Linnalapsed kättpidi maale. Kas uus õppeaine?
Seda, et mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud ei tea maaelust enam midagi, on Aigar Piho kogenud nii oma Kiidi turismitalus külalisi vastu võttes, kui kuulnud ka teistelt maainimestelt.
“Nii absurdseks pole meil siiski asi veel läinud nagu Saksamaal, kus lapsed arvavad, et piim tuleb poest rohelisest või punasest kastist,” muigab Piho. Ent siiski tasub tema sõnul pigem karta kui kahetseda.
Seepärast tulekski Piho arvates härjal sarvist haarata. Aastaid tagasi Austria taludes nägi ta, kui hästi seal toimis lastele maaelu õpetamine.
Õpetajad on poolt
Meilgi pole see päris uus asi. Rocca al Mare kool on viinud juba viis aastat oma õppekava raames keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) rahalisel toel õpilasi maale. Lapsed on teinud tutvust nii lehmade, kitsede, lammaste kui ka teiste loomadega.
Huvi maaelu vastu on olnud kooli loodusklassi projektijuhi Silja Pihelgase sõnul suur nii nooremate kui vanemate õpilaste seas.
“Seda huvi tuleb ainult edasi arendada,” märgib Pihelgas.
Ka Paide ühisgümnaasiumi direktor Kersti Laastau on arvamusel, et turismitaluniku idee väärib elluviimist. “Leian, et maaelu tutvustada ja õpetada on võimalik, vajalik ning isegi kohustuslik,” ütleb Laastau. Ent uut õppeainet ta õppekavva siiski ei lisaks.
“Pigem peame mõtlema, kuidas õpetada looduse, inimese- ja kodanikuõpetuse aineid nii, et need ei jääks lapse jaoks elukaugeks,” räägib Kersti Laastau.
Ka Silja Pihelgas on seda meelt, et maaelu õpetus ei tohiks jääda teoreetiliseks. “Tuleb leida talusid, kes oleks valmis avama oma uksed, teadmised ja kogemused linnalastele,” märgib ta.
“Maaelu õpetus võiks toimuda hobitaludes,” pakub Kiidi turismitalu peremees Aigar Piho. Võrumaa Heiferi projektide juhina näeb ta ideaalse õppimispaigana just nimelt Heiferi talusid.
Heifer Estonia juhi Urve Loidi sõnul on Eestis 350 Heiferi peret, kes on Heiferi fondist loomi saanud, ja ligemale 1500 inimest, kes on nende loomade järeltulijaid ning koolitust saanud.
“See tähendab, et meil on olemas väga mitmekülgne perede ja huviliste võrgustik, kelle juures näidata, kuidas maal elatakse,” ütleb Loit.
Siiski tuleb arvestada, et õpilaste vastuvõtmine taludes tähendaks ka majutamis-, toitlustamis- ja pesemisvõimalust. Kõige olulisem on Loidi sõnul perede väljakoolitamine selleks, et nad suudaksid õpilasgruppe vastu võtta.
Põlvini sita sees
Raplamaal Märjamaa vallas elav Ivi Särg peab kaht eesti tõugu hobust, kellest ühe on ta saanud Heiferi fondist. “Minu arvates peaks üldse inimesed linnast maale elama tulema,” väidab Ivi Särg, kes ise koliski hobuste pärast Kärdla linnast mandrile.
Ivi Särg on ka nõus vastu võtma lastegruppe. Söaka naise tulevikuplaan ongi hakata korraldama lastelaagreid.
Võrumaa Talupidajate Liidu esimees Ivar Rosenberg on näiteks aastaid korraldanud Sulbi külas Roosu talus keelelaagreid, mille üheks osaks on ka maaelu tutvustamine noortele.
“Lapsed on väga erinevad – on neid, kes tulevad lauta nina kinni hoides, ja neid, kes ronivad kas või põlvini sita sisse,” räägib Rosenberg.
Lapsed on valmis tegema ka lihtsamaid töid, kuid enamikul neist puudub Rosenbergi sõnul tööharjumus. Selle näiteks tõi ta tõsiasja, et maasikate korjamine paelus lapsi ainult nii kaua, kuni nad jõudsid kõhu marju täis süüa. Sellest hoolimata on Rosenberg nõus ka edaspidi õpilasi vastu võtma.
Aga mida arvavad maaelu õpetuse koolidesse viimisest noored ise?
Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi 11. klassi õpilane Ken Säde leiab, et linnanoortel oleks päris huvitav maaelu tundma õppida. Seda enam et muidu passivad nad niisama linnas.
“Juba veidi vanemad noored muidugi teavad maaelust üht-teist, kuid praegu peale kasvavad noored ei tea sellest tegelikult midagi,” nendib Säde. Kuid kindlasti ei tohiks sellist õpetust tema sõnul peale suruda. “Lastel peaks olema vaba voli otsustada, kas nad tahavad seda õppida või mitte.”
Kohustuslikku ainet ei poolda ka haridusministeeriumi õppekava talituse juhataja Ain Tõnisson. “Pigem tasub vaadata, missuguste põhikooli riiklikus õppekavas olevate õppeainete eesmärkidega see kokku sobib.“
