Lindileedid, Roolipiigad, Natimutid – ühed tüdrukud kõik
“Tere, tüdrukud! Te olete imetoredad!” hõikas tervituseks kaheksandale naismehhanisaatorite kokkutulekule saabunud sadakonnale kolleegile Elmina Otsman.
Läinud aastal tähistas Viljandimaal Tarvastus elav Elmina oma 85. sünnipäeva. Mis seal salata, ka üks eakamaid Paluperra jõudnuid. Aga hing on tal endiselt noor.
Tüdrukuteks ja piigadeks nad end omavahel kutsuvadki.
Ja miks ka mitte! Paljudest saidki just noorte piigadena traktoristid, kombainerid, veoautojuhid.
Mis noorest peast meeldima hakanud, see jääbki meeldima.
“Ma ei ole kunagi kahetsenud, et kevadel 1948 jätsin postipakid sides ja läksin traktori peale,” jätkas Elmina Otsman, üks kuulsamaid naistraktoriste. Küllap vist esimene naine Eestis, kes paar aastat hiljem ka kombainil viljapõllule sõitis.
Traktorisõidu õppis ta selgeks isa kõrval, kui aastaid oli vaevalt 17. Miks naised traktori peale kibelesid? On arvatud, et nn Vene ajal on Eestis naismehhanisaatoreid ühtekokku olnud tuhande ligi. No 800 vähemalt.
Naised kohusetundlikumad
“Naised tõstsid traktorile koormaid peale, aga mees istus kabiinis ja vaatas, ka laudas oli raske, seepärast mindi rõõmuga traktoristiks õppima,” on Elminal vastus kärme tulema.
Meestel oli veel see häda, et nende peale ei saanud alati kindel olla. Vaatasid pudeli poole. Naised ju kohusetundlikumad. Korralikumad.
Nii pakkusidki mitmed majandijuhid noortele krapsakatele neidudele võimalust traktoristiks õppida.
“Esimees ütles, et kui pea võtab, mine Põlvasse kursustele. Ja ega hirmu olnud, peaasi et masina peale saaks,” meenutas 22aastase neiuna soovituse saanud Meeri Kans, kes võttis Palupera tee ette Põlvamaalt Räpina vallast. Traktoril töötas Meeri 26 aastat. Kuni 1991 kolhoos otsad andis.
Kaugelt polnud kohale tulla Palupera valla naistel, kes kunagi traktoriroolis või lintmasina juhtkangide taga olnud. Üks kuuest kohalikust, Aino Pastak, töötas traktoristina kümme aastat. See aeg võinuks kuue lapse emal kauemgi kesta, aga temalgi sai see läbi, kui 1990 majand lõpetas.
“Töö meeldis mulle väga, aga kui südamega teha, siis oli see ikka raske töö,” tunnistas Aino, kiites samas ka mehi. Mehed ei vaadanud üldsegi viltu naistele, kes masinail töötasid. Pigem olid alati valmis aitama ja toeks olema. Nii nõu kui jõuga.
Arija Rõõmul Tarvastu vallast Suislepa külast lõppes 26aastane traktoristipõli samuti 1991. “Suurim rõõm oli, kui sain esimese uhiuue traktori MTZ 80.”
Nüüd tunneb ta kurbust, et paljud keskusest eemal põllud on võssa kasvanud. Põllud, mida ta kunagi hoolega haris.
Endiste naismehhanisaatorite kokkutuleku mõtte algataja ja kõigil kaheksal korral kohal olnud Loniida Bergmann Jõgevamaalt Võisiku külast rääkis, et tänu kokkutulekutele on maakondadeski elavnenud seltsielu, mis toob paljude ellu päikeselist meeleolu.
Mehed poe taga või merel
Kui Jõgevamaa naised kutsuvad endid Natimuttideks, siis saarlased Roolipiigadeks ja virulased Lindileedideks.
Saaremaa 30 roolipiigast oli Paluperal kohal tervelt tosin. Nii et tasus lausa buss tellida.
“Just oli pinsipäev, mis nüüd viga laristada,” naersid kanged saare naised ja kiitsid oma ägedat seltsielu. Omavahel saavad nad kokku kaks korda aastas, korra linnas kohvikus ja teine kord maal. Üle-eestiline kokkutulek on kolmas kord. Lisaks üksteisel juubelitel käimine.
“Mehed olid kas poe taga või merel, seepärast pididki naised kündma,” jõudsid roolipiigad veel ütelda, kui läinud nad olidki. Tants ootas. Mis sest et naised omavahel. Seegi neile tavaline asi. Vähemalt sellistel kokkutulekutel.
