Aga hommukul oli fooliumist karp tühi. Kile eemaldatud ja justkui tühjaks lakutud – karbi põhi lausa säras hommikupäikeses.

Ma ei teinud sellest suuremat numbrit. Samas oskamata ka arvata, kes oli kostiliseks käinud. Vahest orav? Neid ju sibavad mööda Mustamäe majade krobelisi seinu. Olen mitmel korral jälginud, kuidas orav autode vahel varesega peitust mängib ning siis kärmemana, justkui seiklusfilmis, ikka ja jälle pakku pääseb. Tõsi, kevade edenedes pole oravaid majade vahel enam silma sattunud.

Pärast hulkuvate kasside kinnipüüdmist on suured rotid nii maja keldris kui ka muru ääres ringi jooksma hakanud. Aga vaevalt nad üles, korrusmaja katuse alla, mööda maja seina ronivad...

Paari päeva möödudes panin tähele, et rõdul, lillekastide vahel toimetas suur vares. Esmamulje oli, et lind käis lihtsalt vaatamas, kas pole taas mingit toidupakki ripakil.

Toitu hoian köögis külmkapis. Nii on. Pealegi polnud mul mingit isu varest toitma hakata. Fuih!

Aga vares külastas järjekindlalt rõdu. Nokitses vaikselt lillekastis. Lendas ära ja tuli tagasi. See polnud pesa rajamise moodi. Pealegi, tark lind pidanuks ju päris peast ogar olema, kui hakanuks kortermaja rõdule lillekasti mune poetama!

Aga kohale lennates midagi varesel noka vahel oli. Lillekasti mullas sonkides leidsin saia- ja leivatükikesi. Tere talv! Kas tõesti pole paremat kohta, kuhu oma toiduraasukesi peita! Ning ilmselt polnud toidupalad ka tänutähena minule suunatud. Tolle ärasöödud hakkliha eest.

Jälgisin mängu.

Selgus saabus kahe päeva pärast õhtul, kui töölt koju jõudsin. Suur lind oli rõdul korraldanud paraja segaduse. Olin lillede kastmiseks pannud hommikul kahte plastikust kastekannu vett, et oleks käepärast. Maikuu lõõskas kuuma ja kuiva. Lilled tahtsid pidevalt kastmist.

Aga nüüd oli üks kann pikali tõugatud, nii et kogu rõdu põrand märg. Teine kann oli põrandal tühjade lillepottide vahel kinni. Paistis, et sellest ei käinud varese jõud üle. Vett täis kannus aga loksus päris suur tükk... vahvlit.

Esimene tundepuhang oli minus raevukas: „Mida sina, vares, õige mõtled! Mida sa siin, minu rõdu peal, korraldad!“ Ei hakka mina sulle siia vett ette kandma, et saaksid omale leent valmistada!

Viskasin vee ühes vahvliga välja ning keerasin kannud kummuli.

Hommukul ärkasin varese eriti valju kraaksatuse peale: „Mida sa oled minu vahvlisupiga teinud! Kus on mu söök, sa mõistmatu inimene!?“ Ning pikemalt passimata lendas tige lind minema.

Ometi jäi vares rõdul edasi toimetama. Vehkis tiibadega lillede vahel ja lõhkus õisi. Mattis raasukesi mulla alla, lootes, et ühes lillede jootmisega kastan ka tema raasukesi. Toppis püüdlikult nokaga saiatükke lillepoti ja alustassi vahelisse prakku, et ära kasutada alustassile nõrisevat vett.

Varesel oli vaja saia- või kartuli- või muud tükid pehmeks leotada. Minu rõdule sattununa leidis ta võimaluse, kuidas oma vajadusi rahuldada, kuidas mind oma huvides ära kasutada.

Leebusin. Mõtlesin, et teen väikese järeleandmise. Esiteks ei tahtnud ma lahustunud saiasuppi alustaldrikule. Teiseks oli ärritav, et lind mu lilli lõhub. Jätsin siis targale linnule lillepoti alusele väheke vett.

Järgnenud nädal möödus vastastikuse arusaamise tähe all. Päike muudkui säras sinitaevas ja ilm oli suviselt soe. Lind käis varahommikuti alustassil oma toidupalasid leotamas. Ja minul polnud tilgakesest veest kahju.

Kuni ühe hommikuni, mil linde rippus rõdupiirde küljes juba kolm. Kostus valju kraaksumist.

„Lõpp! Nüüd aitab!“ oli minu mõõt täis saanud. Mulle ei sobinud, et vares minu külalislahkust ära kasutades minu rõdu peal oma kaaskondsetele peo korraldas. Eemaldasin rõdult nii veega lillepoti aluse kui ka kõik muu, mis võimaldanuks varesel oma leivasuppi valmistada.

Õnneks hakkas järgmisel päeval vihma sadama, nii et ka veevaegusest said linnud priiks.

Ning kui naabrist pensionär tuli pärima, et mis värk mul varestega on, et nad minu rõdule käivad ja tedagi kraaksumisega häirivad, sain päris rahumeeli kosta, et mäng on juba läbi. Siiski pikemalt selgitamata oma loodusvaatluslikke tõdemusi.

Hiljem, kui töö juures seiklusest varesega kõnelesin, sain kuulda, et pole see minu juhtum midagi nii eripärast. Taolisi asju olid teisedki tähele pandud.

Võib-olla. Samas minu kui Mustamäe elaniku jaoks oli kogu lugu ikkagi väga erakordne. Sest midagi ligilähedast polnud eelneva tosinkonna aasta jooksul juhtunud. Lisaks on lähiümbruses Lepistiku park oma veesilmade ja allikatega. Seal on küllalt võimalusi toidupalasid leotada.

Aga võib-olla olid rõdu peal lillekastis lihtsalt nii ilusad lilled....