töö tegemise võimalust.
Rituaalid enne eetrisse minekut
Lill: Köhin hääle puhtaks ja katsun näolihased tööle saada.
Lillo: Rituaale pole. Enne pikemaid ülekandeid teen aga n-ö musta tööd, kontrollin, et kõik tähtsamad faktid oleks käepärast.
Hääletreening
Lill: Igapäevase eetritööga.
Lillo: Spordiväljakulgi pole mul olnud enda kuuldavaks tegemiseks ruuporit tarvis läinud. Sada meetrit pole olnud vahemaa, mille kauguselt starter ja ajamõõtja omavahel häält tõstamata rääkida ei saaks.
Hääle hoidmine
Lill: Nagu silmatera.
Lillo: Aastakümneid ei pööranud ma sellele mingit tähelepanu. Viimasel kolmel-neljal aastal olen võtnud kaasa mentooliga kompvekke - häälepaelad on ülepingutusest muutunud hellaks.
Nii polegi ma lärmakatest trummidest ja pasunatest eriti vaimustuses, eriti kui näen, et trummitaguja on väljaku poole pigem seljaga. Küll on publiku kaasaelamise laulukoor mu kõrvadele üks meeldivam muusika.
Kuulaja armumine
Lill: Kindlad andmed selle kohta puuduvad, aga igaks juhuks vaatan aeg-ajalt üle õla.
Lillo: Lauset "Ma olen teie austaja!" võtan tunnustusena kogu toimetusele.
Suurim rivaal erialal
Lill: Erik Lillo. Mis siis veel juhtuda võib, kui me ühes kanalis tööle hakkaksime...
Lillo: Mul on kolleegidega vedanud. Väga head reportaaži saavad kahekesi teha ka väga erineva taustaga inimesed. Tähtis on lihtsalt, et nad seda tööd armastavad.
Praegune aeg raadios
Lill: Teeme tööd ja näeme vaeva, muidu...
Lillo: Mehelikkust on liiga vähe. Ka kõikide ERRi raadiokanalite eesotsas on naised. Naiste diskrimineerimisele mõtlen siin muigega...
Ametlik tunnustus
Lill: Ametlikuks tunnustuseks pean sedagi, et endiselt eetris olen.
Lillo: Kolleeg Tarmo Tiisleriga saime 2004. aastal Eesti Raadio aastapreemia Ateena OMi ülekannete eest, 2006. aastal Eesti Spordiajakirjanike Liidu preemia suusavahetusega sõidu reportaaži eest Torinos, kus võitjaks tuli Kristina Šmigun.
Olenemata riigikorrast, pole ma riiklikku tunnustust saanud, aga ma ei põe seda. Nukker olen ma aga hoopis seetõttu, et Gunnar Hololei ja Toomas Uba ei saanud oma eluajal tsunftisisest tunnustust, mille nad olid välja teeninud ja millest ilma jäämist valusalt läbi elasid.
Viimane päev raadios
Lill: 95selt habemesse pobisedes eluaegse eetrikeeluga.
Lillo: See päev võib saabuda juba homme. Lõpetada aastal 2011 suusatamise MMiga Oslos oleks ilus, aga...